Gustav Mahleri 150. sünniaastapäevale pühendatud kontsert (1)

4.detsembril õnnestus mul külastada minu ühe suure lemmiku Austria dirigendi ja helilooja Gustav Mahleri 150. sünniaastapäevale pühendatud kontserti. Estonia kontserdisaalis toimunud kontserdil esitas Eesti Riikliku Sümfooniaorkester Gustav Mahleri 6. Sümfooniat, kriitikute poolt antud alapealkirjaga traagiline. Mahleri sümfooniaid esitavad mujal maailmas maailmakuulsad orkestrid enamasti täissaalidele. Seekord oli Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontserdile kogunenud vaevalt poole saalitäie jagu publikut. Põhjus oli arvatavasti Mahleri loomingu keerulisuses ja raskepärasuses, mistõttu olid kontserdil vaid tema muusika tõelised austajad. Mind isiklikult inimeste vähesus ei seganud ja lisas pigem erilist nukravõitu õhkkonda, mis aitas mul seda vapustavat teost paremini mõista.
ERSO dirigent Nikolai Aleksejev suutis suurepäraselt helide keeles välja tuua selle teose isikupära. Helilooja abikaasa Alma Schindler on iseloomustanud teost :“Tema kõige isiklikum sümfoonia. Mitte ükski teine sümfoonia ei tulnud nii sügavalt tema südamest.“ Leningradi konservatooriumis õppinud Nikolai Aleksejev, Peterburi koolkonna üks väljapaistvaimaid dirigente , suutis teosest välja tuua kõik selle, mida Mahleri helikeelel pakkuda oli . Esimene osa suutis jätta nii karmi ja marsiliku kui ka peene ja talitsetud mulje. Scherzo vaatamata oma suhteliselt kiirele tempole suutis tekitada selle erilise meeleolu . Nimelt muutuvates taktimõõtudes ja rütmides on kujutatud Mahleri tütreid hoogsas mänguhoos. Sisaldades nii rahulikke hetki kui ka õdedevahelisi pingeid. Mainimata ei saa ka neljandat osa , mis vaatamata oma pikkusele, üle 25 minuti, suutis pinget kasvatada viimaste hetkedeni, mis tõid kaasa siiski traagilise lõpu.
Esitamise seisukohast , ei ole Gustav Mahleri teosed kindlasti kerged, võib-olla just selle pärast on tema sümfooniad kõigi maailma paremikku kuuluvate orkestrite repertuaaris , näiteks Berliini filharmoonikud mängivad pidevalt Mahlerit. Lisaks oma keerulisusele on selle sümfoonia esitamiseks vaja ka väga suurekoosseisulist orkestrit . Nimelt on vajalik lausa 8 metsasarve ja 6 trompetit. Vaatamata selle teose nõudlikule iseloomule sai ERSO sellega väga hästi hakkama, eraldi mainiksin ära vapustavad bass -klarneti soolod mida mängis Meelis Vind. Väga hästi kõlasid ka metsasarvesoolod Vigo Uusmäe esituses 3. osas . Meeldivalt üllatas metsasarverühm, mis vaatamata oma suurele koosseisule oli kõige paremini häälestuv puhkpillirühm. Võrreldes ERSO esitust San Fransisco sümfooniaorkestri esitusega ,dirigendiks Sir Goerg Solti, võis jääda Eesti orkestri esitusega väga rahule. Praeguseks olles Ameerika orkestri salvestust korduvalt kuulnud võin julgesti öelda, et puupuhkpillirühma koostöö sujus ERSO-s isegi võrreldes San Fransisco orkestriga väga hästi. Palju andis juurde kindlasti ka Estonia kontsertsaali väga hea akustika , mis aitas ära kuulda ka kõige vaiksemad repliigid.
Gustav Mahleri loomingu vastu hakkasin mina isiklikult tõsisemat huvi tundma just pärast seda kontserti, ei kulunud nädalatki kui ma omasin juba kõikide tema sümfooniate salvestusi. Mind isiklikult võlus just tema helikeel , kus tempo ja dünaamika on väga muutlikud. Tema teoste meeolude deapasoon on väga lai , alates suurimast rõõmust lõpetades sügavaima depressiooniga. Eriline on kuues sümfoonia Mahleri loomingus selle poolest, et vaatamata suhteliselt kurvameelsetele teostele on see ainus sümfoonia, mis ei lõppe duuri .See annab tunnistust sellest, et heitluses saatusega ei jää alati hea peale. Teos on ka salapärane ja mõistatuslik, sest rõõmsal eluperioodil oodatakse loomeinimeselt tavaliselt ka rõõmsameelset ja positiivset muusikat.
Nimelt oli sümfoonia kirjutamise aeg (1903-1904) tema elu üks kõige õnnelikumaid. Ta oli õnnelikult abielus, sündinud oli just teine tütar ja tal oli hea töökoht Viini ooperis. Sellel ajastul kirjutatud teosed olid aga tema karjääri ühed kõige süngemad, sest 6. Sümfoonia kõrvalt kirjutas ta ka mitmeid laste surmalaule. Mis annaks alust arvata, et Mahler oli teadlik tema ellu tulevast traagikast. Selle kõige paremaks tõestuseks on kolm haamrilööki neljandas osas. Need sümboliseerisid kolme tema saatuselööki, mis teda peagi elus ootasid. Aasta peale kuuenda sümfoonia esmaesitust suri tema vanem tütar, ta sai teada oma ravimatust südamehaigusest ja kõigele lisaks sunniti ta loobuma töökohast Viini ooperis. Kõigele sellele vaatamata oli alapealkiri traagiline kriitikute väljamõeldis, sest Mahler ise eitas rangelt programmilisust oma teostes.
Gustav Mahleri loomingus on muusikat igaks hetkeks, aga 6. Sümfoonia on ikka minu arvates tema parim teos. Selles kujutatakse sügavuti inimese elu ja saatuselöökidega kaasnevat traagikat, mille ettekandega sai ERSO ka väga hästi hakkama. Just selle pärast soovitaks ma igale klassikalise muusika huvilisel külastada ERSO kontserte ja eriti kui mängitakse Mahlerit. Teatavasti seoses tema läheneva 100. surmaastapäevaga on ettekandele tulemas veel mitmed Mahleri sümfooniad, mida on võimalus siinsamas Eestis kuulda maailmatasemel esituses.