Peamiselt hõlmab Johne haigus peensoolt, mõnedel juhtudel ka jämesoolt, mille tulemusel soolestiku sein pakseneb ja toitainete imendumine soolestikus peetub märkimisväärselt. Kudede ehitus muutub ja võib esineda granuloome. (Arsenault et al; 2014) Mycobacteruum paratuberculosis resideerub peremeeslooma niudesoole makrofaagides, mis seonduvad koondlümfifoliikulitega. Bakter liigub sinna M-rakkude kaudu, tootes bakteri membraan valke ja/või seob fibronektiini, mis võimaldab rakul läbi rakuvaheaine liikuda. Keha vastus paratuberkuloosile on makrofaagide, lümfotsüütide, T-rakkude ja B-rakkude arvu suurendamine põletikukoldes. Lümfotsüüdid hakkavad tootma tsütokiini, mis suurendab makrofaagide kaitsevõimet. Makrofaagid ühinevad, moodustades suuremaid rakke. (Coussents; 2004) Püsivalt nakatunud makrofaagides jääb paratuberkuloosi bakter ellu inhibeerides fagosoomi-lüsosoomi fusiooni ja mitogeeniga aktiveeritud proteiinkinaasi.
peremehe ekstratsellulaarse maatriksi komponendile. Bakteriraku pinnal on palju spetsiifilisi retseptoreid, adhesiine, mis soenduvad peremehe molekulidega. Paljud nendest kuuluvad MSCRAMMs (microbial surface components that recognize adhesive matrix molecules) valkude perekonda. Fibronektiiniga seonduvat adhesiini seostatakse kõige enam bakterite kinnitumisel pindadele. Fibronektiinile järgnevad fibrinogeen/fibriin, kollageen, laminiin ja vitronektiin. S. aureus'el on leitud kaks fibronektiini adhesiini FnBPA ja FnBPB. Bakterid moodustavad biofilme paranevates või põletikulistes haavades, kasutades peremehe valke ära. See viitab bakteriaalsete adhesiinide mehhanismile, mille puhul peremees koloniseeritakse elujõulistes kuid kahjustatud kudedes. Infektsioosne endokardiit Üle poole endokardiidi juhtumitest on põhjustatud streptokokkide poolt, veerand juhtumitest stafülokokkide poolt. Paljud neist bakteritüvedest kasvavad ka loomulikult
inimestel enterokoliit. Bakter on leitud sageli soolestikust kliinilistel tervetel loomadel ja lindudel. Sageli eraldatud piimast või toidust, mis on reostunud fekaalidega ja on suurimaks bakteri infektsiooni allikaks maades, kus tarvitatakse toorpiima. 9. C. jejuni virulentsusfaktorid kapsel – mikrokapsel või pindmised välised membraaniproteiinid saavutavad resistentsuse fagotsütoosile. kinnitumisfaktorid – fibronektiini siduv proteiin, lipoproteiin enterotoksiin tsütotoksiin tsütoletaalne puhetumise toksiin – põhjustab enterotsüütide apoptoosi Kui haigus on tõsine, võib C. jejuni makrofaagides ellu jääda. somaatiline antigeen – antigeen, mis on bakteri rakukestas. fibrillid – kollageen, elastiin tsütolüüs – rakk lõhkeb, sest palju vett tuleb rakku. Toimub hüpotooniliseks keskkonnas, kus vesi liigub rakku osmoosi teel (rakus konts. kõrge), membraan ei pea vastu.
Kortsude tekkimine. Üks silmatorkavamaid vananemise tundemärke on näo-, kaela- ja silmaümbrusnaha kortsude teke. Kortse põhjustavad peamiselt järgmised tegurid: · Vananemine- vananemine on loomulik protsess, mis kulgeb läbi aastate ning mida iseloomustavad kindlad biokeemilised, histoloogilised ja füsioloogilised muutused kehas. Pärisnahk õheneb kahel põhjusel. Üheks põhjuseks on rakuvälise maatriksi jaoks olulisi makromolekule (kollageeni, elastiini, fibronektiini jne) tootvate sidekoerakkude arvu vähenemine. Teiseks põhjuseks on fibroblastide sünteetilise aktiivsuse langus. Samas kutsuvad muutused kollageenivõrgustikus esile esimeste nahakortsude tekke. Seega on vananemise aeglustamise seisukohalt äärmiselt 4 oluline kaitsta olemasolevaid kollageenikiude ning aktiveerida naharakkude uuenemisprotsessi. · Näolihaste liigne stimuleerimine näoilmete pideva muutmise teel (miimikakortsud) -
Kutiikul – kaitsefunktsioon(hamba arengus) Mikrohatud – suurendavad raku funktsioneerivad pinda(sool,trahhea) Ripsmed – kinotsiiliad(liikuvad ja harunemata) ja stereotsiiliad(liikmatud ja harunevad) -soodustavad raku spetsiifilist tegevust Basaalmembraan jaotub basaal- ja retikulaarkihiks. Basaalkiht – sisaldab proteoglükaane,kollageen IV,lamiine, fibronektiini ja teisi glükoproteiine Retikulaarkiht- kollageen III, moodustunud retikulaarkiududest. Erinevad rakud epiteelides: ogarakk, basaalrakk,karikrakk,ripsrakk,äärisrakk,lümfotsüüt. Karikrakk Epiteeli klassifikatsioon *Epiteele klassifitseeritakse nii arenguliselt kui ka ehituse ja talitluse järgi. *Olulisem on klassifikatsioon, mis põhineb kahedimensionaalsel rakkude kujul,mis on jälgitav valgusmikroskoobis.
immuunkompromiteeritud, uimasti- või alkoholisõltlased, kodutud, tuberkuloosipõdejatega kokkupuutujad. Inimesed on ainus looduslik reservuaar. Levik inimeselt inimesele infektsioossete aerosoolidega. Virulentsus. • Võimeline intratsellulaarseks paljunemiseks aktiveerimata alveolaarmakrofaagides, võimeline põhjustama eluaegset infektsiooni. • Haigust põhjustab peamiselt peremehe vastus infektsioonile • Hemolüsiin fagolüsosoomist väljumiseks. NH3 produktsioon. Fibronektiini ja T-rakkude blokeerimine. Haigused. • Immuunkompetentsetel kopsutuberkuloos. Levib piisknakkusena, mikroobid sisenevad alveolaarmakrofaagidesse, paljunevad seal. (NB! HIV+ on reeglina TBC nakatumine toimunud lapseeas, granuloomid on olemas, aktiveeruvad immuunsuse nõrgenemisel.) Infitseeritud makrofaagid kogunevad, ümbritsetakse fibriinkilega, granuloomi sees paljunevad mükobakterid vähe, kui üldse. Äge infektsioonhaigus tekib immuunsuse nõrgenemisel. Sümptomid:
ja 9. päeva vahel Väga vähesed arenevad ühes amnionis ehk 1 amnion ja 1 koorion lahknemine pärast 9.päeva (võivad kokku kasvada ja tekkida siiami kaksikud) 51. Implantatsioon Endometrium (emaka epiteel) püüab koorunud blastotsüsti ekstratsellulaarsesse maatriksisse (suhkrud, kollageen, fibronektiin, kadheriinid, hüaluroonhape) Trofoblasti rakud sünteesivad integriine, mis seonduvad emaka kollageeni, fibronektiini ja laminiiniga, mis aitavad embrüol kinnituda emaka epiteelile Kontakti saavutanud embrüo trofoblasti rakud sekreteerivad proteaase (kollagenaas, stromelüsiin jt.) aidates lõhustada emaka kudede ekstratsellulaarset maatriksi, et trofoblasti rakud saaksid emakaseina pugeda 52. Ole valmis täpsemalt kirjeldama: Lõigustumist äädikakärbsel (sh. selgita, millise lõigustumistüübiga on
need väga iseloomulikud. Intronite pikkus on tihtipeale palju suurem kui eksonite oma. Lihtne eukarüootne transkriptsiooniühik annab ühe monotsistroonse mRNA, millelt sünteesitakse üks valk. Kompleksne eukarüootne transkriptsiooniühik transkribeeritakse esmalt primaarseks transkriptiks, mida hiljem protsessitakse kaheks või enamaks monotsistroonseks mRNAks sõltuvalt splaissaitide ja polüadenülatsioonisignaalide valikust. Paljud komplekssed transkriptsiooniühikud (näiteks fibronektiini geenid) ekspresseerivad ühte mRNA tüüpi ühes rakutüübis ja teistsugust (alternatiivset) transkripti teises rakutüübis.
Päsmakese verekapillaaridel on väga paks GBM (2-3 korda paksem kui teiste organite basaalmembraanid) ja viimane mängib neerude filtratsioonis väga olulist osa GBM koosneb kolmest kihist: kahest elektronheledast kihist ja elektrontumedast kihist Elektrontumeda kihi kõige olulisem komponent on kollageen IV, lisaks sisaldab laminiini, proteoglükaani, heparaan sulfaati Elektronheledad kihid sisaldavad fibronektiini Glomerulaarsele basaalsele membraanile kinnituvad jätketega rakud – podotsüüdid Podotsüütide primaarseid jätkeid nimetatakse tsütotrabeekuliteks, sekundaarseid jätkeid tsütopoodideks KUSEPÕIS Sein koosneb kolmest kestast: Limaskest – pind moodustab kurde, katteepiteeliks on transitoorne epiteel (epiteeli kihid: basaalkiht, vahekiht, pindmine kiht), epiteeli all limaskesta proopria, järgneb kohev sidekoeline submukoosa
+ 3. ekson ühendatakse – tekib valk, mis pole funktsionaalne. Splaissimise valgulised regulaatorid: takistavad splaisssaiti – intronitega - negatiivne võimendavad splaisssaiti – eksonitega – positiivne fibronektiin – toodavad fibroplastid. Kui tekib haav, veri hüübib (fibronektiin soodustab klompide teket). Oluline kaitsevalk. Avaldub maksarakkudes ja fibroplastides – geen mõlemas sama, aga valk erinev. Fibroplastides on palju eksoneid ja AH järjestusi, maksarakkudes vähem. Fibronektiini geen – valk, mis ekspresseerub vererakkudes ja maksarakkudes. Erinev funktsioon. Oluline põletuste ja traumade korral. Kaitsevalk, kaitseb vigastatud rakke ja kudesid. Selle geen koosneb tohutu paljudest eksonitest, kuid kõiki neid eksoneid ei kasutata. Osa eksoneid ühendatakse omavahel, saadakse fibroblastidest välja, toodetakse mRNA, millel on kindlad eksonid alles. Maksarakkudes on need eksonid juba eemaldatud. Nii saadakse sama geeni pealt 2 erinevat produkti.
annaabi.ee 
