Šamaan (evengi k – teadja) loodusrahvaste vahendaja siin- ja sealpoolsuse vahel (ld) Pontifex Maximus - Suurim Sillaehitaja, rooma ülempreester Rex (ld) kuningas Dux (ld) väejuht Noviits (ld novus – uus), postulant (ld postulans – taotleja) Preester (kr presbyteros – vanem) pühitsetud vahendaja; presbüter - varakristluses ja vabakirikutes koguduse eestseisja Hierarhia (kr hieros – püha) pühaduse astmestik initsiatsioon (ld initiātio sissepühitsemine) Piiskop - kr episkopos- ülevaataja, kõrgem vaimulik ülevaataja Patriarh – kr patriarchés – esiisa) Autokefaalne (kr autos ise + kefalé – pea) Metropoliit (kr métropolités – pealinna piiskop) Paavst – ld papa isa; roomakat. kiriku pea der Pabst, the Pope Kardinal (ld cardinalis – peamine) Kr monahhos üksiklane munk Kr erēmos – üksildane eremiit Amhaara nonna puhas
rahvaid hõlmavat tähendust. Kristlased ühinesid kogudusteks, kus jutlustasid ja palvetasid, korraldasid ühiseid söömaaegu ja aitasid üksteisel tööd leida. Kogudused pidasid koos oma pühasid. Need pühad olid olemas vanades usundites, kuid sobitati uue usuga. Kogudused astusid läbikäimisse teiste kogudustega. Apostlite tegevuse tagajärjel kujunes päris tihe kogu impeeriumi hõlmav ristiusukoguduste võrk. Kogudus valis enda keskelt juhi - piiskopi (kreeka keeles episkopos - ülevaataja) või presbüteri (vanema). Selleks sai mõni jõukam ja lugupeetum koguduseliige, kelle majas koos käidi. 1. sajandi lõpuks oli kristlaste osatähtsus rahvaarvus väga väike, kuid nad äratasid tähelepanu teiste usutunnistuste seas. Kuigi ristiusul oli vanade usunditega palju ühist, oli range ühe jumala tunnistamine eriline. Kui teiste usundite järgijad tunnistasid ka muude jumalate olemasolu ja suhtusid nendesse austusega, siis
Kristlased ühinesid kogudusteks, kus jutlustasid ja palvetasid, korraldasid ühiseid söömaaegu ja aitasid üksteisel tööd leida. Kogudused pidasid koos oma pühasid. Need pühad olid olemas vanades usundites, kuid sobitati uue usuga. Kogudused astusid läbikäimisse teiste kogudustega. Apostlite tegevuse tagajärjel kujunes päris tihe kogu impeeriumi hõlmav ristiusukoguduste võrk. Kogudus valis enda keskelt juhi piiskopi (kreeka keeles episkopos ülevaataja) või presbüteri vanema). Selleks sai mõni jõukam ja lugupeetum koguduseliige, kelle majas koos käidi. 1. sajandi lõpuks oli kristlaste osatähtsus rahvaarvus väga väike, kuid nad äratasid tähelepanu teiste usutunnistuste seas. Kuigi ristiusul oli vanade usunditega palju ühist, oli range ühe jumala tunnistamine eriline. Kui teiste usundite järgijad tunnistasid ka muude jumalate olemasolu ja suhtusid nendesse
Oma misjoniretkedel Süürias, Väike-Aasias ja Kreekas võitis ta usule uusi pooldajaid, pidas kogudusega kirjavahetust ja selgitas kõikjal vastavalt oma arusaamadele Jeesuse õpetuse olemust. Seejärel rõhutas ta eriti Jeesuse sõnumi kõiki rahvaid hõlmavat tähendust. Nii kujunes apostlite tegevuse tagajärjel peagi päris tihe koguduse võrk. Kogudus valis enda keskelt juhi piiskopi (kreeka keeles episkopos - ,,ülevaataja") või presbüteri, s.t vanema. Selleks sai tavaliselt mõni jõukam ja lugupeetum koguduseliige, kelle majas koos käidi. Hierarhilist alluvusvahekorda koguduste vahel esialgu ei kujunenud. Kristlased ja Rooma riik I ja II sajandi vahetuseks moodustasid kristlased arvatavasti umbes 5 protsenti Rooma keisririigi rahvastikust. Nende osatähtsus polnud seega kuigi suur, ent sellest piisas siiski tähelepanu äratamiseks
tegevus. Apostel Peetrus pani aluse esimesele kristlikule kogudusele Rooma linnas ja sai esimeseks piiskopiks. Apostel Paulus oli kristluse levitajaks Rooma riigi idapoolses osas- Kreekas, Väike-Aasias ja Süürias. Koguduste võrgu väljakujunemine. Kogudus valis endi seast mõne väärikama liikme juhiks- piiskopiks (kr k episkopos järelevaataja) või presbüteriks (kr k presbyteros vanem). Kristluse teatav sarnasus teiste (kreeka ja rooma) usunditega, kus ka oli tavaks keskenduda ühele jumalale, et saavutada surmajärgne õndsus. Kristlaste arv hakkas kiiresti kasvama ja 1.-2. saj vahetuseks oli selle vastu võtnud ~5% Rooma riigi elanikest
Kristlased ei pööratud tähelepanu seisuslikele vahedele ja rahvusele. Apostlite aktiivne tegevus. Apostel Peetrus pani aluse esimesele kristlikule kogudusele Rooma linnas ja sai esimeseks piiskopiks. Apostel Paulus oli kristluse levitajaks Rooma riigi idapoolses osas- Kreekas, Väike-Aasias ja Süürias. Koguduste võrgu väljakujunemine. Kogudus valis endi seast mõne väärikama liikme juhiks- piiskopiks (kr k episkopos – järelevaataja) või presbüteriks (kr k presbyteros – vanem). Kristluse teatav sarnasus teiste (kreeka ja rooma) usunditega, kus ka oli tavaks keskenduda ühele jumalale, et saavutada surmajärgne õndsus. Kristlaste arv hakkas kiiresti kasvama ja 1.-2.saj vahetuseks oli selle vastu võtnud ~5% Rooma riigi elanikest. Monoteistidena keeldusid kristlased teiste jumalate kummardamisest, neile ohverdamisest ja keisrite jumalikustamisest
Kristlased ei pööratud tähelepanu seisuslikele vahedele ja rahvusele. Apostlite aktiivne tegevus. Apostel Peetrus pani aluse esimesele kristlikule kogudusele Rooma linnas ja sai esimeseks piiskopiks. Apostel Paulus oli kristluse levitajaks Rooma riigi idapoolses osas- Kreekas, Väike-Aasias ja Süürias. Koguduste võrgu väljakujunemine. Kogudus valis endi seast mõne väärikama liikme juhiks- piiskopiks (kr k episkopos järelevaataja) või presbüteriks (kr k presbyteros vanem). Kristluse teatav sarnasus teiste (kreeka ja rooma) usunditega, kus ka oli tavaks keskenduda ühele jumalale, et saavutada surmajärgne õndsus. Kristlaste arv hakkas kiiresti kasvama ja 1.-2.saj vahetuseks oli selle vastu võtnud ~5% Rooma riigi elanikest. Monoteistidena keeldusid kristlased teiste jumalate kummardamisest, neile ohverdamisest ja keisrite jumalikustamisest
levikut soodustasid järgmised tegurid. Kristlased ei pööratud tähelepanu seisuslikele vahedele ja rahvusele. Apostlite aktiivne tegevus. Apostel Peetrus pani aluse esimesele kristlikule kogudusele Rooma linnas ja sai esimeseks piiskopiks. Apostel Paulus oli kristluse levitajaks Rooma riigi idapoolses osas- Kreekas, Väike-Aasias ja Süürias. Koguduste võrgu väljakujunemine. Kogudus valis endi seast mõne väärikama liikme juhiks- piiskopiks (kr k episkopos järelevaataja) või presbüteriks (kr k presbyteros vanem). Kristluse teatav sarnasus teiste (kreeka ja rooma) usunditega, kus ka oli tavaks keskenduda ühele jumalale, et saavutada surmajärgne õndsus. Kristlaste arv hakkas kiiresti kasvama ja 1.-2.saj vahetuseks oli selle vastu võtnud ~5% Rooma riigi elanikest. Monoteistidena keeldusid kristlased teiste jumalate kummardamisest, neile ohverdamisest ja keisrite jumalikustamisest. Polüteistidest
Kristlased võtsid enda hulka kõiki pöördunuid, sõltumata nende soost, rahvusest ja sotsiaalsest positsioonist, kuid enamus neist pärines esialgu siiski suhteliselt vaeste ja rõhutud inimeste hulgast. I ja II sajandi vahetuseks moodustasid kristlased arvatavasti umbes 5% Rooma impeeriumi rahvastikust. Kujunes küllalt tihe koguduste võrk, erit impeeriumi idaosas. Tavaliselt käidi koos mõne jõukama koguduseliikme majas. Kogudus valis endi seast juhi – piiskopi (episkopos – kreeka keeles järelevaataja) või presbüteri (vanem), kes oli tavaliselt mõni jõukam ja lugupeetum koguduseliige – sageli selle maja peremees, kus koosviibimisi peeti. Hierarhilist alluvusvahekorda eri koguduste vahel ega ühtset organisatsiooni esialgu ei kujunenud. Selleks ei nähtud ka tarvidust, sest oodati peatset maailma lõppu ja jumalariigi saabumist. Järkjärgult usk jumalariiki siiski muutus. Jumalariigi viibimine tõi mõnede jaoks kaasa
Tänase kiriklike ametite süsteemi juured hakkasid domineerima teisel sajandil. Eristati kahte süsteemi: presbüterlikku ja piiskoplikku. Presbüter tähendab kreeka keeles vanemat, algkogudustes tekkisid karismaatilised juhtkujud teistest autoriteetsemad, vanemad ja jõukamad usklikud. Karismat hinnati kõrgelt montanistide seas ning see ei ole tänaseni usumaailmast kuhugi kadunud. Teine ja tuntum ametite süsteem on piiskoplik kord. Esile tõuseb episkopos ehk koguduse ülevaataja, tema kõrval teenis diakonos, kes tegutses kiriku rahaasjade ja hoolekandega. Erinevalt rooma süsteemist valiti piiskop terveks eluks, mitte tähtajaliseks perioodiks, piiskop on koguduse teenija, aga mitte roomalik äss. Teisel sajandil tekib ka rangem eristus õigest õpetusest ehk ortodoksiast ja valeõpetustest ehk hereesiatest. Üheks suureks valeõpetuste suunaks oli gnostitsism.
aunimeks. PATROON - Vana-Roomas rikas ja mõjukas isik, kes võttis vaesed inimesed ehk kliendid oma kaitse alla. Patrooni kohuseks oli häda korral kliendi aitamine, samuti pidi ta kohtus kaitsma kliendi õigusi. Klient pidi aga vastukaaluks hääletama rahvakoosolekutel nii, nagu patroon tahtis. piiskop - kreeka k, „järelevaataja“; kõrgem vaimulik, kes juhtis linnas või maal koguduste tegevust. Kõrgem kristlik vaimulik. Piiskop (kreeka keeles ἐπίσκοπος, episkopos) on roomakatoliku kiriku, õigeusu kiriku ja luteri usu kiriku kirikukoguduste vastutavaim piirkondlik ülevaataja. Piiskopi nimetus kaasneb vastava pühitsusega, see ei ole amet nagu abt, kardinal või paavst. Algselt olid piiskopid koguduse ülevaatajad. Plebeid- Rooma elanikkonda, kes ei kuulunud patriitside sugukondlikku kogukonda, nimetati plebeideks. Need olid Rooma kogukonna poolt alistatud suguharud.Plebeid loeti vabadeks,
annaabi.ee 
