oligotroofsus ja happesus on täiesti vastavuses olevad tingimused, kuid näiteks krüsofüüdid, mida leidub tavaliselt oligotroofsetes järvedes, suudavad elada ka happelises keskkonnas. Rohevetikate, sinivetikate ja vähem levinud krüsofüütide lai morfoloogia spekter on paralleelselt seotud ökoloogiliste eelistustege. Väikesed üherakulised rühmad on tavaliselt iseloomulikud oligotroofsetele veekogudele, kuid samas suured koloonialised vormid domineerivad eutroofsetes järvedes. Väikeste üherakuliste vetikate võime eksisteerida ja konkureerida suurte koloonialiste vormidega madalal toiteainete sisaldusel on seotud nende suurema pinna ruumalaga ning nad on võimelised rohkem toiteained omastama. Planktoniliste ränivetikate peamiseks vajaduseks veekogus on turbulentsus ja kõrge räni sisaldus. Kuigi see rühm ei näita ühtegi eelistust toiteainete vahekorrale, on üksikud liigid nõudlikud troofsuse suhtes. Tabel 1
2. Karotenoidid Lisapigmendid. Tuntumad on karotiin (- ja ß-) ja ksantofüll. Kaitsevad rakku kahjuliku (liiga tugeva) valguse eest. 3. Fükobiliinid Vetikate eriomased pigmendid. Esinevad reeglina koos klorofülliga. Sinivetikatel: fükotsüaniin Pruunvetikatel: fükoksantiin Punavetikatel: fükoerütriin Fofosünteesi efektiivsus Suhe produtsentidele kättesaadava ja fotosünteesi tulemusena seotud valgusenergia vahel. · Maailmamere oligotroofsetes vetes 0,02% · Eutroofsetes mageveekogudes 0,3% 3 Kemosüntees Primaarproduktsioon võib tekkida ka kemosünteesi teel: anorg ühenditest aeroobsel oksüdeerimisel saadakse keemiline energia ja selle abil sünteesitakse lihtsatest min ainetest org aine. Oksüdeeritavad ained on enamasti org ainete lagunemise vaheproduktid. Joonis 3. Kemosüntees 1. Sulfaatijad bakterid 2. Rauabakterid 3. Nitrifitseerijad bakterid Vt
või tulvavetega ning sellele vastav mitmekesine taimestik. Kõrgsoid ehk rabasid toidavad ainult sademeteveed, nende soode ilme on palju ühenäolisem, taimestik liigivaesem. 26. Kuivendamise mõju mulla toitainetesisaldusele Kuivendamine ei suurenda otseselt turbamulla toitainetesisaldust. Toitesoolade protsentuaalne sisaldus soomullas jääb kuivendamise järel pikaks ajaks endiseks. Alles siis, kui kraavitamisest on möödunud 50 või enam aastat, võib see eutroofsetes ja mesotroofsetes turvasmuldades tõusta võrreldes kuivenduseelse sisaldusega 20…35 %, meie oludes ka enam. Toitainetesisaldus tõuseb ka pikka aega kuivendatud rabamullas. 27. Sooturismi probleemid tallamine (katteta radadel ja laudteede ääres) häirimine reostamine (prügi) 28. Turbaliigid ja lasundid Põhitüübid: Madalsoo turvas Siirdesoo turvas Raba turvas Alltüübid: Metsa Metsa - märe Märe
Ka stratifikatsioon on oluline füüsikalien tegur, mis mõjutab veekogus toimuvaid keemilisi muundumisi (kihistumisest keemiliste komponentide erinev verikaaljaotus). 9. Suure taimse massiga veekogus võib esineda lahustunud hapniku sisalduse selge ööpäevane kõikumine. Päeval võib tõusta fotosünteesi käigus toodetava hapniku tõttu väga kõrgele, öösel, kui fotosünteesi ei toimu, langeb madalale. 10. Kõrgelt eutroofsetes tingimustes on toksiliste sini-rohevetikate esinemissagedus kõrgem.
Saagi valik. Küsimusele, miks kalakotkad eelistavad ühele kalaliigile teist, arvatavaks vastuseks olevat lihtsama kattesaadavuse printsiip püüda seda, mida on. Sellest tulenevalt võiks arvata, et kalakotkad eelistavad jahi pidamiseks võimalusel kalakasvandusi looduslikele 6 veekogudele, sest kalakasvatustiikides on kalade tihedus vahemasti ühe suurusjärgu võrra kõrgem. Looduslikes eutroofsetes ja düseutroofsetes järvedes on võimalikuks valjapuutavaks kalahulgaks ühe hektari kohta 18-20 kg kala aastas, kalakasvatustiikides on sama näitaja 80- 120 kg (Mäemets 1977; Lõhmus 2001a). Vaatluste põhjal on leitud, et saaki jahtival kalakotkal kulub selle tabamiseks looduslikust veekogust keskmiselt 132 minutit, kuid kalatiigist kõigest 22 minutit (Lõhmus 2001a) jahiks kulutatud aegade erinevus on 6 kordne. Kalakotkaste toitumises on selgelt nähtav saagi eelistus suuruse järgi
Veeõitseng põhjustab veekogus hapnikuvaeguse, mudastumise ja eutrofeerumise. Kõige tavalisemad veeõitsengu põhjustajad on sinivetikad ehk tsüanobakterid, kes tegelikult on küll bekterid. Ehkki puudub üldtunnustatud veeõitsengu määramispiir, siis tavaliselt on tegu veeõitsenguga, kui milliliitris vees on 100010 000 vetikarakku. Veeõitseng toimub sagedamini suvel sooja ja tuulevaikse ilmaga, harvem talvel jääkatte all. Eestis esineb veeõitsenguid peamiselt eutroofsetes ja düseutroofsetes järvedes. Veeõitsemisi esineb suvekuudel ka Läänemeres. MIS ON VEE KAREDUS? Vee karedus on lahustunud magneesiumi- ja kaltsiumiühendite sisaldus looduslikus vees. Eristatakse järgmisi kareduse liike: karbonaatne karedus · mittekarbonaatne ehk jäävkaredus · üldkaredus (karbonaatne + mittekarbonaatne karedus) Magneesiumi- ja kaltsiumiühendite kontsentratsiooni järgi mingis vees saab rääkida karedast veest ja pehmest veest. MIS ON VEERINGE?
Kõige kõrgem on bakterplanktoni arvukus kihistunud hüpereutroofsetes järvedes. Neis järvedes on talvisel ja suvisel stagnatsiooniperioodil hüppekihist sügavamal väga mitmekesine, anaeroobsele tsoonile iseloomulik mikrofloora, kus esinevad fototroofsed rauabakterid, värvitud väävlibakterid, prokarüoodid jt. 8 Fütoplanktoni hulk ja koosseis Eesti väikejärvedes on väga varieeruv. Meil väga sagedasti esinevates eutroofsetes järvedes on fütoplanktoni biomass tavaliselt 515 g/m 3, vee õitsemise ajal kuni 40 g/m3 Ligikaudsete hinnangute kohaselt on meil fütoplanktonirikkaid, tugeva veeõitsemisega järvi üle 25%, kogupindalaga 5544 ha. Fütoplanktoni liigiline koosseis on vaene vähetoitelistes järvedes, kus proovis on tavaliselt 1015 liiki. Seal domineerivad väikeserakulised rohe- ja sinivetikad, sageli ka koldvetikad, harvem ikkesvetikad. Järvede reziimi halvenemise, eriti eutrofeerumisega kaasneb
niiskuse vähesus. Rabataimede kseromorfset ehitust tuleb vaadelda eelkõige ikkagi kui omadust, mis on välja kujunenud taime fülogeneetilise arengu jooksul ja on edasi kandunud pärilikkuse teel. Mulla toitainetesisaldus. Kuivendamine ei suurenda otseselt turbamulla toitainetesisaldust. Toitesoolade protsentuaalne sisaldus soomullas jääb kuivendamise järel pikaks ajaks endiseks. Alles siis, kui kraavitamisest on möödunud 50 või enam aastat, võib see eutroofsetes ja mesotroofsetes turvasmuldades tõusta võrreldes kuivenduseelse sisaldusega 20...35 %, meie oludes ka enam. Pärast kuivendamist toimuvad muutused nii madalsoo, siirdesoo kui rabamullas. Kõige olulisem on muidugi soomulla vee- ja aeratsioonireziimi muutumine vahetult pärast kuivendamist, mis juba iseenesest loob paljude taimede kasvuks soodsad tingimused. Kuid pärast kuivendamist mulla pealmise kihi õhustatuses toimuvad muutused loovad tingimused mitmesuguste
C - ujulehtedega taimed, kes kinnituvad veekogu põhja (nümfeiidid vesiroos, vesikupp); D - veepinnal ujuvad taimed (elodeiidid - vesihernes, kanade vesikatk); E - veesisesed taimed, kes kinnituvad veekogu põhja (isoetiidid lahnarohi, näkirohi, vesilobeelia); F - vees vabalt ujuvad taimed (lemniidid - lemmel, konnakilbukas). Kaldaveetaimed ja ujulehtedega taimed on vee keemilise koostise suhtes vähemnõudlikud. Düstroofsetes järvedes kasvab väike vesiroos, valge vesiroos kasvab ka eutroofsetes veekogudes. Vesi soojeneb aeglaselt, seetõttu veetaimed saavutavad maksimaalse biomassi suve teisel poolel. Varem võib veekogu välisilme põhjal teha ekslikke järeldusi selle eutroofsuse kohta. ALLIKAD Allikaid klassifitseeritakse väljavoolu iseloomu, põhjavee liigi, vee temperatuuri, väljavoolu püsivuse ning allikate asukoha ja ehituse järgi. Elustiku seisukohalt on oluline stabiilne mikrokliima: pidev hapnikurikas ja külm vesi. Seetõttu võib
annaabi.ee 
