Mõlemal andmete kogumise viisil on omad plussid ja miinused. Intervjuu puhul ei pruugi uuritav vastata esitatud küsimustele ausalt, uurija võib mõjutada vastuseid juba oma kohaloluga. Sellise olukorral puhul oleks mõistlik kasutada anonüümselt täidetavat avatud küsimustega küsimustiku. Samas pole kirjaliku andmekogumisviisi korral võimalik esitada täpsustavaid küsimusi. Intervjueeritavate arv võib fenomenoloogilises uurimuses olla erinev. Tuleb meeles pidada, et fenomenoloogilises uuringus järgitakse kvalitatiivset teadusparadigmat, mille puhul uuritavate arv ei ole esmatähtis. Teisalt ei pruugi väike intervjueeritavate arv esile tuua kogemuste variatiivsust. Oluline on leida sellised infoandjad, kellel on uuritava ilminguga seotud kogemusi. Oleks parem, kui uurijal ei oleks uuritavatega isiklikke suhteid. Andmete analüüsimine fenomenoloogilises uuringus on jaotatud viide etappi. Esimeses etapis tutvutakse andmestikuga hoolikalt
sündmust vms enda isiklikust vaatenurgast (Lavrakas 2008: 730). 4 Uurimuse olemus Uurimuse objektiks on inimlik kogemus, seega sobib seda kasutada kõigil teadusaladel, kus tuntakse huvi subjektiivse kogemuse vastu. Üheks fenomenoloogia lähtekohaks on põhimõte, et inimene on teadvusega olend, kelle tegevust iseloomustab alati suunatus, intentsioon. (Laherand 2008: 87) Fenomenoloogilises uurimuses kaks tähtsat mõistet on kirjeldus (deskriptsioon) ja reduktsioon. Kirjeldusel on fenomenoloogilises uurimisprotsessis kaks tähendust: 1. kogemuste kirjeldamine uuritava poolt (puudutab andmekogumisetappi); 2. uuritava kogemuse kirjeldamist uurija poolt (tuleb esile analüüsietapis). (Laherand 2008: 87-88) Seega on siin tegemist ühelt poolt uuritava kogemuste tuvastamisega ja kirjeldamisega ning teisalt uurija poolse kirjeldusega uuritava poolt kirjeldatu kohta
Läbi fenomenoloogilise lähenemise abiga on võimalik mõista, mida tähendavad nt. sellised mõisted nagu haigus ja tervis, kannatus (nt kaotusvalu, lein) ja heaolu patsiendi või meditsiinitöötaja jaoks. Lisaks sellele püütakse sellega keskenduda tajutavatele fenomenidele (nähtustele). Kusjuures on ebaoluline, kas konkreetne nähtus ka ,,reaalselt" eksisteerib või on see olemas üksnes indiviidi teadvuses. 2. Miks on fenomenoloogilises uuringus oluline kasutada "epoché" meetodit? Epochés pannakse kõrvale argiarusaamad, -hinnangud ja -teadmised ning fenomene vaadeldakse uuesti värskelt, naiivselt, avatult puhta või transtsendentaalse ,,mina" vaatepunktist." Peale selle on selles protsessis oluline kõrvale panna kõik, mis mingil moel muudavad meie taju fenomenidekohta tingituks. Peame olema avatud selle mida kogeme, hinnangut andmata. Lisaks ei võeta Epoches seisukohti; kõike, mida nähakse, võetakse võrdväärsena
Hooldus põhineb kannatuste (sh valu) teadvustamisel ja empaatiavõimel. Hooldusega seotud ametid on suunatud taoliste kannatuste leevendamisele. Selles seisneb ka erinevus elutute asjade ja elusolendite eest hoolitsemisel – ühed ei koge kannatusi, teised kogevad. Õenduse moraalne sisu kajastub taolistele kannatustele vastamises. Ka siin tasub meenutada, et haigus ei ähvarda üksnes inimese ihu, vaid ka tema elunarratiivi. Patsiendi olukorda tuleks näha fenomenoloogilises prismas. Ontoloogiline hooldamine/hoolimine Hoolimine käib inimese olemuse juurde ja on inimesele olemuslikult omane. Narratiivse lähenemise juures koosnes inimese enesekavand tema väärtustest ja sihtidest. Võiks öelda, et need väljendavad seda, millest inimene hoolib ja mis talle korda läheb. Me „koosneme“ sellest, millest me hoolime ja mis meile korda läheb. Kui me millestki väga hoolime, moodustab see olulise osakese meie identiteedist ja meie enesetõlgendusest
• Tänu mõistvale hoolivale kohtlemisele vabaneb inimene end pärssivast kaitsekäitumisest ning leiab endas uusi ressursse ise endaga toime tulla • Enese tingimatu aktsepteerimise kogemuste alusel julgustab inimesi arendama oma väärtusarusaamu, järgima iseenda sisemisi mõõdupuid maailma hindamisel, väljendama autentsemalt oma tundeid, vabastama oma loomepotentsiaali, olema rohkem avatud uuele kogemusele, elama ühe sõnaga öeldult ehedat ja täisväärset elu oma fenomenoloogilises maailmas. Põhimõisteid: eneseaktualiseerimine, indiviidi fenomenoloogiline reaalsus, minakontseptsioon, isiksusekeskne nõustamine ja teraapia, kohtumisrühmad Psühholoogilise ohutuse kujundamise kolm tingimust 1. Indiviidi kui tingimusteta väärtuse tunnistamine 2. Sellise kliima tekitamine, milles puudub väline hindamine 3. Empaatiline mõtlemine 10 Kurt Lewini väljateooria Geštaltpsühholoogiast
Sellega on raske nõustuda, kuid teadus väidab üsna kindlalt, et mittenõustujad eksivad. 25. Postpositivistlik uurimus. Järgib uurimuse ülesehitusel ja disainil kvantitatiivse uurimuse loogikat Praktikas kasutatakse palju andmetöötlusprogramme, keskmes on küsimused usaldusest ja kehtivusest Uurimisraport klassikaline - probleem, andmed ja meetodid, tulemused klassikaline põhistatud teooriaga (Strauss and Corbin) ja analüütilised astmed fenomenoloogilises sotsioloogias 26. Postmodernne psühholoogia ei ole maailmas väga levinud, Eestis seda eriti üldse ei kasutata, seetõttu ei teata selle kohta suurt midagi. See on uus ja arenev psühholoogia vorm. 27. Parasümpaatiline ja sümpaatiline närvisüsteem. Sümpaatilise ja parasümpaatilise närvisüsteemi põhistruktuur koosneb kahest järjestikku lülitatud neuronite populatsioonidest. Sümpaatiline närvisüsteem algab seljaaju rinnaosast ja 2-3 ülemisest nimmeosa
empatiat. Tänu mõistvale hoolevale kohtlemisele vabaneb inimene end pärssivast kaitsekäitumisest ning leiab endas uusi resursse ise endaga toime tulla. Enese tingimatu aktsepteerimise kogemuste alusel julgustab inimesi arendama oma väärtusarusamu, jälgima iseenda sisemisi mõõdupuid maailma hindamisel, väljendama autentsemalt oma tundeid, vabastama oma loomepotentsiaali, olema rohkem avatud uuele kogemusele, elama ühe sõnaga ehedat ja täisväärset elu oma fenomenoloogilises maailmas. Psühholoogilise ohutuse kujundamise kolm tingimust: 1. Indiviidi kui tingimusteta väärtuse tunnistamine. Indiviid kogeb järk-jargult, et ta võib olla, kes ta on, ilma teeskluse või maskita, sest teda peetakse väärtuslikuks sellest olenemata, mida ta teeb. Seega on tal vähem vaja jäikust, ta saab avastada, mida tähendab iseendaks olenemine, saab püüda end aktualiseerida uuel ja spontaalsel viisil. 2. Sellise kliima tekitamine, milles puudub väline hindamine
keeruikaid kehaballette, nt: hommikune ülestõusmise rutiin (näopesu, hambapesu) Toetavad füüsilises kk-s kehaballetid ja aja rutiinid moodustavad paigaballetid (place ballettes) - keerukamad aga regulaarsed sündmused, mis seostuvad mingi konkreetse paigaga.Nt: kuidas külamehed tulevad lõuna ajal sööklasse ühes koos kohvi jooma jne Lähtuvalt sellest, et inimesel on meeli mitu, siis üritatakse liigitada vahetut kogemust, mida me meelte abil saame, selletõttu on hakatud rääkima fenomenoloogilises kkpsys lõhna(smellscape) -ja helimaastikest (soundscape) Schafer räägib helimaastikest ja eritab siinjuures erinevaid termineid v on loonud sellise terminoloogia põhitoonid (keynotes - korduvad helid, mis tulenevad paiga füüsilistest omadustest, tuule ulgumine ja veevulin ja ka loomade hääled) Helimärgid (soundmarks) - helid, mis muudavad antud paiga spetsiifiliseks.Nt. kahuripauk kuskil linnakses päikseloojangul, midagi, mille tähendus võib algselt midagi muud olla.
Uuris inimese isiksuse kujunemist. Lõi teooria isiksuse kujunemise kohta: rollide proovimine (role taking) mõttes ettekujutamine, kuidas teine inimene näeb; olulised teised (significant others), üldistatud teine (generalized other). Tähistavad isiksuse sotsialiseerumise protsessi. Fenomenoloogia- filosoofia vool, mis uurib seda kuidas inimesed maailmast aru saavad. 20saj keskel tuli ka sotsioloogiasse. Kõige tuntum teos fenomenoloogilises sotsioloogias on ,,Reaalsuse sotsiaalne konstrueerimine" Berger & Luckmann (1966) maailm ei ole lihtsalt 12 olemas; inimesed konstrueerivad enda jaoks maailma, reaalsust. Iga inimene mõtleb endale oma maailma välja. Maailma konstrueerimine on sotsiaalne protsess. Reaalsuse konstrueerimist väljendab täpsemalt sotsiaalkonstruktsionism. See lähenemine
kas mängivad Berliini Filharmoonikud või näiteks Bostoni sümfooniaorkester. Siin oleks kohane rääkida veel ühest kõlaga otseselt seotud fenomenist – džässmuusikud laulavad sageli sotto voce kaasa oma improvisatsioonile. Seda teevad paljud džässmuusikud, tuntuim neist on pianist Erroll Garner, kes peale oma improvisatsiooni meloodialiini markeerimise toob aeg- ajalt kuuldavale ka täiesti muusikaväliseid häälitsusi, nagu hüüatused või naer. David Sundow väidab oma fenomenoloogilises uurimuses džässimprovisatsioonist klaveril, et võime mängitavat vokaalselt ette kujutada annab pianistile erilise kindlustunde (Cook 2005: 74). Sundow räägib küll pianistidest, kuid džässmuusikutest harrastavad (oma soolole) kuuldavat kaasalaulmist kõige enam kontrabassimängijad, kes on sellest lausa eraldi stiili kujundanud. Huvitaval kombel ei ole sellele laialt levinud mänguvõttele spetsiaalset terminit kasutusele võetud 43 .
annaabi.ee 
