Elulookirjeldus ehk biograafia (0)

Elulookirjeldus ehk biograafia
Elulookirjeldus ehk biograafia on isiku elus toimunud tegevuste ja sündmuste kirjeldamine. Enamasti avaldatakse see essee või raamatu vormis või mõnel muul kujul, näiteks filmina. Biograafia jutustab inimese lugu, peatudes mitmetel tema elu tahkudel, sisaldades tihti ka intiimseid detaile ja iseloomu analüüsi. Tavaliselt on tegemist mõne tuntud, meeldejääva või mõnel teisel moel silmapaistva karakteriga, kelle eluloo jäädvustus võiks inimestele huvi pakkuda ning korda minna. Elulookirjelduse lugejateks on inimesed, kes tahavad kirjeldatava isiku elu ja tegemiste kohta põhjalikku ülevaadet saada. Olgu lugejaks siis mõni lähikondlane või võhivõõras inimene - igal juhul võtab lugeja biograafia kätte mingil huvipakkuval põhjusel. Näiteks rüütel Guillaume le Maréchali elu kirjeldav ning meenutav lugulaul säilis läbi aegade, olenemata sellest, et rüütli lähikondlased olid kõik juba surnud, just oma haruldase ilu tõttu. Teos esitas hulgaliselt lähiajaloo sündmusi ning oli kirjutatud heas stiilis.
Eluloo autor võiks ideaalis olla teose kangelase lähedane isik. Tuttav või mitte, igal juhul nõuab biograafia koostamine väga pikka ja põhjalikku uurimistööd. Guillaume Nooremal kulus seitse aastat, et koguda rüütel le Maréchali biograafia jaoks materjali, teos välja mõelda ning seisusekohaselt välja anda. Oskuste ja aja puudmise tõttu ei olnud aga tema teose autor, vaid idee algataja. Ta palkas käsitöölise, kelle ametiks oli laulude tegemine. Jean oli suurepärane kirjanik, kellel oli vähekulunud, täpne sõnavalik, selge esituslaad, oskus tegelasi elavaks teha, dialoogi juhtida ning teksti visuaalseks muuta. Kirjanik tegi oma töö täiuslikult ning muutis le Maréchali elavaks, käegakatsutavaks.
Biograafia võib olla suuresti seotud ajalooga . Inimese eluloost võib saada väga palju infot möödaniku kohta. Guillaume le Maréchali elu kirjeldav teos on nagu „elulugu“ ja samas ka „ajalugu“. Autor Jean osutus ka kohusetundlikuks ajaloolaseks. Ta nägi samasugust vaeva kui need, kes kloostrites ja kollegiaalkirikutes umbes sajandi jooksul jutustasid tegudest, millest olid kuulnud, kontrollides informatsiooni, kritiseerides väidetut sama innukalt kui tänapäevased ajalookirjutajad seda oma kohust täites teevad. Jean jälgis hoolikalt, et allikad oleksid ära toodud. Mitmel korral väljendas ta oma kahtlusi ja täpsusenõudeid, mis ta oli oma tööle seadnud.