Esimese laulupeo ja tänapäevase laulupeo võrdlus (0)

Esimese laulupeo ja tänapäevase laulupeo võrdlus Laulupeod   on   eestlaste   ajalukku   jätnud   kustumatu   mulje.   Iga   õige   eestlane   on   osalenud laulupeol   või   olnud   pealtvaataja   rollis,   kasvõi   telekast.   Esimene   üldlaulupidu   toimus   19. sajandil   ja   see   traditsioon   on   jäänud   kehtima   tänapäevani,   vastu   pidades   sõdadele   ja võõrvalitsejatele. Alates 1962. aastast korraldatakse üldlaulupidude vahelistel aastatel noorte laulu- ja tantsupidusid ning ka rahvamuusikapidusid. Laulupidude traditsioon sai alguse 1869. aastal Tartus, kui toimus esimene üldlaulupidu. Selle idee algatajaks oli lauluselts „Vanemuine“ eesotsas Johann Voldemar Jannseniga. Esimesi laulupidusid   korraldati   ebaregulaarselt,   sest   eestlased   allusid   võõrvõimule,   kuid   pärast Iseseisvumist korraldatakse üldlaulupidusid viie aastaste vahedega. II maailmasõja ajal jäi laulupidude   traditsioon   pausile.   Esimesed   kaks   ja   neljas   laulupidu   toimusid   Tartus,   kuid edaspidi korraldati neid Tallinnas. 1988. aastal toimus laulev revolutsioon, kui mitusada tuhat inimest tulid lauluväljakule kokku, et esitada poliitilisi nõudmisi ja isamaalisi laule. Eestlaste kultuurimällu  on süüvinud, et eestlased laulsid  end vabaks võõrvõimust. Võiks arvata,  et laulupeod   on   eestlaste   välja   mõeldud,   kuid   tegelikult   saadi   inspiratsiooni   sakslaste ühislaulmisest. Ärkamisajal laulupidu andis eestlastele kujutlust helgemast tulevikust ja ühtekuuluvustunnet. Eestlased olid võõra võimu all, kuid soovisid oma maal vabadust. Laulupidu andis neile jõudu oma maa eest võidelda. Tänapäeval on laulupidu suur sündmus, kuhu tulevad kokku inimesed üle maa. Laulupidu laseb meil tunda kord viie aasta tagant, et me oleme ikkagi üks rahvas ja meil kõigil on ühine ajalugu ning tahe elada omal maal. Ärkamisajal omas laulupidu võibolla natuke rohkem poliitilist tähendust ja sellel oli kindel eesmärk eestlased vabaks laulda, kuid tänapäeval annab see lihtsalt võimaluse tähistada meie esivanemate pingutusi meie vaba maa nimel. Esimesel laulupeol lauldi kaks eesti keelset laulu Aleksander Kunileidi “Mu isamaa on minu arm”   ning   “Sind   surmani”,   mõlemad   Lydia   Koidula   tekstile.   Teised   lauldud   lood   olid vaimulikud lood. Eestis oli helilooming tol ajal haruldane siis koosnes kava peamiselt saksa heliloojate teostest, aga laulude sõnad tõlgiti eesti keelde, et ei kõlaks ühtegi võõrkeelset lugu. Tänapäeva laulupidude  repertuaaris on viis lugu, mida lauldakse igal laulupeol ja mis on muutunud eestlastele kui kroonijuveeliks. Need on esimesest üldlaulupeost  „Mu isamaa on minu arm“ ja  „Sind surmani“ ning lisandunud on veel Friedrich Saebelmanni "Kaunimad laulud“, Mihkel Lüdigi „Koit“ ja Peep Sarapiku „Ta lendab mesipuu poole“. Nüüdisaegsetel


laulupidudel  lauldakse vaid eesti keelseid ja eesti päritolu lugusid ning rohkem ilmalikke laule.  Esimesel üldlaulupeol osalesid ainult meeskoorid ja puhkpilliorkestrid.  Kuigi tol ajal  olid moes segakoorid, siis Jannsen põhjendas seda Postimehes moraalsete kaalutlustega: “Kuidas oleks  võinud meeste-   ja  naisterahvas   igast  nurgast, kui  ka  ühe  ainsa  päeva  peale,   kokku kutsutud saada, ilma et seal pahandus poleks ette tulnud, mis pidu pühitsemist oleks seganud, ehk teda koguniste keelanud pühitsemast“. Peol osales 822 lauljat ja 56 puhkpillimängijat. Tänapäevaks on osalejate arv niivõrd kasvanud, et ei mahuta laulukaare alla ära. korraldatakse piirkonnavoore, kus žürii hindab kooride ja koosseisude lauluoskust, et sorteerida parimad koosseisud   välja.   Tänapäeval   osalevad   laulupeol   armeekoorid,  lastekoorid,  segakoorid, meeskoorid,  sümfooniaorkestrid,  mudilaskoorid,  sõjaveteranide   koorid,  naiskoorid, poistekoorid,  vene   koorid  ja  väliskollektiivid.   Samuti   osalevad   ka   puhkpilliorkestrid, keelpilliorkestrid ning rahvapilliorkestrid. Viimasel laulupeol osales umbes 42 000 inimest ja tantsijaid umbes 12 000 ja pillipeol 800 inimest. Mina ise olen osalenud mitmel laulupeol ja rahvamuusikapeol. Olen laulnud laulukaare all mudilaskoori,  lastekoori  ja  ka segakoori  koosseisus ning osalenud  rahvamuusikapeol,  kus mängisin väike kannelt. Mõlemad sündmused on jätnud mulle kustumatu mulje. Päevad läbi proove palava  või vihmase  ilmaga  korvavad kõik  selle imelise  tunde,  kui sa saad laulda laulukaare all koos võõrastega või mängida tantsumuusikat rahvale. Lavalt on tore vaadata publikut, kes tantsivad polkat kaasa ja naudivad kogu südamest ning laulukaare all lauldes ümbritsetuna   võõrastest   inimestest,   kes   samal   ajal   tunduvad   kui   sõbrad,   on   väga   võimas tunne. Laulupidu  aitas  kaasa eestlastel  iseseisvaks rahvaks kujuneda  ja  andis neile  tuge  rasketel aegadel. See on jätnud jälje  eest rahva ajalukku ning on suure tähendusega. Laulupidude populaarsus on kasvanud aegamööda ja  on suurenenud 40 korda. Loodan, et laulupidude traditsioon säilib veel pikka aega.