Freudi teooria inimese seksuaalsusest. Inimese seksuaalsuse kujunemine (0)

Seksuaalsus

Neurootiliste vaevuste põhjuste hulgas mängivad seksuaalsed faktorid olulist ja kindlat – võib-olla isegi erilist – rolli.
( Freud , 2003, lk 95)
Seksuaalelu ei alga alles puberteedieas, vaid näitab ilmseid avaldumismärke juba üsna pea pärast sündi. Mõistete „seksuaalne“ ja „genitaalne“ vahel tuleb selget vahet teha. Esimene on laiem mõiste, mis hõlmab palju tegevusi, millel pole genitaalidega mingit seost.
(Freud, 2003, lk 95)
Seksuaalelu täidab kehapiirkondade stimuleerimisest tuleneva naudingu funktsiooni – tegemist on funktsiooniga, mis hiljem saab naudingut taastekitava funktsiooni iseloomu. Sageli need kaks funktsiooni täielikult ei kattu.
(Freud, 2003, lk 96)
Seksuaaltungi arenemist kirjeldab Freud järgmiselt: „Lapse seksualiteet on väga mitmekesise ilmega . Temas leiduv mitmeid osiseid (komponente), mis kõik põlvnevad isesugustest allikaist. Kõigepealt ei allu lapse seksualiteet veel elu edasiandmise eesmärgile , mille teenistusse ta astub alles pärast. Lapse seksualiteedi ülesandeks on saavutada mitmesuguseid lõbutundeid. Viimaseid kutsume analoogiate ja sidevuste põhjal seksuaalseiks lõbutundeiks. Infantiilse seksuaallõbu peaallikaks on teatud kehaosade vastav ärritatavus. Siia kuuluvad suguorganid , suu, väljaheiteavaused aga ka üldiselt kehanahk. Sel astmel osutub lõbuallikaiks lapse oma keha. Teist objekt ei otsita ja sellepärast kutsutakse seda astet Havelock Ellis ’e järgi autoerootiliseks“ (autós - ise).
(Holtzmeyer, 1934, lk 73)
Seksuaalsuse arenemist inimesel on kirjeldatud Holtzmeyeri poolt järgmiselt.
See killunenud ja mitmekesine seksuaalsus, milles iga osatung teotseb omal käel, ühtlustub; puberteedi -aja lõppedes ilmub indiviidi seksuaalsus küpsena: ühelt poolt astuvad osatungid suguorganite teenistusse... Varem iseseisvad osatungid valmistavad ainult veel ette suguakti“ (näit. vaatluses, suudluses jne.). „ Teiselt poolt astuv tagasi autoerotism... Küpses seksuaalelus ei kasutata kõiki osatunge. Veel enne puberteeti tõrjutakse kasvatuse mõjul teatud osatungid“ (näit. need, mis sihitud väljaheitmisakti lõbule) „ja luuakse hingelisi tegureid, nagu häbi , vastikusetunne, moraal , mis valvureina tõrjet alal hoiavad.“
(Holtzmeyer, 1934, lk 74)
„Juhtu, et kõik osatungid ei astu genitaliteedi teenistusse. Niisugune iseseisvaks jäänud osatung ilmub siis perversioonina (haiglase tungina)... Juhtub ka, et püsima jääb ükskõiksus suguvahede suhtes... ilmub homoseksuaalsuseks hüütud perversioon.“
(Holtzmeyer, 1934, lk 74)

Lapsepõlve seksuaalsus

Seksuaalsed instinktiivsed impulsid on meile kaasa sündinud; tegemist on nende samade tungidega, millele infantiilne ego väljatõrjumise teel vastu astub.
(Freud, 2003, lk 96)
Hariduse, sotsiaalsuse ja seksuaalsuse seostest räägib Freud järgmist.
Laps toob sündides maailma kaasa seksuaalse aktiivsuse alged ja isegi toitudes kogeb seksuaalset rahuldust, mida ta püüab leida hiljem tuttava tegevuse, „pöidlaimemise“ kaudu. Lapse seksuaalne aktiivsus ei arene tema teiste funktsioonidega samaväärselt, vaid sulandub viiendal eluaastal latentsiperioodi. Seksuaalse erutuse tootmine sel perioodil mitte mingil juhul ei lakka, vaid jätkab, et luua energiatagavara, millest suurem osa kasutatakse ära mitteseksuaalsete eesmärkide saavutamiseks. Ühelt poolt kasutatakse seda sotsiaalsete tunnete tekitamiseks ja teiselt poolt (väljatõrjumise ja vastandreaktsiooni kaudu) hilisemate seksuaaleluga seotud barjääride ehitamiseks. Niisis , jõud, mille eesmärgiks on seksuaaltungi hoidmine teatud kursil, on moodustunud lapsepõlves tänu haridusele suurema osa perverssete seksuaaltunnete arvel. Teine osa lapseea seksuaalsetest ilmingutest väldib sellist kasutamisviisi, avaldudes seksuaalse aktiivsusena. See tõestab, et lapse seksuaalsel erutusel on mitmesuguseid allikaid. Rahulolutunded kutsutakse esile eelkõige niinimetatud erogeensete tsoonide teadliku erutamise teel. Nendeks võib olla mis tahes nahapiirkond või meeleorgan; ent selgelt on eristavad need erogeensed tsoonid , mille erutamine mingite orgaaniliste mehhanismide abil on algusest peale kindlustatud.
(Freud, 2003, lk 96-97)

Puberteediea seksuaalsus

Puberteediea alguses omandab lapseea seksuaalelu kindla, tavapärase kuju. Seni on seksuaaltung olnud ülekaalukalt autoerootiline; nüüd leiab ta seksuaalobjekti. Siiani avaldus see osatungidena ja erogeensete tsoonidena, mille ainsaks seksuaalseks eesmärgiks oli rahulduse poole püüdlemine. Nüüd ilmneb uus seksuaalne eesmärk, mis tekib kõigi osatungide koostöö tulemusena, kuna erogeensed tsoonid koonduvad genitaalide tsooni juhtkontrolli alla. Et uus eesmärk omistab mõlemale sugupoolele väga erinevad funktsioonid, kulgeb nende seksuaalne areng nüüdsest teineteisest lahus. Mehe seksuaalne areng on järjekindel ja hõlpsamini märgatav; naise puhul ilmneb aga teatud regressioon. Seksuaalelu normaalse arengu kindlustab seksuaalobjektile ja seksuaalsele eesmärgile suunatud voo täpne kokkulangevus. Seda võiks võrrelda tunneli ühest otsast teise puurimisega.
(Freud, 2003, lk 101-102)
Järgnevalt käsitleb Freud seksuaalsust, kui naudingu saavutamise vahendit.
Inimese uus seksuaalne eesmärk seisneb seksuaalsete produktide vallandamises. Siinkohal ei teki vastuolu esialgse seksuaalse eesmärgiga, mille puhul oli tegu naudingu poole püüdlemisega; vastupidi, kogu nauding saavutab seksuaalse protsessi käigus selle lõppaktiga oma kõrgpunkti. Seksuaaltung täidab nüüdsest sigitusülesannet, muutudes nii-öelda altruistlikuks. Mainitud muutuse õnnestumise korral kohandatakse see protsess algsete eelsoodumustega ja impulsside kõigi iseärasustega.
(Freud, 2003, lk 102)
Freud lõpetab puberteedi ja seksuaalsuse vaatlemise tõdemusega, et puberteedi siirdeperioodi vältel toimuvad kehalised ja psüühilised arenguprotsessid kõrvuti, ent üksteisest lahus, kuni suguelundite innervatsiooni tagava intensiivse psüühilise armustiimuli läbimurdega pannakse alus erootilisele funktsioonile.

(Freud, 2003, lk 102)

Naise ja mehe seksuaalsusest

Freud kirjeldab naise ja mehe seksuaalsust järgmiselt.
Pole kahtlustki, et inimestele omane biseksuaalne kalduvus avaldub tundumalt selgemini naiste kui meeste juures. Viimasel on ainult üks põhiline seksuaalne tsoon – ainult üks suguelund –, esimesel aga kaks: vagiina, naise tõeline suguelund, ja kliitor, mis on analoogne mehe suguelundiga. Me arvame põhjendatult, et vagiinat mitu aastat peaaegu ei eksisteerigi ja et see jääb kuni puberteedini tundetuks. (Freud, 2003, lk 101)

Kasutatud allikad

Freud, S. (2003). Sigmund Freudi tarkuseraamat. Tallinn: Ersen .
Holtzmeyer, K. (1934). Alateadvus ja psühhoanalüüs. Tartu: Eesti kirjanduse seltsi kirjandus.