Mitte mingil tingimusel ei tohi nendest taganeda. Inimese loomulikke õigusi ei ole keegi talle andnud, kinkinud, võimaldanud või lubanud, vaid need õigused on inimesele ürgomased ja loomupärased, need on kujunenud inimese loomulikus looduslikus arengus. Seepärast ei saa keegi inimeselt talle olemuslikult kuuluvaid õigusi ka meelevaldselt ära võtta või piirata. Seda saab teha üksnes juhtudel ja viisil, milles inimesed ise demokraatlikul moel kokku on leppinud. Suhtelised inimõigused on siis kõik teised õigused. Enamik inimõigusi on suhtelised. Kui on vastuolulisus kahe suhtelise inimõiguse vahel, siis tuleb neid tasakaalustada. Suhteline inimõigus on selline, mida on võimalik piirata seadusest tulenevalt, kuid piirang peab olema vajalik demokraatlikus ühiskonnas ning teatud eesmärkidel kasutatav, näiteks teiste isikute õiguste kaitseks. Kõik inimõigused on välja toodud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis.
INIMÕIGUSTE RAHVUSVAHELINE KAITSE 16.02.09 Eksam kirjalik, 2 küsimust: 1 teoreetiline ja 1 kaasuse moodi küsimus, analüütiline 1. Olemus 2. Ajalooline areng 3. Inimõigused rahvusvahelisel tasandil 4. Inimõigused regionaalsel tasandil 5. Inimõigused Euroopa tasandil 6. Kodaniku- ja poliitilised õigused 7. Majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurialased õigused 8. Enesemääramisõigus 9. Probleemid ja arengud 1. Olemus Inimõigused on väga keeruline valdkond, sest paikneb moraali, eetika, poliitika vahel. Inimõigused on trump, mida vaidluses osapooled püüavad alati ära kasutada. Igaüks püüab leida endale sobiva inimõiguse. Läbi inimõiguste püütakse näidata, et teised õigusaktid on vahel. Läbi selle on
1 Sisukord 1. Mis on inimõigused? Inimõigused on: * iga inimese moraalsed sünnipärased õigused, mis on üldised ja kehtivad kõigi kohta; * õigused, mis kaitsevad inimest riigi vastu. Inimõigused käsitlevad inimese ja avaliku võimu vahelisi suhteid. Inimõigusi kaitsevad rahvusvahelised lepingud, mis panevad kohustuse lepingut järgida ja seda rakendada lepinguga ühinenud riigile. Ühinemisel rahvusvaheliste inimõiguslepingutega võttis Eesti riik
Kantuna Stoa ajastu loomuõiguslikest ideedest, on meie õiguskorda retseptsioon käigus tulnud paljud põhiprintsiibid, mis on alusnormiks paljudele teistele normidele. Nii on loomuõiguse ideest tulnud näiteks hea usu põhimõte (bona fide), mida tunnustatakse enamiku maailma suurte õigussüsteemide poolt ja mis oli oluline tehingute tegemisel juba Vana-Roomas. Inimõigused Inimõigused on iga indiviidi sünnipärased õigused, mis ei sõltu tema rassist, soost ega usutunnuistusest. Inimõigused on leidnud rahvusvahelist tunnustust Inimõiguste Ülddeklaratsioonis, mis kuulutati ÜRO poolt üldkehtivaks aastal 1948. Inimõiguste üleüldine kehtimine (universaalsus) on tagatud rahvusvahelise õigusega. Nii hõlmavad need ka kodanikuõigusi, mida mõistetakse kitsamalt kui inimõigusi, mida kaitstakse riigisiseselt, näiteks põhiseaduse abil. Eesti Vabariigi Põhiseaduses on ka olemas peatükk nr II ,,Põhiõigused, vabadused ja kohustused"
järgima kokkulepitud printsiipe. 04.11.1950 kirjutati alla Euroopa inimõiguste konventsioonile, mille alusel võib iga isik või isikute rühm pöörduda inimõiguste rikkumise korral sellekohase kaebusega Euroopa Inimõiguste Kohtu poole. Inimõiguste eesmärk on vältida diskrimineerimist, st inimeste vahel mingil põhjusel vahe tegemist näites selle järgi, et nad kuuluvad teatud rahvusesse või rassi, tunnustavad teatud usku või pooldavad teatud ideid. Inimõigused kehtivad nii üksikisikute kui ka inimrühmade kohta. Inimrühmad on näiteks perekond, välismaalased, vähemused, valitsusvälised organisatsioonid ehk vabaühendused jt. Inimõiguste subjekt võib olla ka rahvas või kogu inimkond. Inimõigusi rühmitatakse järgmiselt: 1) põhiõigused ehk universaalsed (üldised) õigused; 2) poliitilised õigused; 3) sotsiaalsed ja majanduslikud õigused; 4) kultuurilised õigused.
Ka inimeste õigusi ja vabadusi võib piirata vaid kooskõlas põhiseadusega ja seaduses sätestatud juhtudel. Põhiseaduse §15 sätestab, et igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Võimu teostamine peab olema legaalne nii õigusakti sisu kui ka võimu teostamise viisi ja vormi poolest. 10. Põhiõiguste mõiste ja allikad Põhiõigused on põhiseaduslikud inimõigused, mis on kaitstud Eesti Vabariigi põhiseadusega. Igaühel on õigus põhiõiguste rikkumise puhul pöörduda kohtu poole. Põhiõigusi, vabadusi ja kohustusi käsitleb Eesti Vabariigi põhiseaduse II peatükk (paragrahvid 8-55). Absoluutseid õigusi piirata ei saa, nende hulka kuuluvad: õigus elule kedagi ei tohi piinata, alandavalt kohelda ega karistada kedagi ei tohi pidada orjuses ega sunduses.
Aastal 2015 oli varjupaikade poole pöördunute naiste arv 1498 ning nendest 158 olid kannatanud seksuaalse vägivalla all. See näitab, et see probleem on tõsine, kuna ohvrite arv tõuseb iga aastaga. Kõige sagedamini langevad ohvriteks just 15 aastased tüdrukud - vanus 15 on vägistamise riskivanuseks kogu maailmas. Majanduslikest, poliitilistest ja sotsiaalsetest inimõigustest ilmajätmine või nende õiguste piiramine on inimsusvastane kuritegu. Inimõigused on iga inimese sünnipärased õigused, mis ei sõltu tema rassist, soost ega usutunnuistusest. Inimestel peavad olema võrdsed võimalused hea hariduse omandamiseks või oma erialal töötamiseks, ja seda sõltuvalt tema enda jõupingutustest. “Kõik inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena”, on öeldud inimõiguste ülddeklaratsiooni esimeses artiklis. Inimese loomulikke õigusi elule, vabadusele, võrdsusele,
1 1. Riik ja poliitilised režiimid: 1.1. Riigi põhitunnused: Riik on institutsioonide kogum, mis korraldab mingil kindlal maa-alal valitsemist ja viib ellu teatud eesmärke. Varaseimad riiklikud moodustised – linnriigid kujunesid välja Lähis-Idas umbes 3500 eKr. Riigi põhitunnused on: - kindel territoorium ja kontroll selle üle (maismaa, riigi piiridesse jäävad veealad, riigi põhialadest eemale jäävad eraldatud alad e enklaavid). - suveräänsus e iseseisvus (võime toimida ilma väliste kitsendusteta). - rahvas (riigi kodanikud, välismaalased, kodakondsuseta isikud). 1.2. Riigivõimu iseloom: Riike eristatakse riigivõimu iseloomu (poliitilise režiimi) järgi demokraatlikeks (liberaalseteks) riikideks ning diktatuurideks. a) Demokraatlik riik- see on õigusriik, kus kõrgeima võimu kandjaks on rahvas, kes teostab seda läb
Kõik kommentaarid