Erakonnad-mõttekaaslaste ühendused, neid seob sarnane ideoloogia(ideede,seisukohtade,süsteemide,vaadete kogum) Eesmärk on läbi valimiste pääseda võimu teostama) Vähemusvalitsus- valitsuse mood. erakonnad, kes said vähem hääli, st neil ei ole parlamendi enamuse toetust Enamusvalitsus- kui üks erakond kogub enamuse valijate häältest, moodustab ta üksinda valitsuse Koalitsioonivalitsus- valitsuse moodustab mitu erakonda Fraktsioon-kui sõltumatud esindajad esinduskokku kokku tulevad, hakkavad nad moodustama rühmitusi nendega, kes rohkem nende moodi mõtlevad Kolmas sektor e omaalgatus- inimeste vabatahtlik tegutsemine riigi võimu mõjutamiseks Valimiskünnis- erakond peab koguma teatud % valijate häältest, et pääseda parlamenti. (kasutatakse sellepärast, et liiga paljude erakondade esindatus killustaks parlamendi)
Natsionaalsotsialism- süüdistasid ühiskonna hädades juute ja teisi vähemusrahvaid. Adolf Hitler Kommunism- pooldasid maa ühisomandit ja võrdsuse põhimõtetel kaupade, teenuste ja rikkuste ümber jagamist. 1.6 demokraatlik ühiskond Osalusdemokraatia-kodanikkond osales vahetult riigi asjade otsustamisel. Esindusdemokraatia- nende kohaselt pole kõikidel kodanikel vaja riigiasjade otsustamisel isiklikult osaleda, piisab esindajate valimisest üleriigilisse esinduskokku Tänapäevase demokraatia peamised tunnused: Vabad ja õiglased valimised Alternatiivsed teabeallikad Poliitika sõltuvus valijate eelistustest Seaduste ülimlikkus Seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu lahutamatus üksteisest Kodanikuvabaduste ja inimõiguste tagamine Tsiviilkontroll relvajõudude üle Vähemuse õigustega arvestav enamuse võim Viis demokraatia indikaatorit: 1) valimisprotsess ja pluralism.
..hiljem see hakkas laienema. Valimised pole ainult õigus, vaid mõningates riikides on see kohustus valida. (Belgia, Luksemburg, Kreeka jne ) Valimissüsteem: 1. Proportsionaalsed e võrdeline- igas valimisringkonnas on rohkem kui 1 hääl, valitakse neid, kes on rohkem hääli saanud, kui ka neid, kes on vähe saanud. 2. Majoritaarsed-Riik jagatud valimisringkondadesse ja igast ringkonnast saab esinduskokku see, kes saab kõige rohkem hääli.Igast ringkonnast pääseb parlamenti 1 saadik Duvergeri seadus: valimis ja erakonnasüsteemide seos. Proportsionaalne jagamissüsteem: Mitmemandaadilised: kvoot v jagajad Üksik ülekantav hääl v mitteülekantav hääl Avatud v suletud nimekiri Künnise põhimõte(Eestis künnis 5%) Kvoot: Häältehulk jagatakse läbi häälte arvuga Harei kvoodi ehk lihtkvoodi puhul jagatakse valimisringkonna esindajakohtade arvuga
germaani ting, slaavi veetshe). Hiljem arvati, et demokraatia on võimalik vaid kääbusriikides. Demokraatia idee taaselustus alles XVIII sajandi valgustusfilosoofias, kuid antiikaegse otsese demokraatia asemel tuldi siis välja esindusdemokraatia põhimõtetega. Nende kohaselt pole kõigil kodanikel vaja seaduste tegemisel ja riigiasjade otsustamisel isiklikult osaleda, piisab esindajate valimisest üleriigilisse esinduskokku. Selline seisukoht viis poleemikani, kuidas on rahva esindajad seotud oma valijatega. Tekkis kaks teooriat. Volitatud delegaadi teooria Selle järgi on saadik vaid teda valinud isikute hääletoru, kellele antakse kaasa kohustuslikud juhtnöörid ja keda võidakse rahulolematuse korral alati tagasi kutsuda. Praktikas pole see süsteem aga läbi läinud, sest pole õnnestunud rakendada saadikute tagasikutsumise põhimõtet.
ligikaudu 2500 aastat vana. Kreeka linnriikides kasutati valdavalt osalusdemokraatiat, kus polise kodanikkond osales läbi rahvakoosolekute vahetult riigiasjade otsustamisel. · 18.saj valgustusfilosoofia taaselustas domokraatia idee, ent antiikajale omase osalusdemokraatia (e otsedemokraatia) asemel pakuti välja esindusdemokraatia põhimõte inimene ei pea riigiasjade otsustamisel ise osalema, vaid ta valib oma esindajad üleriigilisse esinduskokku. · Tänapäevase demokraatia kõige levinum vorm on esindusdemokraatia (kodanikkond valib oma esindajad parlamenti või kohalikku omavalitsusse). Samas täiendab osalusdemokraatia läbi referendumite või kodanikualgatuste esindusdemokraatiat. · Tänapäevase demokraatia peamised tunnused: - Vabad ja õiglased valimised. - Konkurents võimu nimel. - Poliitikute sõltuvus valijate eelistustest. - Kodanikuvabaduste ja inimõiguste tagamine
germaani ting, slaavi veetse). Hiljem arvati, et demokraatia on võimalik vaid kääbusriikides. ~1~ Demokraatia idee taaselustus alles XVIII sajandi valgustusfilosoofias, kuid antiikaja otsese demokraatia asemel tuldi siis välja esindusdemokraatia põhimõttega: kõigil kodanikel pole vaja seaduste tegemisel ja riigiasjade otsustamisel isiklikult osaleda, piisab esindajate valimisest üleriigilisse esinduskokku. Selline seisukoht viis poleemikani, kuidas on rahva esindajad seotud oma valijatega. Tekkis kaks teooriat: 1. Volitatud delegaadi teooria Selle põhimõtte järgi on saadik vaid teda valinud isikute hääletoru, kellele antakse kaasa kohustuslikud juhtnöörid ja keda võidakse rahulolematuse korral alati tagasi kutsuda. Praktikas pole see süsteem aga töötanud, sest seni pole õnnestunud rakendada saadikute tagasikutsumise põhimõtet. (Näiteks
Inglismaa järgi tehtigi USA põhiseadus. Jean-Jacques Rousseau arvates kuulus suveräänsus mitte valitsejale, vaid rahvale. Tema arvates polnud võimalik seda edasi anda rahvaesindusele, st ta pooldas otsest demokraatiat. Tema tuntuim teos on "Ühiskondlik leping". Tema eeltoodud põhimõttest kujunes 18. sajandil välja esindusdemokraatia idee, mille järgi kõigil kodanikel pole vaja riigivalitsemises osaleda, vaid nad valivad endale esindajad üleriiklikku esinduskokku. EESTI RIIKLUSE JA RIIGIVÕIMU KUJUNEMINE Muinas-Eestis oli u 40 kihelkonda, kümmekond maakonda, ühtne riigivõim puudus. Henriku Liivimaa kroonika andmeil korraldati Raikkülas iga-aastasi ühisnõupidamisi (parlamendilaadne). 13. saj oli Eesti samuti ühtse riigivõimuta, ordu, piiskoppide, nende vasallide ning linnade lõdvalt seotud konföderatsioon. Ühisküsimusi lahendati konsensuse alusel Liivimaa üldistel maapäevadel, kus talurahva esindajad ei osalenud
koosolekul ei saa kõik ka tänapäeva tehniliste võimaluste juures end mõistliku aja jooksul väljendada. 3. rahvahääletus, –küsitlus ja –algatus on aeglased ja kulukad. Esindus e kaudne demokraatia – inimesed teostavad võimu kellegi teise (valitud esindajate) kaudu. Esindusdemokraatia ei nõua kõigi kodanike osalemist seaduste tegemises ja riigi valitsemises, piisab vaid esindajate valimisest üleriigilisse esinduskokku. Keskseks omaduseks on hääletamine. Rahvalt nõutakse aktiivset osalust harva ja vähe (hääletamine mõne aasta tagant). Esindusdemokraatia võimaldab avaliku võimu pidevat ehk katkestamatut teostamist. Esindusorganid moodustavad siduva lüli rahva ja professionaalse riigiaparaadi vahel. Kriitika: ei ole ideaalne, sest esindajate kaudu rahva arvamus paratamatult moondub. 4. Kas demokraatia toob paratamatult kaasa vabaduse? Vabadus ei ole paratamatult seotud demokraatiaga.
teiste tegevust kontrollida. Inglismaa järgi tehtigi USA põhiseadus. Jean-Jacques Rousseau arvates kuulus suveräänsus mitte valitsejale, vaid rahvale. Tema arvates polnud võimalik seda edasi anda rahvaesindusele, st ta pooldas otsest demokraatiat. Tema tuntuim teos on "Ühiskondlik leping". Tema eeltoodud põhimõttest kujunes 18. sajandil välja esindusdemokraatia idee, mille järgi kõigil kodanikel pole vaja riigivalitsemises osaleda, vaid nad valivad endale esindajad üleriiklikku esinduskokku. EESTI RIIKLUSE JA RIIGIVÕIMU KUJUNEMINE Muinas-Eestis oli u 40 kihelkonda, kümmekond maakonda, ühtne riigivõim puudus. Henriku Liivimaa kroonika andmeil korraldati Raikkülas iga-aastasi ühisnõupidamisi (parlamendilaadne). 13. saj oli Eesti samuti ühtse riigivõimuta, ordu, piiskoppide, nende vasallide ning linnade lõdvalt seotud konföderatsioon. Ühisküsimusi lahendati konsensuse alusel Liivimaa üldistel maapäevadel, kus talurahva esindajad ei osalenud
Isegi infotehnoloogia ja kommunikatsioonide areng ei võimalda otsest demokraatiat peamise otsustusvahendina. Seda eelkõige, kuna küsimus ei ole niivõrd tehnilistes probleemides rahvahääletuste läbiviimisel, kuivõrd otsustamist vajavate probleemide keerulisuses, mis nõuab otsuse langetajatelt teatavat spetsialiseerumist. Esindusdemokraatia ei nõua kõigi kodanike osalemist seaduste tegemises ja riigi valitsemises, piisab vaid esindajate valimisest üleriigilisse esinduskokku. 18. sajandi konstitutsioonilise demokraatia teoreetilisteks alusepanijateks olid inglise ühiskonnafilosoof John Locke ning prantsuse õigusteadlane ja poliitikategelane Charles de Montesquieu. 1690. aastal avaldas Locke oma teose "Teine traktaat valitsemisest", kus ta väitis, et igasugune seaduslik väärtus toetub "valitsetavate nõusolekule". See Locke'i tees loomulikust õigusest kummutas senise väite, et riigivõim on jumala poolt ette määratud
annaabi.ee 
