Friedrich Karl Johann Kuhlbars (pseudonüüm Villi Andi) (17. august 1841 28. jaanuar 1924 Viljandi) oli eesti kirjanik ja koolmeister. Ta sündis Sangaste kihelkonnas Unikülas. Oli Viljandis koolmeister, juhatas laulukoori, kuulus Eesti Kirjameeste Seltsi ja tegutses Eesti Aleksandrikooli liikumises. Friedrich Kuhlbars sündis 1841. aastal koolmeistri pojana Sangaste kihelkonnas Unikülas. Kuhlbars õppis algul Tartu II elementaarkoolis ja kreiskoolis, seejärel aga omandas saksakeelse hariduse Tartu Õpetajate Seminaris (18591861) Pärast seminari lõpetamist töötas Kuhlbars koduõpetajana Gulbene mõisas Lätimaal, seejärel, 1862, asus tööle saksakeelse poeglaste elementaarkooli õpetajana Viljandis, ning valiti hiljem selle juhatajaks. Koolijuhataja kohalt tagandati Kuhlbars 1895 venestusajal riigikeele oskamatuse pärast
Valga Gümnaasium Friedrich Kuhlbars Referaat Koostaja: Timo Stogov Hummuli 2009 Sisukord Lk. 2 Sisukord Lk. 3 Sissejuhatus Lk. 3-5 Elulugu Lk. 6-7 Kirjanduslik tegevus Lk.7 Kokkuvõte Lk. 8 Kasutatud allikad Sissejuhatus Räägime Friedrich Kuhlbarsi elust. Mis olid tema suurimad ja siiani tuntud saavutused , millega ta hakkama sai. Muidugi peame ka rääkima Friedrich Kuhlbarsi vanematest. Kuidas arenes Friedrich Kuhlbarsist nii haritud mees nagu ta oli ja viisakas härrasmees.Miks paljud ei teadnud Friedrich Kuhlbarsi kui lüürikut. Elulugu Unikülas asub luuletaja Friedrich Kuhlbarsi sünnikoht. Kunagi seisis siin tulevase kirjaniku sünnipaigaks saanud Uniküla koolimaja. Kunagise hariduskolde järgi kutsutakse seda praegugi Koolitareks (-taluks). Koolimaja põles maha aastal 1941.
..........................................................................................................................11 Sõnade autorid......................................................................................................................21 Laulude sõnad.......................................................................................................................30 3 Koit Mihkel Lüdig / Friedrich Kuhlbars Laul ise on väga tuttav, sellel laulul on ka punkteeritud rütmid, mis on meie rahvusele väga omapärane. Kõik on väga erksalt punkteeritud, kuna tol ajal ei räägitud keelevärvidest, kuigi laulu lõpus on paar rütmi punkteerimata. Laulu algus peaks olema nagu ,,plahvatus" sellesmõttes, et peab olema võimas algus. Laul ise on suhteliselt aeglane ja võimas. Laul ise sündis nii, et ühel õhtul palusid ,,Koidu" mehed Lüdigul neile lipulaul luua ja
aastast toimub põhilaulupidu Tallinnas. Praegu toimuvad Eesti üldlaulupeod viie aasta tagant. Viimati oli üldlaulupidu 2004. aastal. Järgmine üldlaulupidu pealkirjaga "ÜhesHingamine" toimub 2009. aastal. Üldlaulupidude vahel toimuvad ka iga viie aasta tagant noorte laulu- ja tantsupeod, kus põhiesinejad on koolinoored. Laulu- ja tantsupidusid korraldab Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus. 4 Koit Mihkel Lüdig / Friedrich Kuhlbars Laul ise on üdini tuttav, sellel laulul on ka punkteeritud sõnad, mis on meie rahvusele väga omapärane. Kõik on väga järksalt punkteeritud, kuna tol ajal ei räägitud keelevärvidest, kuigi laulu lõpus on paar sõna punkteerimata. Laulu algus peaks olema nagu ,,plahvatus" sellesmõttes, et peab olema võimas algus. Laul ise on suhteliselt aeglane ja piisavalt võimas. Mihkel Lüdig
Friedrich Robert Faehlmann (31. detsember 1798 Ao mõis 22. aprill 1850 Tartu) oli eesti kirjamees ja arst. Õppis 18101814 Rakvere kreiskoolis, 18141817 Tartu gümnaasiumis ja 18171827 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. Kuulas ülikoolis ka filoloogia- ja filosoofialoenguid ning hakkas huvi tundma eesti keele vastu. Rajas Tartu ülikoolis teed kardioloogiale. Aastast 1824 töötas Faehlmann Tartus arstina, oli 18421850 ülikooli eesti keele lektor ning luges õppeülesandetäitjana 18431845 farmakoloogia- ja retseptuurikursust. Peamiselt Faehlmanni õhutusel asutati 1838 Õpetatud Eesti Selts, 18431850 oli ta selle esimees. Oma ettekannetes ja kirjutistes kaitses Faehlmann talurahvast. Ta oli Eesti mineviku romantiline austaja, mõistis hukka saksa vallutajate julmuse ning tõstis esile eesti rahva vaimumaailma ja keele rikkust. Faehlmann oli eesti eepose mõtte algatajaid. Visandas ta eesti kohamuistenditest lähtudes suure osa "Kalevipoja" põh
ja on eesti vaimulikus kirjanduses oluline koht. Et hõlbustada laulukooride tööd, andis Jannsen 1860. aastal välja ka ilmalike laulude kogu "Eesti Laulik". Tema loomingus on siiski peamised küla- ja ajalooainelised jutud. 1857. aastal asutas Jannsen esimese korrapäraselt ilmuva eestikeelse nädalalehe Pärnu Postimees (algupäraselt Perno Postimees ehk Näddalileht), mis ilmus Pärnus aastatel 18571886. Lisaks Postipapale aitas lehe ilmumisele ka kaasa Friedrich Wilhelm Borm. Jannsen toimetas Pärnu Postimeest aastatel 1857 1863. Ajaleht väärtustas tugevalt eestlaste rahvustunnet ja väärikust, samas pakkus vaesele talupojale teavet maailma kohta. Pärnu Postimehe esimese numbri avaluuletuses pöördus Johann Voldemar Jannsen esmakordselt senise "maarahva" asemel "Eesti rahva" poole, olles üks esimesi haritud eestlasi, kes julges oma rahvaga ühtekuuluvust niivõrd julgelt tunnistada
eestlaste kui lätlaste rahvusliku liikumise sünonüümiks. Vennastekogude liikumisega kaasnev päevikute ja kirjavahetuse pidamine andis eestlastele motiivi kirjutamisoskuse omandamiseks. Teada on Urvaste talupoegade kirjad oma armsale südameisakesele Zinzendorfile. Vennastekogude liikumine andis tõuke koorilaulu, hiljem ka puhkpillimuusika levikule eestlaste hulgas. Kõrvale ei saa ka jätta liikumise kõlbelise külje tähtsust. Pole ülearune lisada, et nii Friedrich Reinhold Kreutzwald, Carl Robert Jakobson, Jakob Hurt, Villem Reiman kui Jaan Tõnisson olid kõik pärit hernhuutlikest perekondadest. 2.baltisaksa kultuur Baltisaksa kultuur keskendus Tartu Ülikooli ümber. Avati joonistuskool, kus õpetajaks oli Saksamaalt pärit K.A.Senff. Tallinnas tegutses kunstnikuna samuti Saksamaalt pärit G.F.v.Kügelen. Baltisaksa kultuuri osaks sai seltsiliikumine. Kokku tegutses umbes poolsada baltisaksa seltsi. Näiteks võis tuua Tallinna Muuseumiühingu
vaimulikus kirjanduses oluline koht. Et hõlbustada laulukooride tööd, andis Jannsen 1860. aastal välja ka ilmalike laulude kogu "Eesti Laulik". Tema loomingus on siiski peamised küla- ja ajalooainelised jutud. 1857. aastal asutas Jannsen esimese korrapäraselt ilmuva eestikeelse nädalalehe Perno Postimees ehk Näddalileht, mis ilmus Pärnus aastatel 18571886. Lisaks Postipapale aitas lehe ilmumisele ka kaasa Friedrich Wilhelm Borm. Jannsen toimetas Pärnu Postimeest aastatel 1857 1863. Ajaleht väärtustas tugevalt eestlaste rahvustunnet ja väärikust, samas pakkus vaesele talupojale teavet maailma kohta. Pärnu Postimehe esimese numbri avaluuletuses pöördus Johann Voldemar Jannsen esmakordselt senise "maarahva" asemel "Eesti rahva" poole, olles üks esimesi haritud eestlasi, kes julges oma rahvaga ühtekuuluvust niivõrd julgelt tunnistada. 1880. aastal haigestus
Kõik kommentaarid