Emo-subkultuur (2)

Tallinna Teeninduskool
Eliise Piirla
Rühm 011KM
Emo-sub kultuur
Juhendaja : Annely Kallo
Tallinn 2010
Eliise Piirla
Emo:
Emo (tuntud ka kui emotional hardcore või emocore) on hardcore pungi alamstiil. Kuna sõnale on tekkinud aja jooksul mitmeid tähendusvarjundeid, siis on termini tähendus saanud paljude arutelude ja vaidluste allikaks.
Emo- muusika põhitunnuseks on poolenisti karjuv, enamasti väga emotsionaalne vokaal ning meloodilisus, mis saadetud hästi kombineeritud kiire trummitagumise poolt.
Emo mood:
Emo välimuse stereotüüp on siis: liiga kitsas sviiter, sassis pisut väljakasvanud soeng, paksude raamidega prillid , ruudulised ketsid,ruuduline sall enamasti kuuluvad sinna alla ka asjad mis on ka ruudulised ja musta värvi..Veel on väga populaarne emode seas enda needistamine.Ning kindlasti emode põhivärvideks loetletakse roosat ja musta. Emo stiili kohta on öeldud tihtipeale, et see on mood, mis taotleb täiesti mittemoekas olemist. Seda eriti üheksakümnendate keskpaigas, mil emo mood oli täielik vastand kõigele sellele, mis noorte seas populaarne on.
Seoses emo-subkultuuri levikuga on avalikkuses kujunenud välja stereotüüpne kujutlus emost, millel pole enam otsest seost muusika ega subkultuuriga.
Vastavalt laienenud tähendusele peetakse emo all silmas teatud tüüpi introvertset ja eemaletõmbunud noorukit, kes erineb eakaaslastest nii pooldatavate väärtuste kui välimuse poolest. Selleks, et teenida ära emo nimetus piisab ainult mõne emo-subkultuurile omase tunnuse omamisest. Sageli peetakse emo all sellises tähenduses silmas lihtsalt ülitundlikku ehk üliemotsionaalset isikut. Tihti seostatakse emosi valu nautimisega, ehk siis lõikumisega. Otsitakse randmetelt zileti või siis terava klaasi killu abil tehtud jälgi. Ka see on tihtipeale emodele omane kuid see on juba ülepingutamine.
Emo stereotüüpi võib kõrvutada selliste traditsiooniliste iseloomutüüpidega nagu romantik, melanhoolik , flegmaatik , mille teatud tänapäevaseks ja noorukite seas laialt levinud kombinatsiooniks seda pidada võib
Antiemod: Anti-emo on inimene kellele ei meeldi emod . Neid häirib kas maailmapildi rikkumine üksikute kurvameelsete inimeste poolt, või nende osavõtmatus ühiskonnast. Nende kokkusobivuse näiteks võib tuua kokkusobimatuse kristluse ja satanismi/anti-kristluse vahel.
On väidetud, et anti-emo käitumine vastab ise emo kirjeldusele, kuna kaldub samuti liigsesse emotsionaalsusesse, kui teemaks on emod. Sellest lähtuvalt oleks anti-emo emo-käitumise üks vormidest, kuid just nimelt, ”oleks”. Tegelikult pole anti-emodel emodega muud pistmist kui vaid see, et neile ei meeldi emod.
Ajalugu:
Emo sai enda algse vormi Washingtonis aastal 1985. Žanri algatajaks loetakse Guy Picottot ja Ian MacKaye'd.
Nagu võiski arvata, levis uus asi USA-s ka teistesse linnadesse peale Washingtoni, kus osati hardcore punki hinnata. Uus värske suund, millel nimeks emo oli olemas ja sellega eksperimenteeriti. Aastat 1991 võib lugeda emo alaliigi screamo sünniaastaks ning selle stiili alusepanijaks bändi, millel nimeks Heroin. Screamo bändid võtsid enda mõjutused Washingtoni algseltelt emobändidelt, mis olid 90ndate alguseks juba paljuski laiali läinud ning tegid nende stiili veel kaootilisemaks ning emotsionaalsemaks.
Üheksakümnendate alguses sai Ian MacKaye ja Guy Picotto uus bänd Fugazi ja Dischord Records järjest populaarsemaks indie rock bändide seas ning emo hakati kombineerima indie rockiga, mille tagajärjel see muutus meloodilisemaks.
Sajandivahetuse ajaks oli emo stiil saanud ülemaailmse tähelepanu osaliseks . Kuna enamik emobände olid väga anti-kommertslikud, siis üritasid nad matta seosed emoga maha. Näiteks Sunny Day Real Estate liikus oma muusikaga rohkem progressiivse rock suunas, Jejune, ja The Promise Ring läksid järgnevate albumitega rohkem soft -rocki rada. Kuna aga emo maine jäi enamikele neist bändidest külge, siis on tekkinud palju arusaamatusi, kust jookseb piir emo ja muu sarnase muusika vahel.
Scene kid ja emo kid
Subkultuuri siseselt eristatakse scene kidi ehk scenester, inimene, kes käib moega kaasas ning paljude emode arust on emode subkultuurile surmaks ja emo kidi ehk emo, kes esindab siis tegelikku emo muusika austajaskonda. Scenesteri stereotüübile omistatakse enamasti rohkem post-hardcore kui emo muusikat ning screamo ja emo muusika austajate seas on scenesterid enamasti vihatud ning suures ebasoosingus. Scensterid on enamasti tuntud enda soengu ning fashioncore kalduvuse poolest. Scene on väga populaarne stiilsete noorte hulgas ning paljud kuulsaimad "scenesterid" töötavad modellidena.
Erinevaid hardcore muusika stereotüüpe pilaval saidil on emo kidi näitena tegelane prehistoric emo. Tegelase nimi on humoorikas viide sellele, et emo mood, kui selline on suuresti oma identiteedi minetanud ehk siis teisisõnu välja suremise äärel. Asjaolu, et üldiselt ei tehta scenesteridel ja emodel vahet on põhjustanud palju vaidlusi seoses teemadega, et milline siiski on emo muusika -ja välimus.
Kriitika
Emo-stereotüüpi on selle enesehävitusliku külje tõttu peetud aktsepteerimatuks ka täiskasvanud üldsuse poolt. On avaldatud arvamust, et emo olemine väljendab probleeme kasvatuses, perekonnas jne.
Feministlikult positsioonilt on emo-bändide sõnumit peetud seksistlikuks, kuna objektiveerib naissoo esindajaid ning sunnib emo- kultuuriga seotud naisisikutele märkamatult peale enda-objektiveerimise ideaali.
Mida tähendab emo?
Emo ehk emocore tähendab pikalt välja-kirjutatult Emotional Hardore.Selle hardcorepunki alaliigi põhitunnuseks on väga emotsionaalne karjuv vokaal,mis on osavalt kombineeritud meloodise kitarri -ja trummimänguga.Lüüriline temaatika in sageli isiklik ja seotud igasuguste erinevate meeleolude ja tunnetega.
Veel natuke lisa informatsiooni.
Eestis on vähe kirjutatud ja uuritud subkultuuri nimega emo. Emo on vallutanud maailma üpris hiljuti , kuigi nad on eksisteerinud juba mitu kümnendit.
Peamised liikvel olevad stereotüübid seostavad emo-kultuuri liigse emotsionaalsusega.
Siia hulka võib lisada emo-muusika küsimuse, mida emosubkultuur ise tõstatab, kui sildistamise ohvriks jäänud terminit . Stereotüüpiseerimise tagajärg on kiusamine , mis emode seisukohalt eksisteerib väga jõuliselt Eesti noorte seas aga ka emode endi distantsseerumise emo-subkultuurist.
Kaks tähtsamat stereotüüpset eelarvamust emode kohta eeldavad, et kõik emo-subkultuuri liikmed on homoseksuaalsed ja tegelevad autoagressiooniga ehk eneselõikumisega. Neid kahte arvamust seostatakse emodega väga tihti ja tõsimeelselt. Mingisugune osa neist stereotüüpidest vastab ka tõele. Emo-subkultuuris esineb paljude noorte seas nii homoseksualismi kui ka eneselõikumist, kuid tegu pole vaid emodele iseloomulike tunnustega, vaid ühiskonnas laialt levinud nähtustega. Paari homoseksuaalse ja ennastvigastava emo põhjal ei saa teha üldistavaid järeldusi, et terve subkultuur
käitub sedasi, kuigi vihjavaid tegureid kohtab subkultuuri tunnuste juures mitmeid.
Muusika ja emo tekitab subkultuuri liikmete seas palju küsimusi ja probleeme.
Emo-muusika terminit eitatakse ja tuuakse välja, et see on pigem maistream pop-rock.
Emo- terminoloogia põlgamise põhjuseid ei pea kaugelt otsima . Mida populaarsemaks emosubkultuur muutus, seda rohkem hakati emo muusikat telekanalitelt näitama ja ajakirja veergudel sisaldama. Underground emo-muusika muutus äkitselt populaarseks ja massiliseks, mis tõi kaasa subkultuuri osalise kommertsialiseerumise ja emo-kid'ide ehk part -timer'ite tekke. Tulihingelised emod vastasid sellele distantseerides ennast emo terminoloogias .
Siin ka siis mõni pilt emodest:
Kasutatud Kirjandus:Wikipedia,Kool.ee
6