EPILEPSIA (0)

EPILEPSIA
Epilepsia ehk langetõbi on närvisüsteemi haigus, mille tunnuseks on korduvalt esinevad krambihood.
Epilepsia on peamiselt krampidega kulgev tervisehäire, mille põhjuseks on peaaju närvirakkudes tekkivad haiguslikud elektrilised potentsiaalid.
Epilepsia ei ole pidev seisund. See on krooniline haigus, mille korral normaalse närvisüsteemiga inimesel tekivad lühikesed mitteprovotseeritud krambihoogude perioodid ja pea hakkab ringi käima ning silme eest kaob pilt.
Epilepsia on haigus, mille puhul haigusnähud avalduvad ootamatult ja seega tekitab haigus inimeses pideva kindlusetustunde.
Haigus võib olla väga erineva raskusastmega alates väga sageli esinevatest krambihoogudest kuni üksikute kordadeni elu jooksul.
Epilepsia ei ole üldjuhul päritav. Siiski on mõnede epilepsia vormide puhul tähendatud pärilikkuse esinemist. Samuti on kindlaks tehtud, et ühemunakaksikutel on haigestumine epilepsiasse tunduvalt sagedasem kui erimunakaksikutel.
Põhjamaades ja Ameerika Ühendriikides esineb epilepsiat 100 000-st elanikust 700-l.
Epilepsia puhul eristatakse kahte liiki hootüüpe: osalised ehk paiksed ja generaliseerunud ehk ulatuslikud hood. Mõlemale tüübile võivad eelneda iiveldus - või pearinglushood, erinevad aistingud (nn aurad, veidrate lõhnade tundmine , veider maitse suus vms).
Osaliste hoogude puhul võib tekkida ühe jäseme või ühe poole jäsemete või näo tõmblus või tundehäire, nägemishäire, lõhna- ja maitseelamus, lühike teadvuse kadu. Krampe ei teki.
Närvirakkude epileptiline aktiivsus tekib sel juhul piiratud alal ajus.
Ulatuslikud hood algavad teadvuse kaoga, millele järgnevad kohe krambid . Sageli lõpevad tugevad hood sügava lühiajalise unega.
Ulatuslike krampide puhul võib kaduda kontroll päraku sulgurlihase ja põie tühjendamisfunktsiooni üle ning tekib tahtmatu roojamine ja kusemine.