Talupojad keskajal Seisvused kujunesid välja feodaalkorra ajal: vaimulikud olid kõige peamised, teisena tulid feoodid ning kolmandad olid talupojad. Talupojad pidid toitma nii feodaale kui ka vaimulikke. Talupojad elasid mõisade kõrval koos oma peredega väikestes hurtsikutes. Mõis koosnes peamajast, feodaalide põldudest, talupoegade hurtsikutest ning nende põllumaast. Enamik talupoegi olid sunnismaised pärisorjad. Neid ei võinud müüa ega osta maast eraldi ja neil võis olla oma majapidamine ja oma pere.Keskajal kasutati kaheväljasüsteemi ehk põld oli jaotatud kaheks osaks
sajandi renessansist kui otsesest üleminekust uusajastusse. Sel juhul saab hiliskeskaega piiritleda pigem Euroopa renessansiga (1300–1600.a). Hiliskeskaja aluseks oli tekkinud rahasuhetelt üleminek rahamajandusele, sellele omasele merkantiilsele feodalismile, mis viis lõpuks absolutismi väljakujunemisele. Sai teoks rahvuste teke. See ilmnes rahvuskultuuride väljakujunemises, üleminekus rahvuskirikutele ja rahvusriikidele. Klassikalisele feodalismiajastule omase maast kinnihoidmise (feoodid, pärisorjad) asendas uus riigimõtlemine ja riikide ülesehitamine. Algas kaubandusrevolutsioon, mille kaks suuremat hüpet olid 13. sajandil Bütsantsilt kaugkaubanduse ülevõtmine ja 15. sajandi lõpus alanud kaubanduskeskme üleminek Lääne- ja Vahemerelt maailmaookeanidele. 1.4 Hiliskeskaja algus Hiliskeskaja alguses sai rahamajandus ülekaalu naturaalmajandusest. Sellega seoses toimus pärisorjuse järkjärguline kaotamine (esmalt Itaalias). Tekkisid valdavalt väikeaadlist
Karl Suure ajal ning osaliselt varemgi muutus olukord tunduvalt, kui armeesse oli vaja põhiliselt ratsaväelasi. Sõjaratsude pidamine ja nendega kaasaskäiv relvastus, eriti soomussärgid, olid aga väga kallid. Nii oli vaja hakata veelgi laiemalt sõdalastele välja jagama valduseid. Kujunes feodaalsüsteem, kus sõdur andis ennast valitseja alluvusse, olles kohustatud saadud maa eest isandat truult teenima. Pikapeale muutusid saadud maad pärandatavaks ning nendest kujunesid läänid ehk feoodid. Kuid kas lääniisanda või vasalli surma korral tuli üksteisevahelist truudusvannet alati uuendada. Vasall võis kuningalt saadud maad ka omakorda edasi läänistada, tema vasallid olid truudusevandega seotud aga ainult temaga ja mitte kuningaga, kuid kui kuningas oma vasalli väeteenistusse kutsus, siis pidid sinna minema (kuninga vasalli juhtimisel ja kutsumisel) ka vasalli vasallid. 2 1
). Kirikulõhe ehk skisma. Bütsansti häving. 15. Feodaalsuhete kujunemine; õp (II osa) lk 33-37. Mis oli naturaalmajandus ja kuidas see mõjutas inimeste igapäevaelu keskajal? Feodaalsuhete kujunemise KAKS põhjust (vt õpik lk 33). Vasalliteet (mõisted vasall, senjöör, süserään), vasalliteedi- ehk läänisuhetele iseloomulikud tunnused. Maavalduste liigid: domeenid ja alloodid. Lääni mõiste ja selle liigid: benefiitsid ja feoodid (milles on erinevus?). Mis oli investituur? Mõismajapidamiste liigid: põlirendisüsteem ehk rendihärrus, pärisorjuslik mõismajandus ehk mõisahärrus (miks muudeti mõisahärruse puhul talupojad sunnismaisteks. Kust kulges kahe majapidamise vaheline piir. Miks Lääne-Euroopas pole pärisorjust selle klassikalisel kujul olnud?’ 16. Araablased ja islami teke, õp. (II osa) lk 57-61 Islami kui uue monoteistliku religiooni teke (millal?). Muhamed, tema elu ja
* pärisorjuse kaotamine * kaubandusrevolutsioon * rahvuste kujunemine * linnvabariigid ja vabalinnad Hiliskeskaja aluseks oli tekkinud rahasuhetelt üleminek rahamajandusele, sellele omasele merkantiilsele feodalismile, mis viis lõpuks absolutismi väljakujunemisele. Sai teoks rahvuste teke. See ilmnes rahvuskultuuride väljakujunemises, üleminekus rahvuskirikutele ja rahvusriikidele. Klassikalisele feodalismiajastule omase maast kinnihoidmise (feoodid, pärisorjad) asendas uus riigimõtlemine ja riikide ülesehitamine. Algas kaubandusrevolutsioon, mille kaks suuremat hüpet olid 13s Bütsantsilt kaugkaubanduse ülevõtmine ja 15s lõpus alanud kaubanduskeskme üleminek Lääne- ja Vahemerelt maailmaookeanidele. Hiliskeskaja alguses sai rahamajandus ülekaalu naturaalmajandusest. Sellega seoses toimus pärisorjuse järk-järguline kaotamine (esmalt Itaalias). Tekkisid valdavalt väikeaadlist pärinevad rüütlitest palgasõdurid
järel, tihti muutus, hakati korraldama regulaarseid maarevisjone, kus küsitleti mõisnikke, talupoegi ja mõisateenijaid. Olukord, kus aadli sissetulekute kasvuga ei kasvanud riigi sissetulekud, tekitas valitsusringkondades rahulolematust ning oli tõukeks pearahamaksu kehtestamisele. Rootsi aja lõpuks oli Eestis üle 1000 mõisa, mis jagunesid kolme rühma. Kõige enam oli era- ehk rüütlimõisaid, kuni 1783. aastani oli osa nendest läänimõisad ehk feoodid, peale 1783. aastat muutusid need kõik pärismõisateks ehk alloodideks. Läänimõisad moodustasid riigi- ehk kroonumõisad. Mõisate majandus oli üles ehitatud sarnastele põhimõtetele. Mõisamajandust juhtis sakslasest mõisavalitseja, karja, toitlustamise ja aiapidamise eest vastutas virtin, sageli toimetasid mõisas ka valitsejaemand, kubjas (taluperemees), abikubjas ehk kilter ja rehepeksul rehepapid. Määravaks oli teraviljaeksport. Peamisteks
Kirik oli vallutuste organisaator ja ta andis vallutustele ideoloogilise põhjuse. 2) hansakaupmehed (rahastasid kogu projekti) a) Ida-Baltikum oli rikas ja siin oli palju Euroopas vajalikke kaupu (karusnahk, vaha, teravili) b) paganad takistasid Hansa kaupmeeste kauplemist Venemaaga 3) Põhja-Saksa, Taani ja Rootsi väikerüütlid (rüütlid olid nii vaesed, et ei saanud osaleda suurtes ristisõdades, otsisid võimalust endale lähemalt feoodid hankida) 4) Taani ja Rootsi kuningad, Saksa ja Vene vürstid a) taheti suuremat territooriumi ja maksumaksjaid juurde 13) Meinhardi ja Bertholdi tegevus 1) Meinhard preester, augustiinlane. Tal oli õigus sakramente jagada, tuli Liivimaale 1184. Oli vana, heatahtlik ja rahulik mees. Ta sai liivlaste ja eestlastega hästi läbi, ristis neist suure hulga. Ristiusu võttis vastu ka Koiva liivlaste vanem Kaupo. Liivlaste abil ehitati Üksküla puukirik
Karl Suure ajal ning osaliselt varemgi muutus olukord tunduvalt, kui armeesse oli vaja põhiliselt ratsaväelasi. Sõjaratsude pidamine ja nendega kaasaskäiv relvastus, eriti soomussärgid, olid aga väga kallid. Nii oli vaja hakata veelgi laiemalt sõdalastele välja jagama valduseid. Kujunes feodaalsüsteem, kus sõdur andis ennast valitseja alluvusse, olles kohustatud saadud maa eest isandat truult teenima. Pikapeale muutusid saadud maad pärandatavaks ning nendest kujunesid läänid ehk feoodid. Kuid kas lääniisanda või vasalli surma korral tuli üksteisevahelist truudusvannet alati uuendada. Vasall võis kuningalt saadud maad ka omakorda edasi läänistada, tema vasallid olid truudusevandega seotud aga ainult temaga ja mitte kuningaga, kuid kui kuningas oma vasalli väeteenistusse kutsus, siis pidid sinna minema (kuninga vasalli juhtimisel ja kutsumisel) ka vasalli vasallid. Läänikord oli ühiskonnakord, kus maa oli läänistatud feodaalidele ja seda harisid neist
tüli lepitada Taani kuninga ja Liiviordu vahel. Leping sõlmiti ja taanlased said tagasi Tallinna, Harju- ja Virumaa, aga ordu Järvamaa. 1242. aastal toimunud Jäälahing venelaste (Aleksander Nevski) ja Liivi ordurüütlite vahel lõppes viimaste kaotusega, kuid Eesti jäi tänu sellele kuuluma Lääne-Euroopasse. Rüütlitest läänimehed ja läänikord - Kogu maa, mida harisid talupojad jagunes: maaisanda domeen (riigivalitemise kulud, isiklikud väljaminekud) ja vasallide läänid ehk feoodid (sõjateenistuse eest). Kõige rohkem feoode jagasid piiskopid ja Taani kuningas, ent Liiviordu minimaalselt, sest olid nii kui nii rüütliordu ja ei vajanud tuge. Kujunesid maa-aadel ja mõisad, mis tõid tulu sellele omanikule. Taani hindamisraamatu järgi oli Taani kuningal 115 vasalli. Jüriöö ülestõus (1343-1345) ülestõusu eellugu, põhjused, sündmuste areng ja tagajärjed (lk 72). Ülestõusu eellugu - 1340-ndate aastate alguses oli Põhja-Eestis olukord
Rüütelkonnad taotlesid, et immatrikuleeritud aadlil oleks ainult võimalik kroonumõisaid rentida. Riigil oli kasulik maavaldusi anda kohalikele, mitte väljastpoolt tulnud inimestele (tagati mõisa parem majandamine). Tavaliselt sõlmiti rendilepingud, mida sõlmiti tavaliselt tähtajaliselt (reeglina 12 aastat). Lepingut võis pikendada, kuid riigil oli alati õigus leping lõpetada. Olid olemas pärusmõisad (alloodid) ja läänimõisad (feoodid). Pärandamine mõlemas liinis 5. sugulusastmeni. 1760. aastatel Vene võimud tõstatasid probleemi. Hakati väitma, et Nordköpingi lääniõiguse (1604) alusel võis mõis minna igal hetkel omanikule tagasi... 1767 oli Moskvas koos üks seadustandev komisjon, mida on nimetatud ka seadustiku komisjoniks. Muuhulgas arutati ka Balti provintside lääniõiguse küsimust. Vene riik sattus pärast seda sõtta ja komisjoni tegevus peatus. Probleem kui selline kaotab oma aktuaalsuse
annaabi.ee 
