Elu lahinguväljal (0)

ESSEE

Elu lahinguväljal

Sõda ei ole midagi, mida saab edasi anda sõnade või tunnetega. Sõda on periood, mida pean maailma kõige kurvemaks ja valusamaks sündmuseks läbi aegade. Sõjal on lahningud, mis on olukorrad sõja ajal. Sõja perioodil võidakse maha pidid mitu sada lahingut, milles on ellujäänud ja surejad.
Lahingolukorrad moodustavad kõige raskemad hetked sõjas. Mehed, kes on rindel võitlemas, peavad tegema mitu asja korraga, nende mõtteviis peab olema selge ja pühendatud ainult oma eesmärkidele. Alati võib ette tulla ootamatuid hetki , kus on vaja kiirey reageerimist ja selget pead. Ilma rahu säilitamiseta, võib lahing lõppeda minu jaoks kiiremini kui see alata võis.
Lahinguväljal on tähtis, et minu ümber on mehed, keda ma usaldan ja kellega koos ma olen nõus surema. Minu tiim on minu perekond sellel momendil , mitte keegi teine. Nemad motiveerivad mind, hoiavad mind keskenduna ning alati hoiavad minu seljatagust. Kui üks liige saab viga, siis on esmane vajadus kähku taganeda ja aidata oma venda. See ei ole enam eesmärk, vaid vajadus. Ilma oma kaaslastetta, pole võimalik sõda võita. Koos suudetakse palju enamat, kui üksinda. Edasi jätkamise ja mitte allaandmise motivatsioon tuleb kui vaatan oma sõpru ja mõtlen nendele. Nemad on tulnud koos minuga lahingusse, koos me tulime ja kokku me ka jääme.
M pean teadma ja usaldama oma tiimikaaslasi. Kui jään tule alla ja on vaja taganeda, siis ma ei saa minna üksinda. Ma pean rääkima kaaslastega kiiresti ja selgelt, koos vaatame kiirel momendil kõige sobivama suuna ja siis alustame liikumist. Samuti on kommunikatsioonil tähtis roll ka ergutamisel ja motiveerimisel. Kui minu kammraad on maas ja vajab kiiremas korras abi, aga abi ei saa anda, kuna oleme pideva tule all, siis pean tegema ükskõik mida, et suudaks teda üleval hoida ning motiveerida nii palju, et võtaks relva kätte ja tulistaks vastu. Pean olema valmis ootamatuks, sest ma iial ei või teada, millal inimese vaimne meel võib muutuda paanika olukorraks.
Kuna lahingud ei ole kunagi etteaimatavad ning kunagi ei tea, millal võib midagi valesti, siis peab olema valmis ka kõige raskemateks olukordadeks. Lahingus surevad inimesed, ka kõige lähedamad sõbrad või vennad ning kui mina jään ellu, siis ma annan endast kõik, et ma suudaks jääda ellu ja anda edasi mälestused inimestest, kes olid minu kõrval, kui lahing algas. Kui kõik on kaotatud ja elu justkui näib lõppevat, siis tuleb võidelda kuni kõige viimase piirini. Peab edasi liikuma ja mitte tagasi vaatama oma kaotustele. Iga liigutus ja hingetõmme on võitlus jätkamiseks.
Meie sees on jõud, mida me ise ka ei tea. See jõud on põhjendus jätkamiseks. Kui on raske, siis on mul valida kas anda alla või leida omale põhjendus üles tõusmiseks ja edasi jätkamiseks. Sõda varitseb meid kõikjal, igal hetkel võib tulla midagi ootamatut ja rasket. Lahing tuleb kõige ootamatul momendil ning kui see ootamatu moment saadab terve mu keha vastu maad, siis ma leian põhjenduse, miks ma pean üles tõusma ja edasi liikuma. Ma pean võitlema, et jätkata ka kõige jubedamas olukorras. Seni kuni ma jätkan ja tõusen igal momendil uuesti püsti, olen ma võitja. Allaandmine ja leppimine oma saatusega on kaotamine ja sellepärast ei mäletata sõjades inimesi, kes leppisid oma surmaga, vaid mälestatakse neid, kes tõusid viimast korda ja tegid kõige viimase lükke oma kehale, mis vabastas selle jõu nende sees ja viis nad pääsemiseni.
Kõik algab iseendast, kui ma ei usu endasse ega võitle vastu, siis ma kaotangi. Lahing viib mind viimase pingutuse piirini ning paneb mu lõplikult proovile. Kui ma leian omale motivatsiooni ja põhjenduse, miks, ma pean jätkama, siis pääsetee avaneb kiiremini, kui allaandmisega.
Sõda võib tulla ja ei või tulla, aga alati peab olema valmis astuma lahingusse. Tuleb teha kõige karmimaid katseid oma elus, et leida oma motivatsioon ja oma põhjendus tõusmiseks. Kõik halvad teod ja sõnad, mis tulevad teiste poolt on ettevalmistus edaspidiseks. Ei tehta lõbu pärast erineva raskusega kursusi või õppusi. Neid tehakse sellepärast, et ma saaksin maksimaalselt kogeda seda, mis võib ühel hetkel juhtuda. Kui ma olen vähegi valmis, siis ma suudan hakkama saada ka kõige raskeimas olukorras, aga kui ma pole valmis ja ma ei ole mitte midagi ennem läbi elanud, siis esimene lahing lõppeb kiiremini, kui see alatagi võib.
Sõjad kestavad ka tänapäevani, vaprad mehed ja naised proovivad siiani seada rahu ja vaikust inimeste ellu. Lahingud jätkuvad ja lähevad aina raskemaks, seega peab ka valmisolek olema suurem kui varem, sest elu lahinguväljal on karm ja vajab kõiki jõude, mis meie sees valitsevad. Leidkem oma motivatsioon ja edasi liikumine muutub igaveseks .