Globaliseerumine Hiina (0)

Globaliseeruv maailm
Minu arvates ei ole Hiinas töötavatel tehase töötajatel inimõigused tagatud. Nende inimõigused Ameerika festivali külastajate omadest erinevad selle poolest, et nad töötavad rohkem kui ameeriklane seda teha võib, nende palk on ameeriklaste normist väga palju madalam, Hiina töötajate töötingimused on võrreldes ameeriklastega väga nadid.
„Me ei kohtle töötajaid kui orje. Kuidas saaksime kohelda töötajaid kui orje. See on jama !" Seda ütles tööandja . Olen sellele väitele mõneldi vastu, sest töötajate töötingimused on orjale väga sarnased, kuid päris orjad nad pole. Nad saavad oma töö eest rahalist tasu ning saavad ka nädalas ühel päeval vabavoli midagi teha. Sarnaselt orjale neid aga karistatakse, kui nad rikuvad mõnda tööülesannet.
„Töötame nii pikki päevi, kuid palka saame väga vähe." Töötajad kirjeldavad oma seisukohta niiviisi. Minu arvamus on nendega kattub. Nad töötavad kui loomad, kes saavad puhata üksikuid tunde, elades samal ajal kitsikuses ning ikkagi tööandja silma all. Nad ei oska ka palka juurde nõuda, sest neil pole aimu, kuhu ja millise raha eest nende töö viiakse. Isegi kui nad seda teaksid, ei julgeks nad palgakõrgendust küsida, kartes tööst ilma jääda.
„Nad vaid istuvad ja töötavad ja töötavad ja töötavad. Ja selleks nad seal ongi. Ja mingeid naljahambaid seal ei ole, mingit naljatlemist, sest kui nad toodangut ei anna, siis palka ei saa. On alles süsteem. Seal toimib. USA-s see ei toimiks, kuid neile see sobib." USA tarnija on sellisel seisukohal. Minu arvates ta ei tohiks sellesse nii kergekäeliselt suhtuda, kui kusagil teisel maal see toimida ei saa, siis mis võiks olla selle põhjuseks. Inimeste piisav teadmine. Ta kasutab liialt juhust ära, et Hiinas töötavad töölised ei tea enda õiguseid ja norme ning ise saab seega ka osta tooteid odavalt sisse ning kalli raha eest maha müüa. Mõnes mõttes on ka tema orjapidaja, kui tema tooteid sisse ei ostaks, ei peaks hiinlased nii ränka vaeva nägema. Samas on see osa nende sisemajandusest, kui välisriigid nende toodangut nii odavalt osta ei saaks, siis poleks Hiinas ka tööd.
„See kõik on suhteline ja ei oma tähtsust, sest kümme senti on nende jaoks suur raha. See on kapitalistlik turg … Selline see maailm on." Järjekordne lause tööandja poolt, kes ise elab jõukalt, aga tema alluvad on vaesemast vaesemad. Kümme senti on töötajate jaoks suur raha, tööandjale pole see midagi, tühised kümme senti. Ta arvab , et kui ta on saanud kõrgemale positsioonile, siis ta võib teha kõike, mis pähe tuleb. Orjapidajaks see õigust aga ei anna.Minu jaoks näitab see lause tööandja poolt, kui südametu ta on oma tööliste vastu.
„Kui keegi sellega elatist teenib, peaks neile ka rohkem maksma. Sest mina kõnnin ringi pea sada keed kaela ümber ja pole selle eest midagi maksnud ja samal ajal töötavad inimesed nagu segased 10 sendi eest tunnis. See pole õige." Väitega olen täielikult nõus. Keedekandjad said aru, kui raske on hiinlastel elatist teenida. Paljud tundsid süütunnet ning ei tahtnud enam keesi kanda, kuna nende jaoks oli see lõbu, teiste jaoks suur töö. Keede edasikandmine oleks kui Hiina tööliste üle naermine.
Filmis nähtu oli seotud globaliseerumisega nii, et kuskil ühes maailma otsas toodetu jõuab üle ookeani ning seal pole aimugi, kust ja miks midagi tuleb. Inimesed elavad teadmatuses .