Essee: "Miks ja millist riiki ma tahaksin?" (0)

Miks ja millist riiki ma tahaksin?
Selge, et enamus Eesti kodanikest ei soovi sellist riiki, kus ilgutakse püsiväärtuste üle, kus igaüks, alates juba riigikogust, mõtleb ainult iseenda heaolu ja rikkuse peale, kus sõidetakse surnuks kaaskodanikke ja piinatakse lapsi ja loomi ja tehakse kõike muud sellist. Mina tahaksin riiki, mis on tubli ja töökas riik, kus hinnatakse ausust, õiglust ja inimlikkust, kus armastakse oma kodu ja kodakondseid.
Siinkohal tooksin välja mõned märksõnad, milline võiks olla riik, mida mina tahan või millises suunas võiksid need muudatused toimuma hakata. Esimeseks võiks kindlasti olla „roheline“. Paljud võimalikud arengud siin riigis võiksid saada kantud rohelisest mõtteviisist – ikka väga palju rohkem, kui see siiani praktiliselt kujunenud on ning seda kõige laiemas mõttes – looduskaitse, säästlikus, ökoloogilisus, lihtne ja puhas toit ja nii edasi. Ehk teisisõnu looduskapitaliga ja muu sellisega tuleks toimida nagu sisseharjunult toimitakse rahas mõõdetava kapitaliga , seda ei saa kasutada rohkem, kui seda tekib ning toimides tuleb pigem olla ettevaatlik, kui muutev.
Järgmisena võiks ära mainida sõna „vabadus“. Vabadus eelkõige just selles filosoofilises mõttes - vabameelsus, vabamõtlemine. Igal inimesele võiks olla oma arvamus sellest, kuidas ühiskondlikku elu kujundada ning samuti oleks tähtis ka julgus seda avaldada. Tahaksin sellist riiki, kus inimesed valitsevad ennast ise ja ei lase kellelgi endale n-ö pähe istuda ja kui kord on endale juba mingi kindel seisukoht võetud, siis ei lastaks ennast kellelgi teisel, kes teab, mis asjaloludel, mõjutada. Tahan riiki, mida ei juhi vandenõuteooriad kurjast karust Venemaast, kelle ainus huvi on Eesti vallutada ja mis ei kujunda poliitikat lähtuvalt Ameerika Ühendriikidest, Venemaast või mõnest muust riigist, vaid iseenda soovidest.
Minu arvates on riigis ühel tähtsal kohal ka võrdsus. Loomulikult ei eelda ma, et kõik inimesed oleksid näiteks võrdselt heal majanduslikul järjel. On rikkamaid ja on vaesemaid inimesi. Aga siiski eeldan ma, et seoses majandusliku ebavõrdsusega riik mitte ei korralda asju nii, et see muudkui suureneks, vaid pigem ikka vastupidi. Tulemusena ma aktsepteeriksin ka seda, kui inimeste materiaalne seis erineks kordades või kümnetes kordades, aga kas see peab olema just sadades kordades? Leian, et riigi ülesanne olekski seda maksusüsteemiga pisut korrigeerida.
Viimane, kuid samas eelmistest pisut ebamäärasem oleks „vendlus“. Üldjoontes pean silmas igasugust kollektiivsust ja seltsimehelikkust – kas või lihtsalt sõbralikkust. Seda võiks ühes riigis küll oluliselt rohkem olla ning kõikvõimalikku äärmuslikku individualismi ja egoismi jälle vastavalt vähem. Eestil on läinud seni riigi iseseisvumise seisukohalt paremini, kui loota oleksime osanud. Kõige tähtsam on oskus kokku hoida ja oma maad ja rahvast armastada . Et see oskus olemas on, näitab kas või laulupidu .