See võimaldaks ka paremini kasutada Võrtsjärve vett veevarustuseks. Väga täpset ja paindlikku reguleerimisskeemi pole Võrtsjärve puhul siiski võimalik kasutada Suure Emajõe piiratud läbilaske tõttu. 1 Väikejärved Kujunemine Enamik järvi on mandrijäätekkelised. Nende hulka kuuluvad künkliku moreenmaastiku liigestunud kaldjoonega saarerohked järved (Pühajärv, Pangodi), piklikud voorejärved (Saadjärv, Kuremaa, Raigastvere jt.), vallseljakute ja otamoreenide glatsiokarstilised järved (Aegviidu, Jussi, Kurtna, Neeruti ja Paunküla järvestikud) ning paljud orujärved (Viljandi järv, Uhtjärv); rohkesti leidub ka kloriididerikka veega rannajärvi, mis on tekkinud või tekkimas neotektooniliselt tõusval mererannal ja kannavad enamasti lahe, laisi või mere nime. Jõelookeist on moodustunud lammi- ehk soodjärved (näiteks Emajõe rohked vanajõed). Pandivere kõrgustikul, aga ka mujal pealavamaal leidub karstiveest
Suurus ja sügavus Umbes 50% Eesti väikejärvedest on kuni 3 hektari suurused ja umbes 30% 3 kuni 10 hektari suurused. 10 kuni 100 hektari suurusi järvi on alla 20% ning üle 100 hektari 3,6%. Eesti järved on enamasti madalad, 75% uuritud järvedest on sügavus alla 10 meetri. 15 meetri sügavusi ja sügavamaid on teada kõigest 46. Sügavamad järved paiknevad künkliku pinnamoega Kõrg- Eesti alal, kus eriti sügavad on orujärved ja moreenmaastiku glatsiokarstilised järved. Suurima ja keskmise sügavuse vahel on Eesti järvedel tugev positiivne korrelatsioon, on ka suurimate järvede keskmised ja maksimaalsed sügavused väiksemad kui väiksema pindalaga järvedel. Suure valgalaga järves kuhjuvad setted kiiremini sügavamatesse kohtadesse ning seega rutem sügavused ühtlustuvad. Mudastumise ja kinnikasvamise tagajärjel jäävad järved järjest madalamateks ja väiksemateks. Veetaseme alanemine
Pöidlamäel, Savimäel) on tasane savine lagi ja jäärakutega nõlvad. Neist 4 madalama rühma moodustavad 10–25 m kõrgused keskmised ja väikekõrgendikud ,mida katab 1–2 m paksune moreenikiht. Eeskätt kõrgustiku servaalal paiknevad väiksemad alla 10 meetrised künkad koosnevad enamasti ainult punakaspruunist moreenist. Küngastevahelised soostunud või järvedega nõod on tekkelt peamiselt glatsiokarstilised. Peaaegu pool künklikest aladest on moreenkattelised ja moodustavad Porijõe ja Väikese Emajõe keskjooksu vahel paikneva ligi 42 km pikkuse kirde–edela-sihilise vööndi. Peaaegu veerandi kõrgustiku peamised pinnavormid on kruusast ja liivast moodustunud väikesed ja keskmise suurusega mõhnad. Kanepist edelas paikneb kõrgustiku suurim liivik (56 km2), 130 m kõrguselt Urvaste suunas madalduv sandur. Seda läbib Võhandu (ülemjooksul Pühajõe) terrassiline org.
mineraalainete sisaldus. f) rannajoone pikkus - rannajoone pikkus mandril on 1242 km 32. Järvede liigitus tekke järgi (näited). Mandrijäätekkelised s.h.: künkliku moreenmaastiku liigestatud kaldajoonega järved (Pühajärv, Pangodi), 1. Maakasutuse muutused Eestis XX sajandil ja nende muutuste põhjused. piklikud voorejärved (Saadjärv, Kuremaa, Soitsjärv jpt), glatsiokarstilised järved (Aegviidu, Jussi, Kurtna, Olulised sotsiaalsed, majanduslikud ja poliitilised faktorid, mis on maakasutust ja maastikupilti Neeruti, Paunküla) Orujärved (Viljandi järv) Rannajärved (Mullutu-Suurlaht, Linnulaht, Veskilais, Sutlepa mõjutanud: meri), mis on tekkinud neotektooniliselt kerkival mererannal ja kannavad enamasti lahe, laisi või mere · maareformid (1919, 1940, 1947, 1989); nime
Nii moodustusid voored ja jää poolt tekitatud “künnivagudes” paiknevad näiteks Vooremaa järved, mis oma kujult meenutavad laia ja sirget jõge. Oluline tegur oli jää sulamisvete uuristav tegevus, mille tulemusena kujunesid orujärved (nt. Viljandi järv), mis meenutavad samuti jõge ning mille nõgu on tihti väga järsu kaldenurgaga. Mahajäänud ja moreeni sisse mattunud jääpangad tekitasid sulamisel (selleks kulus sadu aastaid) nõgusid ehk sölle, kuhu tekkisid glatsiokarstilised ehk sulgjärved. Need on suhteliselt väikesed, kuid oma pindala kohta kohati väga sügavad järvekesed. Meil leidub neid eriti rohkesti Lõuna-Eestis. Üheks erandiks nii tekke kui ka välimuse poolest on Saaremaal asuv Kaali järv. Kaali järv ehk Kaali kraater on tekkinud meteoriidi langemisest ja sellele järgnenud plahvatusest. Kraater asub Kuressaarest umbes 20 km kirdes. Kraatri läbimõõt on 2 m ja sügavus 12 m ning kraatrit ümbritseb 4...9 m
nõlvad. Lääneosa suurvorme, keskosa madalamate vormide lagesid ning järvede kaldaid katavad peamiselt karbonaatsed viirsavid, mis on kujunenud seal siis, kui järvede veetase oli 150-160 m kõrgusel. Lavamõhnadel esineb kohati aga kuni 2-4 m paksune liivakiht (Arold 2005: 191-192). Eelmisest madalamal asendil paiknevad väiksemad, 10-25 m kõrgused ebakorrapärase kujuga moreenkõrgendikud ja mõhnad. Nende vahel asuvad glatsiokarstilised nõod ja orud ning võib esineda ka mõni järv. Nõlvade jalamil on levinud viljaka mullaga deluviaalne ehk pealeuhtevöönd, millele osutavad ka seal kasvavad hall-lepikud (Arold 2005: 192). Kõrgustiku äärealadel on levinud väiksemad, alla 10 meetri kõrgused moreenkühmud ja mõhnastikud, nagu Voorepalu, Kastolatsi, Veski ja Kooraste. Kõikide suurusrühmade pinnavormide hulgas leidub kupleid, s.o ümara või ovaalse põhijoonisega järskude
33. Järvede liigitus toitelisuse järgi (3 põhitüüpi, lühike iseloomustus, näited). Oligotroofsed- toitainetevaesed (Palkna, Nohipalu, Viitna Pikkjärv). Eutroofsed-rikkad (Võrtsjärv, Vasula järv). Düstroofsed- huumustoitelised (Käsmu, Lavassaare). 34. Järvede liigitus tekke järgi (näited). Mandrijäätekkelised: künkliku moreenmaastiku liigestatud kaldajoonega järved Pühajärv, piklikud voorejärved Kuremaa, glatsiokarstilised Kurtna. Orujärved Viljandi. Rannajärved (mullutu-suurlaht), mis on tekkinud neotektooniliselt kerkival mererannal ja kannavad enamasti lahe, laisi, mere nime. Rabajärved Endla järv. Lammi- ja soodijärved Emajõe rohked vanajõed. Karstijärved Lemmküla järv. Meteoriidijärv Kaali. Tehisjärved narva veehoidla. 35. Selgita mõistete 'keemiline hapnikutarve (KHT)' ja 'biokeemiline hapnikutarve (BHT)' erinevust
Koos tehisveekogudega hõivavad veekogud 5% kogu riigi pindalast. Väikejärved moodustavad veepeeglist väga väikese osa, 176 km² ehk 8,5%. Ülejäänud veepeegli moodustavad kolm suurt järve: Võrtsjärv, Peipsi järv ja Narva veehoidla. Peipsi järv koos Pihkva järvega on Euroopas oma 3555 ruutkilomeetriga suuruselt neljas. Eesti järvede sügavus on vähem kui 15 m, erandid on ainult 46 järve. Iseloomult orujärved või moreenmaastiku glatsiokarstilised järved on Eesti sügavamad järved. Need asuvad enamasti Kõrg-Eesti aladel. Eestis sügavaim järv on Rõuge Suurjärv, mille sügavus on 38 m, sellele järgneb sügavusega 31,9 m Väike-Palkna ja 30,2 m Udsu järv. Looduslikke järvi on Eestis umbes tuhande ringis. Kaardil paiknevad nad ebaühtlaselt (joonis 2). Keskmiselt on Eestis iga 100 km² kohta 3 järve. Kõige tihedamalt on järvi Lõuna-Eestis, seal asuval Haanja kõrgustikul on rohkem kui 30 järve 100 ruutkilomeetri kohta
· Eesti järved on valdavalt madalad · Enamiku järvede sügavus pole teaduslikus mõttes teada! St. ka maht pole teada. Nööri otsas oleva pommiga on mõõdetud. Arvatakse, et keskel on kõige sügavam, aga tegelikult see ei ole nii. Saab ka digitaalselt. Arvutatakse ka järvenõo abil, kvaternaari setete kaudu. · Kõige sügavamad järved paiknevad künkliku pinnamoega Kõrg-Eesti alal, eriti sügavad on orujärved ja moreenmaastiku glatsiokarstilised järved · Rõuge Suurjärv 38 m · Väike Palkna 33 m · Udsu 30 m · Tsolgo Mustjärv 30 m · Suur Keema järv 27,5 m · Koorküla Valgjärv 27 m · Võru Kärnjärv 26 m · Jõksi järv 25,4 m · Piigandi järv 25,3 m Järvede läbipaistvus · Eesti rekord on 10 m, aga määratlemine on keeruline · Secchi kettaga mõõdetaksejärvede läbipaistvust Eesti järvetüübid
Paljudes kurisutes kaovad ajutised ojad või jõed maa alla (loendatud enam kui 50 kohas), moodustades maa-aluseid jõgesid ehk salajõgesid (Jõelähtme, Kuivajõe, Erra jmt). Karsti on kõige rohkem intensiivse veevahetusega Pandivere kõrgustikul ning Harju lavamaal klindi ja mattunud orgude lähedal. Suurimad on Kostivere (umbes 159 ha), Tuhala,Uhaku, Kata ja Kuimetsa karstiväli. Krüogeensetest pinnavormidest on tuntuimad kohati enam kui 15 m sügavused glatsiokarstilised sulglohud ehk söllid, mida Vooremaal nimetatakse oitudeks. Glatsiokarstiliselt on tekkinud ilmselt ka Väiku-Palkna, Udsu jmt sügav järvenõgu. Gravitatsioonilised pinnavormid on kujunenud peamiselt raskusjõu toimel ja paiknevad rusukaldena (eriti rohkesti Põhja-Eesti paekalda jalamil). Kohati tekib ka maalihkeid. Elutekkelised pinnavormid jaotuvad fütogeenseteks ehk taimetekkelisteks (näiteks madal-
annaabi.ee 
