väljend Aias kasvab puu – lause iga osa on keelemärk, millel on oma tähendus (signifikaat) ja tähistajad (signifikandid) • keeles puudub isomorfism Sõnale lähenemise võimalused • sõnale võib läheneda eri tasanditelt ning kõnelda lingvistilises plaanis kuut tüüpi sõnadest: semantiline morfoloogiline süntaktiline foneetiline graafiline pragmaatiline • iga leksikaalne üksus ei vasta kõigile kuuele definitsioonile ega saa seetõttu olla nn. prototüüpsõna Foneetilis-fonoloogiline sõna • Arenenud keeltel on olemas nii kirjalik kui ka suuline väljendusvorm. Kõneldud sõna võib jaguneda häälikuteks, silpideks ja aktsentideks. Seejuures on osa häälikuid (foneeme) olulised distinktiivsete (eristavate) tunnustena tähenduse eristamisel. • Mitte alati ei ole erinevad tähendused seotud eri häälikkujuga. • Hääldatud sõna defineerimisel mängib olulist rolli paus. Graafiline sõna
Hellenismiperioodil hakati uurima kirjanduslikku stiili (õige hääldus ja grammatika, erinevused kaasaegse koinee ja klassikalise kreeka keele vahel); koostati arvukalt murdesõnastikke mitte-atika murrete jaoks. Vastuolud kõne mõistmisel: loodus vs konventsioon, analoogia vs anomaalia. Epikuros arvas, et sõna tekib loomulikul teel, ent seda muudetakse leppeliselt. Etümoloogia sõna tähenduse avamine, kuni selle tõeline tähendus on leitud. Stoikud eristasid kõne foneetilis- ortograafilise ühtsuse kolm aspekti: foneetiline väärtus, kirjakuju, foneetilise väärtuse/kirjakuju nimi. Techne grammatika vanim õhtumaade grammatika, omistatud Dionysius Thraxile (u 100 eKr); 15 leheküljel 25 sektsiooni, mis võtavad kokku kreeka keele grammatika. 5. Rooma keeleteadus Etruski keel on ebaselget päritolu mitte-indoeuroopa keel; sellest on säilinud üle 8000 lühikese raidkirja ja üks pikem tekst nn Agrami muumia lõuendisidemed, millel on üle 1500 sõna
Inimkõne ladusaks voolamiseks ei piisa kõne jaotumisest silpideks · Sõnu on kergem hääldada ja tajuda, kui need on rütmiliselt liigendatud · Rütmilisuse tagamiseks vahelduvad kõnevoolus rõhulised ja rõhuta silbid · Kõne prosoodilised (e suprasegmentaalsed) tunnused on rõhk, põhitoon, kestus (NB! Suprasegmentaalsed tunnused on häälikutest suuremate kõneüksuste (silp, sõna, lause) tunnused) 14. Kirjeldage silbi ehitust (tooge näiteid)? Silp on sõna foneetilis-fonoloogiline üksus, mille aluseks on konsonantide ja vokaalide vaheldumine Foneetiliselt on silp ühest või mitmest häälikust koosnev kõnelõik, millele vastab üks õhurõhuimpulss · Eesti keele silpide määramise põhireegel (ortograafiliselt) on, et silbi piir asub iga CVjärjendi ees va-ba-du-se-ga Eesti ortograafia eripärast tingitult on sõnasisesed p, t, k vokaalide vahel kaksikkonsonandid (geminaadid), mis jagunevad kahte silpi silbipiir läheb
Häälelaine jõuab ja kõneleja enda kõrvu, mis teeb võimalikuks tähtsa kõnesignaali kvaliteeti kirjeldava tagasiside. VIIENDAS etapis sõnum tõlgendatakse ehk dekodeeritakse. Seda kujutatakse sageli kaheosalisena. Kõne tuvastamise all mõeldakse sõnumi häälikulise ehituse peamiste tunnuste identifitseerimist. Sellest hoitakse lahus sõnumi tegelik mõistmine, mille puhul on tegemist foneetilis-fonoloogiliselt tuvastatud signaali tegeliku tõlgendamisega ehk sellele tähenduse andmisega. Esimene ja teine etapp on sageli kattuvad kõneleja kavandab enda poolt öeldavat, aga samal ajal juba räägib. Sõnumi mõistmine on pigem aktiivne loomis- ja rekonstrueerimisprotsess, mis põhineb kõneleja ja vastuvõtja suhtlused ning koostööl. Sõnum ei sisalda tegelikku sisu, vaid osutab sellele, mida kõneleja on mõelnud
Niisiis, prantslastel on olnud termiin ,,argoo", inglisekeelne vaste on ,, slang", aga eesti keele terminoloogiasse sellist sõna pole veel keegi sisse viinud. Umbes 1950- ndatel on vene keele vahedusel tuli käibele selline mõiste nagu ,,zargoon". Mis puudutab eestikeelsesse kirjandussesse, siis siin aktsepteeriti sõna ,,släng" 1968.aastal ajakirjas ,,Mana". (Tender KK1994: 293) Suulise kõne all on mõeldud palju mitmesuguseid uurimusi: kirjakeele, murde, foneetilis ja slängiuurimused (Hennoste 2000: 1122). Samas kõnekeelel on palju erinevaid stiile. Kõik oleneb sellest, mis olukkorras, kellega ja kuidas tuleks suhelda. Oma vanemataga, me räägime ühtemoodi, kui saame kokku sõpradega siin räägitakse oma keeles või hoopis väikeste lastega me suhtleme teistmoodi. Släng on nii öelda erakeel, sest maailmas on palju inimesi, kes ei ole ühesugused ja nad kõik kasutavad omapärase keele omavahel suhtlemiseks. Mai Loog (1991- 6) on
Nime ja mittenime piiritlemine keerukas; - asutuste, ettevõtete ja organisatsioonide nimed ja nimetused. Nimetuumad on need, mis kirjutatakse läbiva suurtähega. Paljud on kirjeldavad nimetuumad, mida saab tõlkida; Elutute asjade nimed ei ole krononüümid = ajalõigunimetused: ajaloosündmuste, tähtpäevade, ürituste nimetused jm; erialade nomenklatuuriterminid: keemilised elemendid ja linnu-, looma-, taimenimetused jm. Nimed üle keelepiiride 3 põhimeetodit: o foneetilis-graafiline ülesvõtt (Stockholm, Berlin – Berliin) - kirjalik vorm tagab nime parema säilimise; o kontseptuaalse sisu ülevõtt (Tierra del Fuego – Tulemaa); o iseseisev nimi (Sverige / Rootsi); o + kombinatsioonid (Lõuna-Carolina); Kõige praktilisem on foneetilis-graafiline ülevõtt, juriidilises mõttes on nimi ka selle kirjapilt; Nimede seotus kindla keelega: Võtame võõrkeelse nime ja kääname seda eesti keele reeglite järgi:
foneetiline struktuur pole selgelt eestilik, kui tegu on eestlase nimega või kohanimega, saab teda lugeda omakeelseks nimeks, nimekandja järgi vastavalt. Keelsuse määraltemise aluseks on leksikograafiline traditsioon. Eesti kohanimed ajaloo kontekstis. (nt Kuressaare vana nimi on Arensburg) on vale. Kuressaare on Kuressaare vana nimi, Arensburg on linna saksakeelne nimi. Tõlkija peaks ära tõlkima ka kohanimed. Keelepiirid. Kolm põhimeetodit: - Foneetilis-graafiline ülevõtt jätame nime umbes selliseks nagu see võõrkeeles on. Nimi jääb äratuntavaks. - Kontseptuaalse sisu ülevõtt tõlgime ennisvormi tähenduse. Nt Tierra del Fuego = Tulemaa. - Iseseisev nimi - Kombinatsioonid Lõuna-Carolina. Kõige mõttekam on foneetilis-graafiline ülevõtt. Tänapäeva Islandi Wikipedias märgata, et Wikipedia kui praktiline entsüklopeedia, kasutab originaalnimesid.
peal tema peal oli valus; kass istus diivani peal; eksida võib milleski, millegi vastu, millegi suhtes; aga ka kuhugi jne; 3) osutussõnad e deiktikud, nt seal ta seisab deiktik seob lausungi ja kõnehetke olukorra või keeleväljendi ja konteksti tähendus sõltub kasutussituatsioonist, saab mõistetavaks konteksti toel (kus? millal? kes?); 4) ilma leksikaalse tähenduseta sõnad need on foneetilis-ortograafilised sõnad, mis ei kanna omaette tähendust ja mida kasutatakse morfoloogiliste afiksite asemel. Verbiparadigmas on sellised nt abiverbid, substantiiviparadigmas nt artiklid. Neid sõnu nimetatakse sageli sünsemantilisteks e semantiliselt tühjadeks sõnadeks. Vaieldav on konjunktsioonide ja adpositsioonide pidamine sünsemantilisteks sõnadeks, kuna neis on sageli olulisi tähenduselemente. Näiteks on oluline vahe, kas väljendada kassi ja diivani omavahelist suhet
asuvatesse õõntesse. Glotis e häälepilu - häälepilu kokkusurumisega moodustatakse kõrisulghäälik e larüngaalklusiil Põhitooni kõrval on veel ülemtoonid (põhisageduse kordsed) Formandid - võimendunud ülemtoonid Dekodeerimist e tõlgendaist kujutatakse tavaliselt kaheosalisena. Kõne tuvastamine - sõnumi häälikulise ehituse peamiste tunnusjoonte identifitseerimine. Mõistmine - foneetilis-fonoloogiliselt tuvastatud signaali tegelik tõlgendamine e sellele tähenduse andmine. Sõnumi vastuvõtjas toimuvate mentaalsete protsesside ül on: -identifitseerida sõnade struktuur ja tähendused; -lahendada võimalikult hästi mitmetähenduslikud juhtumid; -otsustada, missugustele referentidele viitavad iseseisva tähenduseta pronoomenid; -otsustada, mis on uus info; integreerida uus info sobivalt selle ehtke mentaalsesse teadmusse;
annaabi.ee 
