Sissejuhatus matkib dramaatilist ooperiavamängu. Beethoveni sonaatides nr.17(d-moll, op. 31 nr.2"Torm") ja nr.23(f-moll, op.57, ,,Appasionata") on seos dramaatilise sümfonismiga. ,,Appasionata" on üks väheseid teoseid, kus traagika jääb domineerima ka lõpplahenduses. Enamasti lõppevad tema kangelaslikud teosed ohjeldamatute tantsustseenidega. Selline on ka ,,Appasionata" III lõpp, ent see pole nagu tavaliselt rõõmsalt juubeldav, vaid temas võidutseb sügavaim elutraagika nagu surmatantsus. Sonaat nr. 21 (C-duur, op.53, ,,Waldstein") on imetlusväärne plastilise kompositsiooni poolest, mis traditsiooniliste vormiosade piire hajutab ning kasutab vormielemente mittetähenduslikult. Sonaat nr. 26 (Es-duur, op. 81 ,,Les Adieux"). See on Beethoveni ainus programmiline sonaat, mis on pühendatud Beethoveni lähedasele sõbrale ja õpilasele ertshertshog Rudolphile. Vaba tsüklikäsitluse kõrval on olulisim joon polüfooniavõtete ja fuugavormide kasutamine.
Tähelepanu ja tunnustus innustasidki Liivi uuesti aktiivsele kirjanikutööle. Kuid siis oli juba hilja . Ta suri 01,12,1913. Tema luule väärtuslikum osa sündis haigusaastatel. Tema loodusluule kuulub Eesti luuleklassikasse . Loodus ei ole tema luules dekoratsioon, vaid nähtus iseendas ; realistlik detailides ja hingestatud oma olemasolus. Tema armastuslaulud on enamasti lühikesed ja tabavad pildistused, kus olulisel kohal on kordus ja rütm. Luuletaja tunnetas isamasaatust läbi enda elutraagika. Tema isamaalüürika on valdavalt pihtimuslik, selles põimuvad ahastus ja lootus. Liivi mõtteluuletused on lühikesed ja paiguti konarlikud. Neid iseloomustab vaimukus ja isikupärane vaatenurk. Luuletusi : Mets kohas ; Helin ; Isamaale ; minu luule ; lauliku talveüksindus ; must lagi on meie toal ; noor eestile ; kui tume veel kauaks ka sinu maa ; ta lendab mesipuu poole ; malillesideme võtaks. KUI TUME VEEL KAUAKS KA SINU MAA JUHAN LIIV KUI TUME VEEL KAUAKS KA SINU MAA
Liivil kirgastub siiski poeetiline nägemus oma maa ja rahva püsimisest ning paremast tulevikust läbi musta mure ja kahtluste luuletuses "Kui tume veel kauaks ka sinu maa...". „ Ta lendab mesipuu poole,“ „Ma lillesideme võtaks,“ „Kahekõne“ Juhan Liivi kirjutas isiku-ja mõtteluulet. Näiteks „Helin“ see, mida kirjanik nimetab helinaks on huvi ja lootused elult. Juba väikese poisina tundis ta rõõmu ja nautis elamist ning elu avastamist. Teda tabab aga elutraagika – noorusea lootuste purunemine hävitava haiguse tõttu. Luuletus „Rändaja“ räägib tööpuuduse all kannatajast, samas heasüdamlik ja lahke perenaine teda aitamas. Armastusluule „Üks suu,“ kus Liiv räägib oma emast on tundehellad ja igatsuslikud. Juhan Liivi luuletusi sobi lugeda ka täna. Need sobivad meie tänasesse ühiskonda: vaesus, töötus, armastus nii isamaa kui pereliikmete vastu, loodus, mida tuleks hoida ja nautida
" Eile nägin ma Eestimaad" , " Ta lendab mesipuu poole". 2.Ühiskonnakriitiline luule Sotsiaalsete pahede hukka mõistmine .. " Sugulased". 3.Looduslüürika Sügavalt intiimne kontakt kodumaa loodusega.Kodumaise maastiku lihtne, realistlik pilt läbi aastaaegade vahelduse on loodud nappide vahenditega.Kõige hingelähedasem aastaaeg on sügis. " Üks märtsihommik udune" ,"Sügisene kodu" , " Üks suvepäev" 4.Autobiograafiline luule Selles on sõnastatud elutraagika noorusea lootuste purunemine hävitava haiguse tõttu.Kuid läbi meeleheite ja traagika aimub siiski ka loominguõnne motiiv, elu sügavuste ja kõrguste kogemine. " Helin" , " Mitte igaühele" , " Lõoke" Kujunemisaeg: 19 sajandil , 90ndatel aastatel.Kriitilise realismi iseloomustus:1.Sotsiaalsete vastuolude kujutamine 2.ühiskonnakriitika 3.veenvad ja elulised karakterid. Eesti realismikirjandust soodustavad asjaolud: 1
kindlat ajavahemikku ja konkreetset Venemaa olustikku. Tegevus algab 1819.-1820. aasta talvel ja lõpeb 1825. aasta kevadel. Lugejale antakse üsna täpne ülevaade pealinna kõrgema seltskonna elust: meelelahutustest, kasvatussüsteemist ja tolleaegse Peterburi vaimse elu aladest. Kõrgemas seltskonnas peeti tähtsaks välist etiketti; naeru- või hukkamõistuväärseks peeti tõeliste inimtunnete siirast avaldamist. Teose peategelaste Jevgeni Onegini, Tatjana ja Lenski elutraagika on just seotud selle kõrgema seltskonna äraspidise moraaliga. Nimitegelane Jevgeni on 24-aastane jõukas ja haritud mees. Teine peategelane Tatjana Larina on 17-aastane neiu, vaesevõitu mõisapere vanim tütar. Kaks olulist tegelast on veel Tatjana 15-16-aastane õde Olga ja tema 17-aastane peigmees Vladimir Lenski. Jevgeni veetis oma päevad Leningradi kõrgseltskonnas, nautides elu hüvesid. Päevad möödusid tal teatrites ja restoranides sõprade seltsis
kuulma oma suureks meelehärmiks külakulaku praalivaid sõnu: Mina ise lasen Vargamäe jõe alla, mina oma poegadega. Indrek püüab oma vanale isale õpetada lohutavat naeru inimeste väikluse üle. Ta lausub: Ühtedel on tegemise, teistel saamise rõõm. Päris õnnelikud on need, kes teevad midagi ja kes maitsevad oma tegude vilja. Meie oleme teinud, isa, ja sellest rõõmust aitab meile. Selles hinnangus on tõetruult väljendatud ausate tõe ja õiguse püüdlejate rõõm ning elutraagika omandiühiskonnas. Kõigile vaatamata sureb Andres õndsa tundega ta on elanud õigesti, armastanud oma maalappi ja töötanud väsimatultelu edasiviimise eest. Vana töömehe surma kujutamine on tõe ja õiguse mõjukamaid ja kaunimaid lehekülgi. Palju poeetilisi pilte on andnud vargamäelaste kolmanda põlve elusaatuste kujutamine. Omapärase kujuna esineb Tõe ja õiguse lehekülgedel Indreku teenijatar Tiina, seesama jalutu tüdruk, kelle lohutamiseks Indrek loobus kord oma
põhitooni: valgusküllast optimismi ja halli nukrust. Liivi loodusluulele on omane tundeintensiivsus, kujundiline täpsus ja filosoofiline mõtestatus. Juhan Liivi armastuslaulud on enamasti lühikesed ja tabavad pildistused, kus on olulisel kohal kordus ja muusikaline rütm. Luuletaja silmis kehastab armastatu ilu ja õnne, ta toob päikese ja peletab mure. Liiv on kirjutanud armastuslaule ka emast. Luuletaja tunnetas isamaa saatust läbi enda elutraagika. Tema isamaalüürika on valdavalt pihtimuslik, selles põimuvad ahastus ja lootus. Ahastus Eesti ränga mineviku ja sumbunud oleviku pärast ning lootus helgemale tulevikule. Liivi mõtteluuletused on lühikesed ja paiguti konarlikud. Neid iseloomustab vaimukas ja isikupärane vaatenurk. Enamasti käsitlevad need tolle aja probleeme ning elunähtusi. Kirjanik astus välja moraali ja eetika nurikülgede vastu, milleks olid omakasu, rahahimu, lipitsemine, hoolimatus.
looduslüürika kaht põhitooni: valgusküllast optimismi ja halli nukrust. Liivi loodusluulele on omane tundeintensiivsus, kujundiline täpsus ja filosoofiline mõtestatus. Juhan Liivi armastuslaulud on enamasti lühikesed ja tabavad pildistused, kus on olulisel kohal kordus ja muusikaline rütm. Luuletaja silmis kehastab armastatu ilu ja õnne, ta toob päikese ja peletab mure. Liiv on kirjutanud armastuslaule ka emast. Luuletaja tunnetas isamaa saatust läbi enda elutraagika. Tema isamaalüürika on valdavalt pihtimuslik, selles põimuvad ahastus ja lootus. Ahastus Eesti ränga mineviku ja sumbunud oleviku pärast ning lootus helgemale tulevikule. Liivi mõtteluuletused on lühikesed ja paiguti konarlikud. Neid iseloomustab vaimukas ja isikupärane vaatenurk. Enamasti käsitlevad need tolle aja probleeme ning elunähtusi. Kirjanik astus välja moraali ja eetika nurikülgede vastu, milleks olid omakasu, rahahimu, lipitsemine, hoolimatus.
halli nukrust. Liivi loodusluulele on omane tundeintensiivsus, kujundiline täpsus ja filosoofiline mõtestatus. Juhan Liivi armastuslaulud on enamasti lühikesed ja tabavad pildistused, kus on olulisel kohal kordus ja muusikaline rütm. Luuletaja silmis kehastab armastatu ilu ja õnne, ta toob päikese ja peletab mure. Liiv on kirjutanud armastuslaule ka emast. Luuletaja tunnetas isamaa saatust läbi enda elutraagika. Tema isamaalüürika on valdavalt pihtimuslik, selles põimuvad ahastus ja lootus. Ahastus Eesti ränga mineviku ja sumbunud oleviku pärast ning lootus helgemale tulevikule. Liivi mõtteluuletused on lühikesed ja paiguti konarlikud. Neid iseloomustab vaimukas ja isikupärane vaatenurk. Enamasti käsitlevad need tolle aja probleeme ning elunähtusi. Kirjanik astus välja moraali ja eetika nurikülgede vastu, milleks olid omakasu, rahahimu, lipitsemine, hoolimatus.
meelehärmiks külakulaku praalivaid sõnu: Mina ise lasen Vargamäe jõe alla, mina oma poegadega. Indrek püüab oma vanale isale õpetada lohutavat naeru inimeste väikluse üle. Ta lausub: Ühtedel on tegemise, teistel saamise rõõm. Päris õnnelikud on need, kes teevad midagi ja kes maitsevad oma tegude vilja. Meie oleme teinud, isa, ja sellest rõõmust aitab meile. Selles hinnangus on tõetruult väljendatud ausate tõe ja õiguse püüdlejate rõõm ning elutraagika omandiühiskonnas. Kõigile vaatamata sureb Andres õndsa tundega ta on elanud õigesti, armastanud oma maalappi ja töötanud väsimatultelu edasiviimise eest. Vana töömehe surma kujutamine on tõe ja õiguse mõjukamaid ja kaunimaid lehekülgi. Palju poeetilisi pilte on andnud vargamäelaste kolmanda põlve elusaatuste kujutamine. Omapärase kujuna esineb Tõe ja õiguse lehekülgedel Indreku teenijatar Tiina, seesama jalutu tüdruk, kelle lohutamiseks Indrek loobus kord oma tõest
külakulaku praalivaid sõnu: Mina ise lasen Vargamäe jõe alla, mina oma poegadega. Indrek püüab oma vanale isale õpetada lohutavat naeru inimeste väikluse üle. Ta lausub: Ühtedel on tegemise, teistel saamise rõõm. Päris õnnelikud on need, kes teevad midagi ja kes maitsevad oma tegude vilja. Meie oleme teinud, isa, ja sellest rõõmust aitab meile. Selles hinnangus on tõetruult väljendatud ausate tõe ja õiguse püüdlejate rõõm ning elutraagika omandiühiskonnas. Kõigile vaatamata sureb Andres õndsa tundega ta on elanud õigesti, armastanud oma maalappi ja töötanud väsimatultelu edasiviimise eest. Vana töömehe surma kujutamine on tõe ja õiguse mõjukamaid ja kaunimaid lehekülgi. Palju poeetilisi pilte on andnud vargamäelaste kolmanda põlve elusaatuste kujutamine. Omapärase kujuna esineb Tõe ja õiguse lehekülgedel Indreku teenijatar Tiina, seesama jalutu tüdruk, kelle lohutamiseks Indrek loobus kord oma tõest
annaabi.ee 
