Sissejuhatus Emotsioon on organismi seisund, millega kaasnevad märgatavad kehalised muutused (hingamises, pulsis, näo verevarustuses jne.), mida subjektiivselt tajutakse mingi tundmusena, mille nimetamiseks on keeles oma sõna ja mis tõukab mingil viisil tegutsema. Emotsioonide olemasolule põhineb valedetektori tööpõhimõte. Ajalugu Üks esimesi katseid täpsustada inimese emotsionaalseid protsesse on leitud juba AntiikKreeka filosoofi Empedoklese (492 432 eKr) kirjutistest. Tema arvates taanduvad kõik nähtused neljale algomadusele soe/külm ja kuiv/märg. Ajalugu Emotsioonide esimene põhjalikum analüüs on kirja pandud raamatus ''Nikomachose eetika'', milles Aristoteles arutleb emotsioonide rollist seoses vooruste ja pahedega. Tema arvates peaks inimene vältima oma tunnetes äärmusi ja püsima nö keskteel. Ajalugu 17.sajandi keskel kirjeldas Rene Descartes
See on meie igapäevaelu lahutamatu koostiosa, mille puudumist on raske ette kujutada. Me ei oleks rõõmsad, võites mingit auhinda, ei tunneks seletamatut kurbust lähedase inimese surma puhul. Emotsioonid annavad igale päevale kordumatu ja meeldejääva värvi. Arusaam emotsioonide olulisusest pole uus- paljud psühholoogid ning inimhinge uurijad on täheldanud emotsioonide kesksust inimese mõistmisel ja kirjeldamisel. Antiik-Kreeka filosoofi Empedoklese arvates oli võimalik taandada kõiki jälgitavaid nähtusi neljale algomadusele- soe, külm, kuiv, märg- mida võis endale ette kujutada kahe risti asetuva telje otspunktidena. Telgede ristumisel tekkis neli põhilist elementi- tuli (soe, kuiv), vesi (külm,märg), õhk(soe,märg), maa(külm, kuiv). Nende elementide tõmbumine andis aluse rõõmu tekkeks, samas kui elementide eemaletõukumine põhjustas kurbust, valu, haigusi, vigastusi, õnnetusi.
kuid jões voolavad järjest uued veed. Ka inimene muutub pidevalt: vananemine, uued elamused jne. Igal järgneval hetkel me erineme sellest, kes me olime eelnenud momendil. Tähendab, see "Mina", kes eksisteeris hetk tagasi, enam ei eksisteeri. Siit ka aforism: "Eksisteerime ja ei eksisteeri". Sageli väljendatakse Herakleitose filosoofia põhiseisukohta lausega: Kõik voolab. Sellist ütlust pole Herakleitos ise kirja pole pannud – see on talle lihtsalt omistatud. Filosoofi Empedoklese arvates oli nii Parmenidesel kui ka Herakleitosel ühes asjas õigus. Tema arvates tulenes erimeelsus mõlema filosoofi enesestmõistetavast arvamusest, et leidub ainult üks põhiaine. Vesi ei saa ülepea muutuda. Puhas vesi jääb igavesti puhtaks veeks. Seega oli Parmenidesel õigus, et “mitte miski ei muutu”. Samas nõustus Empedokles Herakleitosega, et me peame usaldama seda, mida meie meeled ütlevad. Empedokles jõudis järelduseni, et kujutluse ühest põhiainest
Emotsioonid lisa Mis on emotsioonid · Teadaolevalt esimesi katseid täpsustada inimese emotsionaalseid protsesse on leitud Antiik-Kreeka filosoofi Empedoklese (492-432 eKr) kirjutistest, kus tema arvates on võimalik kõiki jälgitavaid nähtusi taandada neljale algomadusele- soe/külm ja kuiv/märg. · Emotsioonide esimene põhjalikum analüüs on kirja pandud raamatus ,,Nikomachose eetika", milles Aristoteles (384-322 eKr) käsitleb emotsioonide rolli seoses vooruste ja pahedega. Igapäevases kõnepruugis on emotsioon tundmuslik hingeseisund. Psühholoogias on
....................................................................................................13 Kasutatud kirjandus...................................................................................................................14 Lisa............................................................................................................................................15 Sissejuhatus Vulkanoloogia on üks vanemaid ja samal ajal ka nooremaid geoloogia harusid . Ta lätted ulatuvad Empedoklese, Aristotolese ja Plinius nooremani , kes on kirja pannud oma tähelepanekud vulkaaniliste katastroofide koledustest .Teadusena on vukanoloogia aga lausa hüppeliselt edasi arenenud alles viimastel aastakümnetel, mil hakati tegema süstemaatilisi vaatlusi ja mõõtmisi tegutsevate vulkaanide piirkonnas ning tänu ookeanide põhja uurimisele selgitati välja vulkanismi eriline osa litosfääri arengus . Mis on õieti vulkaanid ? Sellele küsimusele näib olevat lihtne vastata
2) Mõisteti, et eimillestki ei teki midagi ja miski ei muutu eimillekski (ei kao jäljetult). 3) Eeldati, et mateeria võib esineda erinevates vormides, mis võivad üksteiseks üle minna. Tähtsus :levis edasi idee, et ained koosneva elementidest- üldine asjade mõtestamine ESINDAJAD: Empedokles: üldistas eelkäijate vaateid. ühtsus koosneb 4 algelemendist, idee elementide väikseimatest osakestest. Aristoteles: üldistas varasemaid vaateid, ei toetanud müstikat, arendas edasi Empedoklese kujutlust 4 algelemendist. Alkeemia periood: arenes Alexandrias- Kreeka natuurfilosoofia, egiptlaste praktiliste keemiaoskuste segunemisel, väga palju müstikat. Hiljem arenes see Araabias edasi, kus omandas oma lõpliku ilme. Omane metallide transmutatsiooni, eliksiiridesse uskumine ja üritamine neid luua, väga palju müstikat, saladuslik, omandati, arendati töövõtteid, jagati aineid klassidesse, kuid aineid-reaktsioone võeti kui midagi sümboolset, tähenduslikku, jumalikku
mõistusest, kuigi on olemas loodusseadus, millele alluvad kõik. Looduses esinevate muutuste ja vastandite taga nägi Herakleitos tervikut. Seda, mis kõike põhjustab, nimetas ta "Jumalaks" või "logoseks". (J. Gaarder, 1996, "Sofie maailm", Tallinn, Koolibri, lk 39-40) Empedokles (vt Lisa 6) Empedokles jõudis järeldusele, et kujutluse ühest põhiainest peab kõrvale heitma. Tema arvates esineb looduses ühtekokku neli algainet. Nendeks on maa, tuli, õhk ja vesi. Empedoklese arvates mõjutavad loodust kaks erisugust jõudu- "armastus" ja "vihkamine". "Armastus" seob asju kokku ja "vihkamine" lagundab. (J. Gaarder, 1996, "Sofie maailm", Tallinn, Koolibri, lk 40-42) 9 Anaxagoras (vt Lisa 7) Anaxagorase arvates on loodus üles ehitatud paljudest tillukestest osakestest, mida silmaga ei näe. Taarvas: kui nahk ja karvad ei saa tekkida millestki muust, siis peab nahka ja karvu olema ka
Tegemist on äärmusliku "loogilise" väitega, mis lähtub vasturääkivuse välistatusest kui ühest loogika põhilisest printsiibist, mille esmasõnastajaks võib Parmenidest teatud mõttes pidada, kuigi loogika kui valdkond tekkis märksa hiljem. Parmenidese loogikat pole ka sisu poolest õige pidada väga sarnaseks abstraktse või formaalse loogikaga, tegemist on pigem iselaadse "füüsilise loogikaga". Muutumatust olevast tekib muutumate näivus. Empedokles- Empedoklese õpetuse järgi koosneb kogu olev neljast juurest (hilisemas terminoloogias elemendist): vesi, maa,õhk ja tuli, mis ei teki ega kao, on igavesed, muutumatud ja võivad seguneda, kuid mitte üksteiseks muunduda. Nende omavahelisi suhteid mõjutavad kaks vastasjõudu: Armastus (philia), mis paneb mateeria eri vormid tõmbuma ja segunema, ning Vaen (neikos), mis sunnib neid üksteisest eralduma ja eemale tõmbuma. Elementide teooria võttis omaks ka Aristoteles ja
on suhtelised relativism. Kõik on nagu näib - subjektiivsus. PROTAGORAS (480-410 eKr). Homo-mensura-väide: "Inimene on kõikide asjade mõõt, olevatele, et nad on, ja mitteolevatele, et nad ei ole." Seisukohast ,,Kõik on nii nagu miski kellelegi näib" järeldub, et kõik otsustused on õiged. Tarkus erineb rumalusest sellega, et targad arvamused toovad kasu, aga rumalad arvamused toovad kahju. Protagoras kahtles ka jumalate olemasolus. GORGIAS (483-375 eKr) oli Empedoklese õpilane. Gorgias on tuntud nihilistlike väidete poolest: Mitte midagi pole olemas. Kui miski ongi olemas, siis ei ole see tunnetatav. Kui miski ongi tunnetatav, siis pole see väljendatav. SOKRATES (470-399 eKr) Sokratese kohta lugege läbi peatükk Saarineni õpikust! Jälgige Sokratese meetodit (iroonia, induktsioon, dialektika). Sokrates ei kirjutanud midagi, kuid tema põhiseisukohad on säilinud ta õpilase Platoni teoste kaudu. Mõningaid olulisi seisukohti: Tunne(ta) iseennast
ja see võimaldas tal takistamatult teaduse alal tegutseda. Hiljem sattus Anaxagoras ebasoosingusse, süüdistati jumalasalgamises ja oli sunnitud elulõpu veetma pagenduses. Tema teosest "Peri physeos" on säilinud ulatuslikumaid osi. Teos oli populaarne veel Sokratese ajal. Olles tuttav oma eelkäijatest filosoofide maailmaseletamiskatsetega püüdis ta nende kriitika kaudu rajada teed uuele maailmatunnetusele. Toetudes enam eleaadidele suhtus ta ettevaatusega nii Herakleitose kui Empedoklese " tekkimist ja kadumist" rõhutavatesse maailmakäsitlustesse. Tema arvates ükski asi ei teki ega kao, vaid olemasolevad asjad segunevad või eristuvad. Tekkimine on pigem segunemine, kadumine aga eristumine. Liikumine, mis seejuures tekib, ei saa oma tõuget ainest endast kui niisugusest pealegi võib selles liikumises täheldada midagi kaunist ja eesmärgistatut, nii nagu kogu maailm ei ole selle tulemusena kaos, vaid seadus- ja korrapärane nähtus. Maailma algprintsiipi ei tule otsida
annaabi.ee 
