Essee: "Eesti rahvamuusika - kas hääbumas või elustumas?" (0)

Eesti rahvamuusika - kas hääbumas või elustumas?
Rahvamuusika on mingis inimrühmas kasutusel olev muusika , mis ei kuulu professionaalse muusika valda. See on osa folkloorist. Rahvamuusika hulka kuuluvad laul ja pillimuusika, nendega on tihedalt seotud ka tants.
Eesti rahvamuusika all mõeldakse tavaliselt eestlaste vanemat rahvamuusikat, mis toob selgemini esile kultuurilise eripära. Kuna tänapäeval on muutunud inimeste eluviis ja kombed, muutunud on ka muusika kõla, esitamise olukorrad ja muu, siis on seetõttu mingil määral muutunud ka rahvamuusika. Kui vanasti kõlasid pulmades itkud, rituaalsed loitsud või muu selline, siis tänapäeval on sellised asju väga harva kuulda. Suurematele pidudele kasutatatakse nüüd muusikamasinaid või kutsutakse kohale nüüdisaegne muusikabänd. Siinkohal julgen väita, et Eesti rahvamuusika ei ole hääbumas, sest rahvamuusikat luuakse, muudetakse ja kohandatakse olukorra vajaduste kohaselt ning rahvalauludel ega -pillilugudel ei ole harilikult kindlaks määratud kohustuslikku kuju. Tänapäeval on kasutusel ka väljend pärimusmuusika, mille all mõeldakse Eestis tavaliselt vanemat rahvamuusikat ja selle professionaalseid uusesitusi tänapäeval, rõhutades muusika seost muistse kultuuripärandiga ning esinejate ja kuulajate kuuluvust ühtsesse pärimusrühma. Ka selle põhjal võib öelda, et Eesti rahvamuusika ei ole hääbumas, vaid vastupidi, inimesed tegutsevad, et seda elus hoida, ükskõik, kas siis vanemal või veidi uuemal kujul.
Samas on igal inimesel võimalus Eesti rahvamuusikast aimu saada, külastades folkloorirühmade kontserte. Näiteks korraldatakse igal aastal Viljandi Pärimusmuusika festivali, kus inimesed saavad kuulata ja vaadata, mida on asjatundjatel vähemteadjatele uut pakkuda. Samuti on mitmeid organisatsioone, mis tegelevad Eesti pärimusmuusika elavana hoidmisega, õpetamisega ja propageerimisega läbi elava eeskuju. Rahvamuusika üheks elavdamise nii öelda tunnuseks võib pidada ka seda, et just nende organisatsioonide vms eesmärgiks on muuta päris taas meie elu igapäevaosaks, tugevdada Eesti rahvuslikku ja paikkondlikku vaimset isikupära, kasvatada rahvuslikku eneseväärikust ja usaldust esivanemate vaimse pärandi vastu ning suurendada lugupidamist ja sallivust teiste kultuuride suhtes.