Freoonid ja pestitsiidid (0)

Freoonid ehk klorofluorosüsinikud on keemilised ühendid, milles üks või kõik orgaanilise ühendi (tavaliselt alkaani ) vesiniku aatomid on asendunud kloori või fluori aatomitega.
Alles aastate pärast sai selgeks, et aastatega jõuavad freoonid stratosfääri ja lagunevad Päikese UV kiirguse toimel. Vabanev kloor suudab kiäituda katalüsaatorina ja lõhkuda üha uusi ja uusi osooni molekule. Üksainus kloori aatom (halogeeni radikaal ) suudab hävitada kuni 100 000 osoonimolekuli.
Freoonid on keemiliselt väga püsivad gaasilised ühendid, ei lahustu vees, ei ole mürgised ega põle, on kergesti veeldatavad ja tavaelus inertsed (sh kõrgete temperatuuride suhtes). Samas võivad nad keskkonna sattudes jõuda kõrgematesse atmosfääri kihtidesse, kus nad päikesekiirguse toimel lagunevad ja reageerivad stratosfääris paikneva osoonikihti moodustavate ühenditega.
Varem kasutati freoone laialdaselt külmutusseadmetes (nt külmkappides) ja pihustites, kuna inertsuse tõttu on nad inimestele ohutud. Nende kasutamist hakati piirama, kui tehti kindlaks seos osoonikihi lagunemise ja freoonide vahel. Tänapäeval reguleerib freoonide töönduslikku tootmist 1987. aastal sõlmitud Montréali protokoll , tehnikas asendatakse need sageli fluorosüsivesinikega, mis ei sisalda kloori ja seetõttu ei kahjusta ka osoonikihti.
Freoonid on madala molekulmassiga alkaanide, enamasti metaani või etaani fluoro-kloroderivaadid. Freoonid veelduvad kõrgendatud rõhu all kergesti ka toatemperatuuril, rõhu alanemisel algav keemisprotsess neelab aga palju soojust. Sel põhjustel kasutatakse freoone külmutusmasinates, sealhulgas ka kodustes külmikutes soojust neelava ainena. Sobivalt madala keemistemperatuuri tõttu kasutatakse freoone ka aerosooliballoonides tarbekemikaali laialipihustava vahendina. Freoonid on keemiliselt väga püsivad ja õhku paisatuna jäävad nad kauaks ajaks muutumatuks. Tasapisi tõusevad nad atmosfääri kõrgematesse kihtidesse, kuni jõuavad umbes 25 km kõrgusel asuva osoonikihini. Ultraviolettkiirgus lõhub seal freoonid radikaalideks (CF2Cl2 + hv → •CF2Cl + Cl•), mis osutuvad osooni lagunemise katalüsaatoriteks.
Pestitsiidid on bioloogiliselt aktiivsed ained, mida kasutatakse majandusele kahjulike elusorganismide , ka haigustekitajate hävitamiseks. Kitsamas tähenduses on pestitsiid taimehaiguste ja -kahjurite ning umbrohutõrjeks kasutatav mürkkemikaal. Pestitsiidid on näiteks heksaklorotsükloheksaan ehk lindaan ja diklorodifenüültrikloroetaan ehk DDT. Mõlemad on valged kristalsed ained, mis vees praktiliselt ei lahustu, kuid lahustuvad hästi orgaanilistes lahustites. Need on väga mürgised putukatele kuid ka selgroogsetele, kellel kahjustavad kesknärvisüsteemi ja eriti maksa. Algul arvati millegipärast, et DDT on loomadele ja inimestele kahjutu ja seda kasutati väga laialdaselt. Kuna sellise laialdase kasutamisega ilmnesid kiiresti ohtlikud mõjud loomadele ja inimestele, keelustati DDT kasutamine, sest juba väikestes kogustes organismi sattudes võib see osutude eluohtlikuks. Kuna ei saa kuidagi tagada, et DDT ei sattu elusorganismidesse (on mullas ja vees väga püsiv, mistõttu tema kahjulik toime võib ilmneda alles aastaid pärast kasutamist), on selle ja teiste kloroorgaaniliste pestitsiidide kasutamine kõigis arenenud maades keelatud. Ometigi leidub riike, kus need endiselt lubatud on, näiteks Hiinas, Indias ja mõnedes teistes Aasia ja Aafrika riikides.