Haridus kas kohustus või võimalus? Elu on raske, kuid veel raskem on ta siis, kui oled loll. George V.Higgins Teadmised on meie kõige suurem vara ja neid saab omandada läbi kooli, kas siis läbi tavakooli või ainult läbi elukooli, see on juba iga inimese enda valik. Kool kui haridusasutus on lihtsalt kergem võimalus omandada teadmisi. Istudes 45 minutit tunnis ja kuulata, mida õpetaja sulle räägib, ei tohiks olla ju väga suur katsumus, tunni lõpuks jääb sul midagi ikka meelde. Muidugi selleks, et omandada mingeid teadmisi, peab õpilane ka ise tahtma tunnis kuulata ja kaasa mõelda. Nagu ütleb Hiina vanasõna:"Õpetaja avab ukse, kuid sisse pead sa ise minema."
Jack London (1876-1916) Jack London oli San Franciscost pärit ameerika kirjanik. Perekonna vaesuse tõttu sai väga lünkliku hariduse, mida püüdis hiljem igati täiendada, jõudes isegi ülikooli. Samal ajal tegi ta läbi karmi ja seiklusrikka elukooli. Edu saavutamata läks London Alaskasse kulda otsima ning avastas seal endas kirjanikukutsumuse. Valmisid Alaska-teemalised väga populaarsed novellikogud ,,Hundipoeg" (1900), ,,Kauge Põhja jutud" (1900) ja ,,Pakase lapsed" (1902). Nende teemadeks ja juhtmotiivideks on raske eluvõitlus keset lumevälju, võitleja-karakterid, traagilised kokkupõrked, vabadusearmastus ja inimese ülistus. Külma maa elanike lihtne ja looduslik elu huvitas lugejaid väga
Perekonna vaesuse tõttu sai väga lünkliku hariduse, mida püüdis hiljem igati täiendada, jõudes isegi ülikooli. 1894. aastal asus õppima Oaklandi keskkooli. Seal avaldas ta mitu artiklit kooli ajalehes. 1896. aastal võeti ta vastu California Ülikooli. Majanduslikel põhjustel lahkus ta 1897. aastal koolist. Ülikoolis ei avaldanud London ühtegi kirjutist. Ta tegi läbi ka karmi ja seiklusrikka elukooli. Töötas 1889. aastal Hickmotti konservitsehhis 12 kuni 18 tundi päevas. Peale seda tegeles austrite röövpüügiga. Siis palgati ta California kalakaitsepatrulli. 1893. aastal liitus ta hülgepüügi kuunariga. Peale kurnavaid tööotsi dzuudi veskis ja trammitee jõujaamas sai temast hulkur. Edu saavutamata läks London Alaskasse kulda otsima ning avastas seal endas kirjanikukutsumuse. 1898.
Milline oli Sparta ja Ateena erineva kasvatuse mõju ühiskonnale Ateena ja Sparta kasvatused olid sellepoolest sarnased, et nooremast põlvkonnast taheti kasvatada tublid, kogenud ja hakkajad inimesed. Noortele poistele tehti elukooli, aga stiilid erinesid teineteisest totaalselt. Millised olid erineva kasvatuse mõjud ühiskonnale? Ateenas oli tavaline, et juba küpses eas mees võttis mõne seisusekaaslasest noormehe oma erilise hoole alla. See levis vaid aristokraatide seas. Oli tavaline, et mehed olid ise samal ajal abielus. Vanem mees jagas noorukile tarviklikke näpunäiteid ja andis edasi elukogemusi. Tihtilugu läks meessoo vaheline suhe füüsiliseks. Seda nimetatakse pederastiaks
Sellest hetkest, kui seda teatakse, püütakse üha edasi. Tänapäeva ühiskonnas on justkui kohustuslik olla edukas. Sellest olenemata leidub ka neid, kes jätavad ennast nii-öelda maailma hoolde. Elukoolis õppimine on seotud suurte riskidega. Ka pärast lühiajalist edu võib tabada neid langus. Olles kord juba sellest niinimetatud rongist maha jäänud, on raske uuesti jalule tõusta. Kui jääda vaid elukooli kasvatadada, võib loomulikult vajalikke õppetunde saada, kuid need pole piisavad, et olla edukas. Tuleb siiski tunnistada, et see pole ,,kool," kus ennast harida. Tänases maailmas ei saa elada õppimata. Tuleb teadvustada, et haridus pluss elukool võrdub haritus. Praeguses infoühiskonnas on see oluline edasijõudmise tagatis. Pole piisav sellest, mida õpetaja käsib pähe õppida. Tuleb olla avatud, et haarata võimalikult palju, täiendada end paljudes eri valdkondades. See on edu võti
väikeste inimeste hulka, mis omakorda tõestab, et ka väikeste inimeste hulgas on helge maailmavaatega inimesi ja et eelpool nimetatud hall mass on palju värvilisem kui tundub olevat. Kust väikesed inimesed tulevad? Parafraseerides üht vana nalja tulevad ranitsaga väikesed inimesed koolist ja ilma ranitsata lastaiast. Minu arvates ei olegi tegelikkus sellest ütlusest kaugel. Kooli ja lasteaia all võime mõelda elukooli, kus peavad olema suurinimestest õpetajad eeskujud kooliõpetajate, lapsevanemate ja sõprade näol, kes panevad paika inimese väärtushinnangud ja aitavad neil elus eesmärke püstitada. Kindlasti on tähtis ka keskkond, kus noor kasvab. Maailm ei ole õiglane ja kõigil ei ole võrdsed võimalused. Paljajalu Tansaania metsades lippavatel mehepoegadel võib olla kõrge ajupotentsiaal ja tung midagi korda saata, kuid neil puuduvad selleks võimalused ja juurdepääs
Laia silmaringiga inimene tahab meist igaüks olla. Selleks on vaja ennast harida ja väga mitmekülgselt. Tahe õppida peab olemas olema, muidu ei saavuta midagi. Eneseharimise vajadus on esmatähtis. Selleks et tööle minna ja midagi elus saavutada on samuti vaja haridust, vähemalt intelligentsust ja selleks on vaja ennast harida. Kuid kõik meist ei käi ainult kõrg- ja keskkoolides. Kohustuslik on vaid 9 klassi ehk põhiharidus. Peale seda võib astuda ka n-ö elukooli. Kuid see võib valusasti kätte maksta. Ilma hariduse ja teadmisteta on riskantne laia maailma astuda, kunagi ei tea mis ees ootab. Peab olema valmis katsumusteks ja pettumusteks. Selliseid asju juhtub muidugi ka neil kes on mitmeid kõrgkoole lõpetanud, kuid nemad on selleks rohkem ettevalmistatud. Kuid inimene kes astub ellu nii, et tahab ise hakkama kohe saada ja õppida, siis peab ta valmis olema kõigeks, õnnetus ei hüüa tulles. Elukoolis õppimine on seotud suurte riskidega
oleme maaimas esirinnas ning Eesti keskkoole kui ka kõrgkoole peetakse tugevateks ka väljaspool siinseid riigipiire. Mis sellest, et ehk igatseks Eestimaa koolilaps tihemini näha rahulolevat pilku oma vanemate silmis ja naeratavaid õpetajaid, kes mõistaksid, et õpilane tunneb igatsust end teostada ka muul viisil, kui tuimalt fakte õpikutest pähe tuupides. Kooliaja muredest hoolimata tundub, et see murepitser, mis täiskasvanud eestimaalasele ette on löödud, on tingitud elukooli muredest, mis on märksa sügavamad kui need, millega koolis kokku puututakse. Tänapäeva Eestis pole haruldus, et toidupoe kassas teenib müüjana leiba kõrgharidust omav naisterahvas. Kõrgelt haritud inimese enda jaoks on arusaadavalt alandav teha lihttööd, kuid riiklikus mastaabis oleks igati uhke, kui oleksidki kõik Eesti Vabariigi kodanikud kõrgema haridusega. Iseasi loomulikult, kas kõrgharidus kajastub üksnes lõputunnistustel ja riiklikes statistikates või on tänu
Ma ei mõista nende ilusat plaani hukka, kuid ma ei taipa, kuidas kavatsevad nad seda kõike saavutada. Varem või hiljem, võib-olla alles aastakümnete pärast, võivad need inimesed tunda, et midagi on nende elust puudu ning on jäänud saavutamata. Napib teadmistest ning ehk pole ka silmaring kuigi lai. Haritud inimestega on alati huvitavam vestelda kui nendega, kelle esitatud faktid kuigi vettpidavad pole. Öeldakse küll, et targaks saab vaid elukooli läbides, kuid arvan, et üks osa sellest on ka õppeasutustest saadavate teadmiste omandamine. Nagu on öelnud Karl Kraus: ,,Haridus on see, mida enamik saab, paljud annavad edasi ja vähesed omavad." Minu eesmärgiks on kuuluda nende viimaste sekka. Olles gümnaasiumi noorimate õpilaste seas, mõtlevad üsna vähesed sellele, millega nad tulevikus tegeleda tahavad enamik vangutavad küsimuse peale kahtlevalt pead, on ju tähtsa otsuse langetamiseni veel pea kaks ja pool aastat aega
Targal on laos võibolla vähem teadmisi, aga need on sinna korrektselt pandud ning ta leiab need vajaduse korral alati üles. Rumalal on laos rohkem teadmisi, aga seal on selline segadus, et kui teadmisi vaja läheb ei leia ta neid sealt üles, seega on ta teadmised kasutud. Siiski olen ma arvamusel, et haritus ja haridus käivad käsikäes. Ma leian, et hinded lõputunnistusel on vaid harituse mõõdupuuks. Lisaks haridusele ja haritusele läbime me kõik ka tahes tahtmata elukooli, mis meid küll vahetevahel räsib kuid ühtlasi ka õpetab. Sageli ongi edukad inimesed palju läbi elanud, vigu teinud ning läbi nende ka palju õppinud. Kõik need eelnimetatud komponendid on edukuse retseptis asendamatud, kuid ma leian, et põhikomponentideks on siiski eneseusk ning julgus olla mina ise. Just sellest hakkab ju kõik hargnema, kuna tänu eneseusule julgevad edukad inimesed sihte seada, teistest erineda, öelda vajadusel "ei" ja võidelda alati oma unistuste
Lev Tolstoi teosed olid: Trioloogiad: ,,Lapsepõlv", ,,Poisiiga", ,,Noorus" Jutustused: ,,Mõisniku hommik", ,,Kasakad" Romaan: ,,Anna Karenina", ,,ülestõusmine" Anton Tsehhovi elulugu Lapsepõlv ja poisiiga Anton Tsehhov sündis 29. jaanuaril 1860 Taganrogis väikekaupmehe pojana. Tsehhovi vanaisa oli pärisori, kuid suutis oma visaduse ja energiaga koguda kolm ja pool tuhat rubla ning ostis oma perekonna priiks. Isa Pavel Tsehhov tegi poesellina läbi karmi elukooli. Ta oli andekas inimene: joonistas, mängis viiulit ja juhatas kirikukoori. Kuid perekonda pidas ta kõva kari all ja rakendas neidsamu kasvatusvahendeid, mida oli kasutatud selles keskkonnas, kust ta ise oli võrsunud. Lapsed pidid kuuletuma karmile kasarmudistsipliinile. Neid õpetati kauplema ja sunniti pikalt poes istuma. Sõnakuulmatuse eest said Anton Tsehhov ja ta vennad peksa. Ka isa andekus tõi poegadele sunnitööpiin: nad pidid varahommikul ja hilisõhtul kirikus laulma
Kui me kedagi armastame, siis näeme seda isikut ebaobjektiivsena. St mõtleme ta ise eriliseks ja erakordseks. Mõtleme ise juurde igasuguseid asju. Leiab, et armastus on üks hulluse vorm, aga ainus hullus, sulnis hullus, mis teeb elu elamisväärseks. Romaanides võib kohata ka tema tüüptegelasi: Noor, silmapaistev meesterahvas, nägus, aga ta on ka uje, kohmetu, lihtsamat päritolu, kes hakkab maailma avastama elukooli teos (arenguromaan) ning teda käivitavaks jõuks on armastus, see annab talle jõudu ja kindlust eesmärke saavutada. Kaunis naine, kellesse noormees armub. Puhas, rikkumata, loomulik, vahetu, siiras, ometi saab temast peategelase armuke. Naine, kes Stendhal enda arvates oleks olnud. Otsustuskindel, tegutseja, jõuline, tugev. Deus ex machina, võluuur, rikas, mõjuvõima sisik, kes on noormehe heategija. Kelm, keegi halb, kes pillub kaikaid kodarasse vastandina heategijale.
vastu füüsiline armastus armastus kui edevus Kui me kedagi armastame, siis näeme seda isikut ebaobjektiivsena. St mõtleme ta ise eriliseks ja erakordseks. Mõtleme ise juurde igasuguseid asju. Leiab, et armastus on üks hulluse vorm, aga ainus hullus, sulnis hullus, mis teeb elu elamisväärseks. Romaanides võib kohata ka tema tüüptegelasi: Noor, silmapaistev meesterahvas, nägus, aga ta on ka uje, kohmetu, lihtsamat päritolu, kes hakkab maailma avastama elukooli teos (arenguromaan) ning teda käivitavaks jõuks on armastus, see annab talle jõudu ja kindlust eesmärke saavutada. Kaunis naine, kellesse noormees armub. Puhas, rikkumata, loomulik, vahetu, siiras, ometi saab temast peategelase armuke. Naine, kes Stendhal enda arvates oleks olnud. Otsustuskindel, tegutseja, jõuline, tugev. Deus ex machina, võluuur, rikas, mõjuvõima sisik, kes on noormehe heategija. Kelm, keegi halb, kes pillub kaikaid kodarasse vastandina heategijale.
Kõige enam sai seda öelda arhitektuuri suhtes. Uusim ehituskunst ei saanud Austrias omada vähegi tõsisemat edu juba seetõttu, et peale Ringi ehitamise lõppemist ei olnud Viinis üldse enam mingeid suuri ehitamisi, mida oleks saanud võrrelda Saksamaa plaanidega. Niiviisi kahestus mu elu üha enam ja enam: mõistus ja igapäevane tegelikkus sundisid mind jääma Austriasse ja läbi-ma siin raske, kuid tänuväärse elukooli. Südames aga elasin ma Saksamaal. Raske, rusuv rahulolematus valdas mind aina enam sedamööda, kuidas ma veendusin Austria riigi sisemises tühjuses, sedamööda, kuidas mulle sai üha selgemaks, et seda riiki ei saa enam päästa ja et ta hakkab igas suhtes tooma saksa rahvale ainult uusi kannatusi. Ma olin veendunud, et see riik on suuteline põhjustama ainult takistusi ja kitsendusi igale tõeliselt
annaabi.ee 
