Fašistlik Itaalia - kokkuvõte (0)

Fašistlik Itaalia
I maailmasõja lõppedes oli Itaalia võitjate hulgas, kuid võit ei tulnud kergelt. Itaalia kaotas sõjas ligi pool mln inimest ja oli teinud tohutuid võlgu. Pariisi rahukonverentsil ei võtnud Antandi osapooled Itaaliat võrdväärse partnerina ja jätsid itaallased ilma lubatud aladest. Itaalia majandus oli pärast sõda kaoses, valitses suur tööpuudus, mida nõrgad koalitsioonivalitsused ei suutnud leevendada. Üha rohkem tekkis tööliste ja muude rahulolematute väljaastumisi, mida torkisid tagant kommunistid .
Sellises olukorras kerkis Itaalias esile 1918. aasta lõpus Benito Mussolini poolt rajatud rühmitus “Fascio di Combattimento”, kuhu põhiliselt kuulusid armeest demobiliseerunud ja töötuks jäänud mehed. Rahvas hakkas neid kutsuma fashistideks. Fašistid jutlustasid tugevast riigist, pidasid kommunistidega lööminguid ja suutsid paljudele kriisi käes vaevlejatele jätta endast mulje kui ainsast majanduskaosest välja viivast jõust. Mussolini lubas taastada Itaalia kunagise võimsuse.
Mussolini õpetuses on kesksel kohal rahvus. Kõik indiviidi- ja klassihuvid tuleb allutada rahvuslikele huvidele, üksikisikul pole rahvuse kõrval mingit tähtsust. Rahvuse heaolu kõrval on oluline ka Itaalia kui suurriigi võimsuse taastamine.
1921.a. parlamendivalimistel olid fašistid küll edukad , kuid enamust siiski ei saavutanud. 1922. aastal, tunnetades rahva üha kasvavat poolehoidu, otsustas Mussolini korraldada fašistide marsi Rooma ja nõuda endale võimu. Et Itaalia kuningas oli fašistide põhimõtete austaja, määraski ta Mussolini 1922. a. oktoobris Itaalia peaministriks. Mõne aastaga likvideeris Mussolini demokraatliku riigikorralduse ning temast sai Euroopa esimene diktaator . 1925.a. kehtestati üheparteisüsteem (ainsaks lubatud parteiks jäid loomulikult fašistid), Mussolinile anti seadusega piiramatu võim, poliitilise opositsiooni allasurumiseks loodi salapolitsei ja rajati koonduslaagreid, ulatuslik terror Itaalias siiski puudus. Mussolinil aitas võimu hoida intensiivne riiklik propaganda ( tsensuur , kontroll hariduse üle, kohustuslikud noorteorganisatsioonid jne). Itaaliat loetakse küll totalitaarsete diktatuuride hulka, kuid võrreldes Stalini ja Hitleri vägivallaga oli Mussolini suhteliselt tagasihoidlik vägivalla rakendamisel.
1943. aastal tungisid Inglise ja Ameerika väed Itaaliasse ning Mussolini kukutati. Tookord õnnestus tal põgeneda sakslaste kontrolli all olevale alale , kuid 1945. aasta aprillis langes Mussolini Itaalia partisanide kätte vangi, kes ta hukkasid. Endise diktaatori laip riputati jalgupidi laternaposti külge.