Füüsikaline ja kolloideemia protokollid 2014 (0)

Josefina-Marii  Sink
Libahunt  nüüd ja vanasti
Ammustel    aegadel    uskusid   inimesed,   et   libahundid   on   osa   loodusest   ja
nendesse suhtuti loomulikult. Uskumused muutusid ajal, mil tähtsaks sai usk. Tänu
usule   hakati   libahunte   hukka   mõistma.   Seda   peamiselt   seetõttu,   et   neid   hakati
seostama  kurjuse  ning Jumala teotusega. Keskajal suurenes huvi nende olendite vastu,
kuna inimesi, keda kahtlustati libahundiks olemises, hukati avalikult.  Jutte  libahundist
ei   kohta   me   ainult   rahvapärimuses,   vaid   ka   20.   ja   21.   sajandi   kirjanduses.   Lood
libahundist köidavad inimesi tänase päevani. 
Eesti rahvausundis teati, et libahundiks võis saada  nõia  needmise läbi või ise
maagilisi toiminguid tehes. Viimase  variandi  puhul tõmmati näiteks hundinahk selga,
määrati end nõiutud võidega, tehti kolm ringi ümber nõiutud kivi, või loeti nõiasõnu. 
Rahvapärimuse kohaselt moondas inimene end hundiks õhtul ja sai tagasi inimeseks
hommikul .   Inimkuju   taastamiseks   pidi   läbi   viima   sarnaseid   toiminguid,   mis
libahundiks saamisel.  Usuti , et ka teised inimesed saavad aidata libahundil inimese
kuju   uuesti   võtta.   Selleks   pidi   andma   hundile   leiba   süüa,   seda   pidi   talle   ulatama
sepistatud    rauast    teraga .   Libahundid   võisid   rahva   arvates   peale    koduloomade    ka
inimesi   murda.   Seetõttu   hakati   neid   üha   enam   palgama,   eriti   ristiusu   ajal,   kui
libahundid   polnud   enam   vaid   osa   loodusest.   Kesk   –   ja   varauusajal   oldi   aga
veendunud, et libahundis peitub tegelikult  kurjus , mis pärineb kuradist endast. Kurat
tahtis inimesi hulluks ajada, näidates, kuidas inimloom hundiks muundub. 
Libahundi  motiiv  kirjanduses on võrreldav näiteks vampiiri omaga.  Siiamaani
paeluvad   need   müütilised   olendid   inimesi,   sest   ka   kõige   realistlikumad   inimesed
tunnevad  enamast huvi nende vastu. Libahundi olemasolu jääb alatiseks küsitavaks.
Vampiirist   erineb   libahunt   aga   sellepoolest,   et   tema   kujutamine   on   usutavam   kui
vampiiri.   Kindlasti   annab   sellele   palju   juurde   ka   fakt,   et   Eesti   rahvapärimuses
libahunti palju kohtab. Seega tundub jutt libaloomast loomulikum. 21. sajandil on
maailmakirjanduses    tuntuks    saanud   aga   Stephenie   Meyeri   romaanisari,   kus   on
vampiir  ja libahunt koos hoopiski teosesse sätitud.  Romaanis  on tänapäeva maailm
oskuslikult seotud rahva usunditest pärit  loomadega . Läbiv on armastuse teema, mis
on erinevatel aegadel seotud kord  vampiiriga , kord libahundiga. Seetõttu on teos eriti
populaarseks saanud teismeeas tüdrukute seas.
Libahunti võidakse kirjanduses hästi ära kasutada ka selleks, et edasi anda
mingisugust   mõtet.   Näiteks   August   Kitzbergi   teoses   ,,Libahunt”   sümboliseerib
libahunt rahva soovi vaba olla. Teoses libahunti kujutav tegelane räägib, kuidas ta
erinevalt teistest inimestest on vaba ning läheb kuhu tahes ja millal tahes. Tolleaegne
orjastatud Eesti rahvas seda teha ei saa. Võimalik, et  Kitzberg  proovib niiviisi edasi
anda ka mõtet, et ta väärtustab Eesti rahva vabadust, sest aeg-ajalt näib nagu  kuuluks
autori sümpaatia libahundile. Peaaegu kõik inimesed libahundi ümber mõistavad ta
hukka ning usuvad, et ta on nõiutud. Tol hetkel tundub, et Kitzberg kujutab  hunti
tõrjutuna, tunneb talle nagu kaasa ja hoiab tema poolele, seega rõhutab vabadust. 
Rahvapärimuse järgi olid libahundid inimeste kõrval loomulik nähtus. Levisid
erinevad uskumused, kuidas inimene hundiks sai ja vastupidi. Rahvauskumused said
aga   uue   külje,   kui   võeti   vastu    ristiusk ,   mille   kohaselt   libahunte   hakati   seostama
kuradiga    ja   nad   tõrjuti   ühiskonnast   välja.   Olenemata   sellest   on   libahundi   motiiv
nüüdisajal siiski läbiv teema paljude kirjanike töödes