Hädakaitsepiirid ei ole selged (0)

Fariza Imanova
MK13 -TE2
Arutlus
Hädakaitsepiirid ei ole selged
Eesti karistusseadustikus on väga hea termin nagu „hädakaitse“. Hädakaitse moodustub sõnadest „häda“ ja „kaitse“. Inimene peab olema hädas, mis nõuab tal leida moodust enda või teise isiku kaitseks. On selge, et hädakaitsel peavad olema ka teatud piirid, mida ei tohi ületada. Hädakaitsepiiride ületamisel on tegu juba seaduse rikumisega, mis võib lõppeda vanglakaristusega.
Minu arvates hädakaitsepiirid Eesti karistusseadustikus pole selgelt välja kirjutatud, kuid ilmselt on enamikule inimestele selge kus need piirid algavad ja lõpevad. Kui keegi murrab öösel minu majja teatud kavatsustega ja mina satun neile peale minul ei jää muud üle kui hakkata ennast kaitsma. Mina võin enda ja oma lähedaste kaitsmise tagajärjel inimese tahtmata ära tappa, kuna inimese keha on niivõrd õrn, et kunagi ei tea kui surmav võib üks löök olla. Kui mina peakski oma lähedaste kaitsmise tagajärjel minu majja tunginud isikule kehalisi vigastusi tekitama või veel hullem ära tapma siis enamik inimesi eeldaks, et mina peaks minema vangi. Kõik ju teavad, et kui ühe inimese tegevuse tagajärjel teine inimene sureb siis tema peab võtma vastutuse. Antud juhul oli vägivald küll tahtlik, kuid mitte vabast tahtest. Mina kaitsesin oma lähedasi vägivalla eest vägivallaga. On olemas väga hea väljend „ silma silma, hammas hamba vastu“ , mis minu arvates kirjeldab hädakaitset väga hästi ehk kaitse ennast samade vahenditega nagu su vastane.
Ennem kui mõelda kus need piirid algavad ja lõpevad peame endale selgeks tegema milleks neid piire on vaja. Minu arvates hädakaitse piirid eksisteerivad selleks, et inimene ei läheks enda või teise isiku kaitsmisel liiga liiale. Inimene ei tohiks arvata, et võib kasutada hädakaitset oma vale tegude katteks. Kui inimene kasutab minu suhtes vulgaarseid väljendeid ei tähenda, et ma pean tal hambad sisse lööma ma võiks, kuid ega see lõppe mulle hästi, ega ilma asjata ei öelda targem annab järgi.
Minu arvates on samuti jabur see fakt, et seaduses on hädakaitsest ilma jäetud poksijad ja teised võitluskunstidega tegelevad inimesed. See fakt, et ta on välja õpetatud ja võib ühe löögiga ära tappa ei tohiks võtta temalt võimaluse ennast kaitsta. Poksija ,maadleja või keegi teine võitluskunstide sportlane ei peaks laskma ennast läbi peksta ja mitte vastu hakkata. See on ainuke piir, mis on minu jaoks hädakaitse juurest arusaamatu. Inimest ei tohiks diskrimineerida tema oskuste pärast. Kõigil meil on õigust ennast kaitsta sõltumata sellest kas ma olen poksimeister või tavaline halli massi sulandunud isik. Võistluskunstide sportlastel on sama palju õigust elule kui minul ja teistel inimestel Eesti Vabariigis.