eesti muinasjuttude motiivi ja rahvajuttude kangelase, teiste seas Kalevipoja. Ennemuistsed jutud on koduta loomade sarnased, kelle sündimise paik mõnikord teadmata on, kes siiski igal maal ja kõigi rahvasugude keskel elavad, ja ehk küll esiotsa kui võõrad sinna tulnud, aegamööda sealse rahva kombeid ja viise mööda endid kujundavad, nagu oleksid nad praeguses paigas sündinud ja maast-madalast üles kasvanud. Nii kirjutas Fr. R. Kreutzwald 1866. aastal ,,Eesti rahva ennemuistsete juttude" eessõnas. Juba 140 aastat on eestlased Kreutzwaldi rahva suust korjatud ja üles kirjutatud lugusid nautinud, alates 1951. aastast koos Günther Reindorffi imetabaste illustratsioonidega. 43 lugu, millele lisanduvad 18 paikkondlikku juttu, on sügavale eestlaste südamesse pugenud, jäädvustades ja edasi andes eestlasele igiomast. Seekordse trüki puhul on püütud leida üles kõik Günther Reindorffi
ristmikul vanakurja käest. Loomulikult on mängus ka kõiksugused kratid, tondid ja kollid, kes varitsevad põõsas, silmad põlemas, et paljukannatanud külainimestele veelgi kurja teha." Niisuguse lühikokkuvõtte annab teosele tutvustus internetis. Peab ütlema, et see on üks väga imelik raamat. Kes armastab muistendeid ja muinasjutte, aga samas ka pisut ,,kiiksuga" huumorit, sellele peaks ,,Rehepapp" meeldima. Palju on kasutatud kõikvõimalikke eesti rahva ennemuistsete juttude tegelasi, isegi Vanapagan on mängu toodud. Ühest küljest on need tegelased ju vähemalt eestlastele kõik tuttavad, aga selles teoses on kogu see seltskond pandud sellisesse võtmesse, et saab mõelda need kujud ka tänapäeva, samastada nad kellegi või millegagi. Ja kogu see lugu balansseerib peaaegu hea maitse piiril või, nagu öeldakse, noateral, samas siiski komistamata labasusse või korrakski jamaks muutumata. Aga mulle tundub, et eesti lugeja ja mõne muu
Ööbik ja vaskuss Selle raamatu peategelaseks on ainult loomad, tegu ongi ennemuistsete õpetlike LOOMAMUINASJUTTUDEGA. 1.Siil praeb sitikat Lugu räägib siilist, kes mööda metsa ekseldes toitu otsis. Kui ta kõht juba väga tühi oli, nägi ta vastutulevat sitikat ja kargas tal turjast kinni, et ta nahka pista. Vaatamata palumisele jäi siili süda kõvaks kui kivi. Ei aidanud muud, kui kavalus appi võtta...Ta palus siili, et see ta pehmeks praeks. Siil oli sellega nõus. Nad läksid karjamaale, et tuleaset leida. Kuna neil
R.Kreutzwald On teada, et Lydia Koidulat on huvitanud Fr.R.Kreutzwaldi looming. Algul, et saada täpsemat ülevaadet tema loomingust, kirjutas Koidula talle kirja, millele hiljem sai ka vastuse. Sellest arenes suur ja tihe kirjavahetus, mis on suurepäraseks dokumendiks mitte ainult kummagi asjaosalise elamuste, mõtete ja vaadete suhtes, vaid ka kogu ajajärgu kirjandusliku ja kultuurilise elu kohta üldse. Koidula, kellel Kreutzwald oma ,,Kalevipoja'', ,,Viru lauliku laulude'', ,,Eesti ennemuistsete juttude'' ja perioodilise väljaandega ,,Maailm ja mõnda'' suureks eeskujuks oli, hävis Kreutzwaldi poolt kalendrisabas avaldatud pilkest, mille Koidula südamesse võttis, sest Kreutzwald oli rääkinud naiste kohta, kes jätavad maha nõela ja sukavardad ning hakkavad,, paberinirkideks'' ja ,,kirjaneitsiteks''. Kui Koidula saatis Kreutzwaldile kirja põhjendamaks neid sõnu, siis Kreutzwald tunnistas enda ,,nõdraks,
R.Kreutzwald On teada, et Lydia Koidulat on huvitanud Fr.R.Kreutzwaldi looming. Algul, et saada täpsemat ülevaadet tema loomingust, kirjutas Koidula talle kirja, millele hiljem sai ka vastuse. Sellest arenes suur ja tihe kirjavahetus, mis on suurepäraseks dokumendiks mitte ainult kummagi asjaosalise elamuste, mõtete ja vaadete suhtes, vaid ka kogu ajajärgu kirjandusliku ja kultuurilise elu kohta üldse. Koidula, kellel Kreutzwald oma ,,Kalevipoja'', ,,Viru lauliku laulude'', ,,Eesti ennemuistsete juttude'' ja perioodilise väljaandega ,,Maailm ja mõnda'' suureks eeskujuks oli, hävis Kreutzwaldi poolt kalendrisabas avaldatud pilkest, mille Koidula südamesse võttis, sest Kreutzwald oli rääkinud naiste kohta, kes jätavad maha nõela ja sukavardad ning hakkavad,, paberinirkideks'' ja ,,kirjaneitsiteks''. Kui Koidula saatis Kreutzwaldile kirja põhjendamaks neid sõnu, siis Kreutzwald tunnistas enda ,,nõdraks,
Ta oli süzeeliste piltide autor, kes noppis tekstist välja dramaatilised kulminatsioonipunktid, karakterite kokkupõrked või ilmekamad olustikustseenid. Ses mõttes on iseloomulikud illustratsioonid Juhan Jaigi ,,Võrumaa juttude" I osale, mis on tulvil dünaamikat, kirgi, võitlusmöllu, muinasjutulisi ilmutusi. Sugestiivne nägemuslikkus paelub ka mitmetes illutratsioonides Jakob Kõrvi ,,Muinasjuttudele" ning M.J. Eiseni ennemuistsete juttude kogumikule ,,Eesti imede ilmast". Enamasti on Viiralt oma tolleaegsetes illustratsioonides- tusijoonistustes kasutanud kas diagonaalselt või horisontaalselt viirutavat laadi, mis andis neile teostusliku ühtsuse, tuletas mõnevõrra meelde gravüüri ning oli 1920.aastate kehvi trükiolusid arvestades suhtelist hästi reprodutseeritav. 1 Verism (it k vero tõeline, õige) on Itaalias XIX sajandi lõpul esile kerkinud suund kirjanduses, kunstis ja
9 paljukannatanud külainimestele veelgi kurja teha." Niisuguse lühikokkuvõtte annab teosele tutvustus internetis. Peab ütlema, et see on üks väga imelik raamat. Kes armastab muistendeid ja muinasjutte, aga samas ka pisut ,,kiiksuga" huumorit, sellele peaks ,,Rehepapp" meeldima. Palju on kasutatud kõikvõimalikke eesti rahva ennemuistsete juttude tegelasi, isegi Vanapagan on mängu toodud. Ühest küljest on need tegelased ju vähemalt eestlastele kõik tuttavad, aga selles teoses on kogu see seltskond pandud sellisesse võtmesse, et saab mõelda need kujud ka tänapäeva, samastada nad kellegi või millegagi. Ja kogu see lugu balansseerib peaaegu hea maitse piiril või, nagu öeldakse, noateral, samas siiski komistamata labasusse või korrakski jamaks muutumata
tahab tammeladvakesta, lapsukesta, lallikesta, piibu-paabu pallikesta oma hõlmas hõljutada, oma kaisus kallutada. Upi, upi! August Jakobson A. Jakobson Illustratsioonid Margarethe Fuks Selle raamatu peategelaseks on ainult loomad, tegu ongi ennemuistsete õpetlike LOOMAMUINASJUTTUDEGA. 1.Siil praeb sitikat- Lugu räägib siilist, kes mööda metsa ekseldes toitu otsis. Kui ta kõht juba väga tühi oli, nägi ta vastutulevat sitikat ja kargas tal turjast kinni, et ta nahka pista. Vaatamata palumisele jäi siili süda kõvaks kui kivi. Ei aidanud muud, kui kavalus appi võtta... 2.Teistre tüdruk ja ussikuningas- Teistre tüdruk läks metsa marjule. Kui ta
põhimotiivid, mida kasutatakse, kui sellest teemast räägitakse. Motiivid: talupoja peksmine, mõisa ülekohus, tahe/iha mõisast ära pääseda, seal räägitakse orjaaja hirmudest, pilgatakse ja kritiseeritakse mõisa käsilasi. Külamees põllul, kolmainsus: ühel tasandil on hobune, ader ja kündja. Inimene paigutataksegi loomaga ühele tasandile. Muidugi osutatakse orjanduslikule korrale läbi mõisniku-talupoja suhte. Rahvaluulesüžeesid kasutatakse teistesse tekstidesse asetatud ennemuistsete lugudena. Siis on see paljuski folkloorset päritolu, omamoodi fantastiline lugu, nt J. Liivi „Vari”: kui talumehed valvavad öösel hobuseid, üks neist räägib orjakivi loo. Seda lugu on ka 20.saj ümber jutustatud. Metafoor seisneb selles, et mõisniku süda on kõvem kui kivi, kuid kivi läheb ülekohtu ees pehmeks, aga inimene ei halasta. Märgatavalt enam ja tõsiselt tegeldakse sellega realistlikus kirjanduses. Kriitilise kujutamise kaudu tuuakse välja kujundeid:
annaabi.ee 
