Nurmenukk Nurmenukk ● Nurmenuk kuulub õistaimede hulka Iseloomulikud tunnused ● Rohelised lehed ● Juurmise kodarikuna ● Lehelaba aheneb tiivuliseks rootsuks ● Õied erekollased ● Veidi longus ● Õietupp avar Levik ja ökoloogia ● Mitmeaastane ● Kuivematel kasvukohtadel ● Tavaline põhja ja Lääne-Eetis, mujal paiguti ● Õitseb mais, juunis Millist taimeorganit ravimina kasutatakse? ● Õisi, lehti, risoomi ja juuri. Kogutakse õitsemise ajal (juurt võib korjata krvadel ja sügisel) Kogumine ● Korjata tuleb kevadel või sügisel ● Hommikul või päeval ● Korjata sealt, kus liiki on massiliselt
Kimalane (Bombus) Lololo siin nimi · Kiletiivaliste seltsi kuuluv mesilane. · Kumalane, maamesilane, metsmesilane. · Tuntuimad: mustad, erekollased või punaste triipudega kimalased. Palju on ka vesihalle ja pruune. · Umbes 200 liiki · Kesk-ja Põhja-Euroopa maades elab 25-30 · Eestis alla 25 · Sagedamini võib neist kohata viitteist liiki, alati ja igal pool üheksat. Teised on haruldasemad. Mürgiastel · Ohu korral ründavad raevukalt · Kimalased pärast nõelamist ei sure ja võivad end teinegi kord kaitsta · Astlaga varustatud vaid ema- ja töökimalased · Töölised on emasloomad
Nurmenukk Primula veris L. Marie Grünthal ja Martin Mägedi Iseloomulikud tunnused: · Lehed rohelised. · Juurmise kodarikuna. · Lehelaba aheneb tiivuliseks rootsuks. · Õied erekollased, selgelt ühekülgses sarikõisikus. · Veidi longus, õietupp avar, kollakasroheline, kolmnurksete laiade tipmetega. · Kõrgus 10-30 cm. · Õistaim. Levik ja ökoloogia: · Mitmeaastane. · Kuivematel kasvukohtadel (Põhja- ja Lääne-Eestis) · Õitseb mais ja juunis. Kasutus: · Millist osa tarvitada: õied, lehed, risoom, juured. · Kogutakse õitsemise ajal (juurt võib korjata kevadel ja sügisel). · Lehtedes on kõrge C-vitamiini tase, palju saponiine,
emasherilased aga poevad puu-ja koorepragudesse või sügavale pinnasesse ning langevad talveunne, sügisel pere hukkub. Kimalaste ehk maamesilaste elupaik: Ehitab pesa maapinnale rohukõrte vahele, pinnasesse või samblasse. kimalast kutsutakse veel kumalaseks,maamesilaseks ja metsmesilaseks Liigid: *talukimalane *hallkimalane *aedkimalane *jaanikimalane *karukimalane *kivikimalane *kulukimalane Kimalastel on : *erekollased , punaste triipudega on ka vesihalle ja pruune kimalasi. * kuni 200 liiki. *Kesk- ja Põhja-Euroopa maades elab 2530, Eestis siiski alla 25liigi
Harilik kukeseen Kirjeldus Kukeseene viljakeha värv ulatub kollasest oranzini, see on lihakas ja sageli lehtrikujuline. Seenekübar ja jalg on kokku kasvanud, neil pole selget üleminekukohta. Kübara läbimõõt on 212 cm. See on sageli lainelise servaga või täiesti ebakorrapärase kujuga. Kübar on pealt sile ja matt. Jalg on kübaraga kokku kasvanud, sellega sama värvi või pisut heledam, seest täis, sile, alt kitsam, 13 cm paks ja 47 cm pikk. Eosed on erekollased, ellipsoidsed, mõõtmetega 8,5×5 m. Kasvukohad Seen kasvab Põhja-Euroopas, Põhja-Ameerikas, näiteks Mehhikos, Aasias, näiteks Himaalajas ja Aafrikas, näiteks Sambias. Ta kasvab sagedamini okas- ja segametsades. Ta võib mükoriisa moodustada paljude puuliikidega, sagedamini kuuse, männi, tamme ja pöögiga. Ta kasvab niiskes samblas, keset rohtu või varisenud lehti. Kasutamine Kukeseenel on kasvajatevastane mõju, stimuleerib immuunsust, aitab
Kukeseene viljakeha värv ulatub kollasest oranzini, see on lihakas ja sageli lehtrikujuline. Seenekübar ja jalg on kokku kasvanud, neil pole selget üleminekukohta. Kübara läbimõõt on 212 cm. See on sageli lainelise servaga või täiesti ebakorrapärase kujuga. Kübar on pealt sile ja matt. Jalg on kübaraga kokku kasvanud, sellega sama värvi või pisut heledam, seest täis, sile, alt kitsam, 13 cm paks ja 47 cm pikk. Eosed on erekollased, ellipsoidsed, mõõtmetega 8,5×5 m. Toores seen on kibeda maitse ja erilise lõhnaga, mis teeb sellest väga ussikindla seene: ussitanud kukeseeni kohtab üliharva. Oletatavasti sisaldub kukeseenes tugeva toimega putukamürki, mis on inimesele ohutu. Kukeseeni võib leida juuni lõpust kuni sügise esimeste tugevate öökülmadeni. Seened kasvavad sageli hulgakaupa koos ja võivad moodustada seeneringe. Piksevihmad mõjuvad seente ilmumisele ja kasvule eriti soodsalt.
Kokkuvõte Põldsinep Põldsinep kuulub sugukonda ristõielised, perekonda sinep. Välimus Põldsinep on üheaastane ühekojaline rohttaim. Ta võib kasvada 10cm 70cm kõrguseks. Tema kroonlehed on erekollased, kuivades muutuvad nad heledateks, kuni 15 mm pikad ja 6 mm laiad. Õitseb maist septembrini (Putuktolmleja). Põldsinepi vars on püstine ja harunev, värvuselt kollakasroheline vars, mis on kaetud naaskeljate torkivate allapoole suunatud karvadega. Varreharude kaenlas esineb sageli violetjas täpp. Kasvukoht Põldsinep kasvab umbrohuna põldudel, teeservadel, jäätmaadel ja aedades. Eelistab lubjarikast pinnast, kuid kasvab ka lubjavaesel. Levik
Neid leidub juuni lõpust sügiseste suuremate öökülmadeni, kuid soojal, lumevabal talvel võib neid samuti metsa all kohata. Viljakehad on üleni rebukollased, lehterjad, kübaraserv on sisserullunud ja korrapäratult laineline. Kübara alaküljel on eoslehekesi meenutavad harunenud voldid, mis laskuvad pikalt jalale. Pealt sileda ja mati kübara läbimõõt on 2-12 cm. Jalg on kübarast pisut heledam, seest täis, sile, alt kitsam, 1-3 cm paks ja 4-7cm pikk. Eosed on erekollased ja ellipsikujulised. Harilikule kukeseenele on väga sarnased kahvatu kukeseen ja kuld-kukeseenik, millest esimene erineb heledama valkjaskreemi värvi poolest ja teine mittesöödav seen värvuse ja kübara kuju poolest. Kukeseente kulinaarne levik toimus 18. sajandil, kui seda hakati kasutama Prantsuse palee köögis. Teaduslikult kirjeldas seent esimest korda Rootsi mükoloog ja botaanik Elias Magnus Fries 1821. aastal. Kukeseentel arvatakse olevat mitu head omadust
Kukeseene viljakeha värv ulatub kollasest oranzini, see on lihakas ja sageli lehtrikujuline. Seenekübar ja jalg on kokku kasvanud, neil pole selget üleminekukohta. Kübara läbimõõt on 212 cm. See on sageli lainelise servaga või täiesti ebakorrapärase kujuga. Kübar on pealt sile ja matt. Jalg on kübaraga kokku kasvanud, sellega sama värvi või pisut heledam, seest täis, sile, alt kitsam, 13 cm paks ja 47 cm pikk. Eosed on erekollased. Toores seen on kibeda maitse ja erilise lõhnaga, mis teeb sellest väga ussikindla seene: ussitanud kukeseeni kohtab üliharva. Oletatavasti sisaldub kukeseenes tugeva toimega putukamürki, mis on inimesele ohutu. Kukeseeni võib leida juuni lõpust kuni sügise esimeste tugevate öökülmadeni. Seened kasvavad sageli hulgakaupa koos ja võivad moodustada seeneringe. Piksevihmad mõjuvad seente ilmumisele ja kasvule eriti soodsalt.
kukeseen. Kukeseene viljakeha värv ulatub kollasest oranzini, see on lihakas ja sageli lehtrikujuline. Seenekübar ja jalg on kokku kasvanud, neil pole selget üleminekukohta. Kübara läbimõõt on 212 cm. See on sageli lainelise servaga või täiesti ebakorrapärase kujuga. Kübar on pealt sile ja matt. Jalg on kübaraga kokku kasvanud, sellega sama värvi või pisut heledam, seest täis, sile, alt kitsam, 13 cm paks ja 47 cm pikk. Eosed on erekollased, ellipsoidsed, mõõtmetega 8,5×5 m. Toores seen on kibeda maitse ja erilise lõhnaga, mis teeb sellest väga ussikindla seene: ussitanud kukeseeni kohtab üliharva. Oletatavasti sisaldub kukeseenes tugeva toimega putukamürki, mis on inimesele ohutu. Kukeseeni võib leida juuni lõpust kuni sügise esimeste tugevate öökülmadeni. Seened kasvavad sageli hulgakaupa koos ja võivad moodustada seeneringe. Piksevihmad mõjuvad seente ilmumisele ja kasvule eriti soodsalt.
madudel saaklooma välja luurata või siis varitsusjahil. Mõõtmetelt on boalaste hulgas nii hiiglasi kuni 10 m pikkusi, kui ka kääbuseid, kelle pikkus ei ületa poolt meetrit. (Bannikov et al, 1985.) Boade liigid Kuningboa(constrictor constrictor) on 2-3 m pikkuni efektselt värvunud madu. Selja helepruun, punakas või kohvivärvi tagapõhi on kaetud laiade tumepruunide ristvöötidega, mille sees on erekollased laigud, külgedel paiknevad rombjad tumedad laigud, mis on ümbritsetud heledast äärisest ja sees kollase laiguga. Muster boa kehal on niivõrd mitmekesine, et võib kirjeldada ka selle paljusid muid variante. Päikese käes boa soomus sätendab tugeva meralliläikega, mis mao liikumisel kiiskab ja küütleb. Kuningboa levila on väga lai mehhikost üle kogu troopilise ja ekvatoriaalse Ameerika kuni Argentiina keskpiirkondadeni.
Pärit on aphelandra Kagu-Brasiiliast . See taim on tihedakasvuline , lehed on vahajad , tumerohelised , silmatorkavate valgete roodudega . Tipmised värvikad õisikud koosnevad pikaealistest vahajatest , kollakstest kandelehtedest ja kollastest õitest . Kahjuriteks ja haigusteks on lehetäid , kilptäid , kedriklestad ja hahkhallitus . Tasub kasvatada tumeroheliste läikivate lehtede pärast , mida läbivad kreemvelged pea- ja külgrood , ning silmatorkavate õite pärast , millel on erekollased oransiservalised kandelehed. [1][2][3] Sissejuhatus Uurimistöö eesmärgiks oli uurida oma kodus kasvavaid või üldiselt levinud toataimi . Mina uurisin taimi , mis olid minu jaoks huvitavad , sest mul ei kasva kodus väga palju toataimi ning need mis kasvavad , ei ole just väga huvitavad . See eest on mul aias väga palju erinevaid taimi , aga uurimistöö eesmärk on just toataimede uurimine . Kokkuvõte Uurimistöö koostamiseks käisin ma raamatukogus ja laenutasin sealt päris
Varrel astlad. Viljad pruunid lamedad kaunad mille sees seemned. Puit kõva, tihe, valge ja pruunikas. Puitu kasutatakse mööblivalmistamiseks, siseviimistlusel ja kütteks. Kasutatakse haljastuses. Väike läätspuu: Caragana frutex Pärit Aasiast ja Lääne-Siberi lõunaosast. Eestisse sissetoodud. Kõrgus 1,5m. Kasvukoha suhtes vähenõudlik, kõlmakindel. Valguslembene, talub kärpimist. Leht koosneb neljast sõrmjast lehekesest, mis on äraspidised, paljad, 1,5-4cm pikad. Õied erekollased, 2cm pikad, üksikult või 3 kaupa, õitseb juunis. Viljadeks 1-4 seemnelised kuni 4cm pikkused paljad kaunad, piklike pruunikate seemnetega, valmivad augustis. Kasutatakse haljastuses, sobib hekkideks. Eristamise tunnused: Kõrgus, leht, õis, astlad, puit 47. Harilik ebajasmiin ja mage sõstar Harilik ebajasmiin: Philadelphus coronarius Pärit Lõuna-Euroopast. Eestisse sissetoodud. Kõrgus 2-3m. Kasvukoha suhtes vähenõudlik, külma ja linnatingimusi taluv. Küllaltki valgusnõudlik
Õied väikesed, tumeroosad. Õitseb juulis-augustis. Kollane lehevärvus on kõige intensiivsem päiksepaistelisel kasvukohal ja see kehtib kõigi jaapani enela kollaselehiste sortide kohta. Spiraea japonica 'Goldflame' lehed puhkedes oranzikaskollased, suve algul kuldkollased, hiljem rohekaskollased. Õied roosakaspunased. Õitseb juulis-augustis. Sügisvärvus oranzikaspunane. Spiraea japonica 'Goldmound' lehed puhkedes erekollased, hiljem kuldkollased. Õied roosakaspunased. Õitseb juulis-augustis. Sügisvärvus oranzikaskollane. Spiraea japonica 'Golden Princess' lehed puhkedes helekollased, suvel kuldkollased. Õied roosakaspunased. Õitseb juulis-augustis. Sügisvärvus oranzikaskollane. Spiraea japonica 'Little Princess' väikeste, kuni 2,5 cm pikkuste tumeroheliste lehtedega kompaktne põõsas. Õied roosaskaspunased. Õitseb juulis-augustis.
4.16. Spiraea Japonica Jaapani enelas 4.16.1. Kirjeldus Jaapani enelas (spireaea japonica) on püstiste okstega kuni 1 meetri kõrgune kausja- või kerakujuga põõsas, mis kuulub enelate perekonda (Spireaea). Eestis looduslikult ei kasva kuid looduslikult levib Jaapanis, Koreas ja Hiinas. Ta lehed on piklikmunajad kuni elliptilised, kiilja alusega, 57 cm pikad, kuni 2 cm laiad ja kahelissaagja servaga. Kevadel on lehed punakates toonides, suvel rohelised, alt sinakad ja sügisel erekollased kuni purpursed. Õied on hele- kuni tumeroosad ja asuvad sama aasta võrsete tippudes suhteliselt laiades lamedais kännasjais õisikuis. Jaapani enelas õitseb 45 päeva juulis- augustis, suured õisikud puhkevad noorte võrsete tippudes. Jaapani enelas talub hästi kärpimist ja saastunud õhku, seetõttu väga levinud haljastuses, temast on aretatud mitmeid eri värvi õite ja lehestikuga sorte. 4.16.2. Hooldus Jaapani enelas on vähenõudlik ja talub hästi pügamist
valgusküllaste puistute alusrindes ja metsaservades, moodustades koos teist põõsaliikidega läbipääsmatuid tihnikuid. Võrsed: rohekad kuni hallid, paljad. Lehed: lehekesi 4, millised on nii lähestikku nagu kinnituksid sõrmjalt, äraspidimunajad, 1,5.....2,5 cm pikad, tipust lühikese teravikuga, leheroots kuni 1,5 cm pikk, jääb pikkvõrsetel varisemata ja moodustab koos abilehtedega puitunud astlad. Õied: erekollased, 2....2,5 cm pikad, üksikult kuni 3 kaupa, VI. Viljad: 1....4 seemnelised kuni 4 cm pikkused paljad kaunad, piklike pruunikate seemnetega, 1000 seemne kaal 18.....25 gr., VIII. Külmakindel ja vähenõudlik ilutaim. Sobib samuti hekkideks, nõlvade kinnitamiseks, talub kärpimist, vajaks julgemalt haljastuses kasutamist. Paljundatakse seemnetega ja pistikutega, annab väga rikkalikult juurevõsu ja metsistub kergesti. Kodumaal võrsed, õied ja lehed lammaste toit,
puistute alusrindes ja metsaservades, moodustades koos teist põõsaliikidega läbipääsmatuid tihnikuid. 1752. Tunnused: Võrsed: rohekad kuni hallid, paljad. Lehed: lehekesi 4, millised on nii lähestikku nagu kinnituksid sõrmjalt, äraspidimunajad, 1,5.....2,5 cm pikad, tipust lühikese teravikuga, leheroots kuni 1,5 cm pikk, jääb pikkvõrsetel varisemata ja moodustab koos abilehtedega puitunud astlad. Õied: erekollased, 2....2,5 cm pikad, üksikult kuni 3 kaupa, VI. Viljad: 1....4 seemnelised kuni 4 cm pikkused paljad kaunad, piklike pruunikate seemnetega, 1000 seemne kaal 18.....25 gr., VIII. Külmakindel ja vähenõudlik ilutaim. Sobib samuti hekkideks, nõlvade kinnitamiseks, talub kärpimist, vajaks julgemalt haljastuses kasutamist. Paljundatakse seemnetega ja pistikutega, annab väga rikkalikult juurevõsu ja metsistub kergesti. Kodumaal võrsed, õied ja
annaabi.ee 
