1913. a. astus ta taas Peterburi konservatooriumi. Sügisel 1920 kolis Eller koos abikaasaga Tartusse ja nad hakkasid tööle Tartu Kõrgemas Muusikakoolis: Heino Eller kompositsiooni- ja muusikateoreetiliste ainete ning Anna Eller klaveriõpetajana. Loominguliselt olid Elleri Tartu-aastad (1920-1940) väga rikkad. Tema teoseid esitas sageli "Vanemuise" orkester. Samuti tegi Eller mitmeid välisreise - Pariisi (1923), Viini, Riiga (1926), Varssavisse ja Viini (1928). Oluline sündmus oli Ellerile Zürichi Uue Muusika Rahvusvahelise Seltsi IV festival (1926)-.1940 pakuti Heino Ellerile kompositsiooniprofessori kohta Tallinna konservatooriumis ning Ellerid kolisid pealinna. 1941. aastal alanud sõda seiskas aga kõik tööd rohkem kui kolmeks aastaks. 1942. aastal tabas Ellerit ränk löök - hukati tema abikaasa Anna. Järgneval paaril aastal komponeeris Eller väga vähe. Elleri suviseks meelispaigaks sai Laulasmaa, kus ta veetis koos teise abikaasa Elluga oma kolmteist viimast suve
saavutanud hea taseme, Elleri autorikontserte korraldati ka Tallinnas. Samuti tegi Eller mitmeid välisreise - Pariisi (1923), Viini, Zürichisse, Riiga * Heino Elleri esimesed muusikakogemused olid enamasti seotud viiuli- ja (1926), Varssavisse ja Viini (1928). Oluline sündmus oli Ellerile Zürichi kitarrimänguga. 12-aastasena (1899) hakkas ta viiulitunde võtma Uue Muusika Rahvusvahelise Seltsi IV festival (1926), kus ta kuulis palju "Vanemuise" esiviiuldaja Samuel Lindpere juures. 1902. aastast, kui Eller lääne heliloojate uudisloomingut. Viinis kohtus ta kuulsa austria
(1887-1970) Heino Eller sündis Tartus 17.03.1887 musikaalses perekonnas. Ema oli hea lauluhäälega ja isa meisterdas ise viiuleid. Õde Elsast sai pianist, vend Salmest viiuldaja, vend Ernstist laulja ja Heinost Endast helilooja. 12 aastaselt hakkas Heino viiulit õppima, tema õpetajaks oli Samuel Lindpere ja Tartu Reaalkoolis Eduard Wähner 1905. aastal tuli Tartu Reaalkooli muusikaõpetajaks Rudolf Tobias, kelle isiksus avaldas Ellerile tugevat mõju. Eller mängis viiulit kooli orkestris ja keelpillikvartetis, mida juhtiski Tobias. Esineti ka vastvalminud "Vanemuises". 1907. a. hakkas Eller Tobiaselt muusikateooria tunde võtma, kavatsedes astuda Peterburi konservatooriumi. Tobiase juures pani Eller kirja ka oma esimesed kompositsioonikatsetused. Juba 1907. aasta sügisel astus Eller Peterburi konservatooriumi viiuliklassi. Käte ülepingutuse tõttu pidi ta aga viiuliõpingud katkestama ning õppis aastail 1908-1911 hoopis
ja tegutses aktiivselt vanemuise seltsis. Perekond oli väga musikaalne, neist neljast said muusikud. Elsa pianistiks, Salme viiuldajaks, Ernst lauljaks ja Heino heliloojaks. H. Elleri lemmik pilliks oli viiul seda hindas ta väga ja harjutas igal avaneval võimalusel. 12. aastaselt hakkas ta viiulitunde võtma ,,Vanemuise" esiviiuldaja Samuel Lindpere juures. Heino Eller õppis ka Tartu Reaalkoolis. 1905. aastal tuli Tartu Reaalkooli õpetajaks Rudolf Tobias, kelle isiksus avaldas Ellerile sügavat mõju. Eller mängis viiulit kooliorkestris ja keelpillikvartetis, mida juhtiski Tobias. Esineti ka vastvalminud ,,Vanemuises". 1907. hakkas Eller Tobiaselt muusikateooria tunde võtma, kavatsedes astuda Peterburi konservatooriumisse. Õppides koos Tobiasega pani Heller kirja ka oma esimesed kompositsioonikatsetused. Juba sama aasta sügisel ta unistus täitus ja ta pääses õppima Peterburi Konservatoorimi viiuliklassi, käevigastamise tõttu pidi ta aga
Nagu on Elleri juures enamasti kõik tasakaalus, nii on ka polüfoonia tasakaaluseisundis tema omanäolise harmooniaga. Elleri loominguperioodid, mille vaheldumine tõi kaasa ka muutuvat, mahuvad ilusasti kümnendaastatesse -- Tartu-eelne periood kestab kuni 1920. aastani, Tartu periood mahub aastatesse 1920-1940 ja sealtpeale algab juba viimane ning kõige pikem Tallinna periood, 1940--1970. Looduselamused võisid pakkuda Ellerile vaid teoste sünniimpulsse. Jah, just tertsilisus on põhiline värvuste allikas muusikas. Tertsakordika valdkonnas ootas Elleritki ees veel palju rõõmupakkuvaid leide. Kahtlemata on Elleri muusikal omadusi, mis ei lase kõiki selle sisemisi rikkusi kohe esimesel kuulamisel tajuda. Tekib vajadus korduvalt kuulata, et rõõmu tunda uutest avastustest. Ellerile oli omane mõttetihe väljendusviis. Ellerile väga omaseks väljendusmeediumiks kujunes keelpillikvartett
Erinevalt Saarest ja Kreegist ole Eller käinud rahvaviise kogumas ega ole neid ka põhjalikult uurinud. Otseselt pole Eller rahvaviise oma teostes kasutanud, kuid juba oma varases instrumentaalmuusikas kasutab ta rahvuslikku helikeelt. Rahvamuusikale omased intonatsioonid tema teosesse algul ehk vaistlikult, lapsepõlvemuljete toel. Mõni aeg hiljem, 1941.aastal, jõudis Eller juba konkreetsete rahvaviiside teadliku kasutamiseni Ka Ellerile meeldis loodus, eriti mets ja meri, see väljendub kindlasti ka tema loomingus. Paljudes teostes ilmnevad eepilised jooned, on dramatismi, kohati salapära, huumorit jpm. Kuigi Elleri sümfoonilisest loomingust mängitakse rohkem lühivormis teoseid, tuleb tema sügavuti minev vaatlus- ning arendamisoskus eriti selgelt nähtavale suurvormides. Elleri teosed on alati viimistletud, detailid on välja töötatud.
eraldatakse sellest kolme järku.. Loomingu esimeses järgus oli esiplaanil lüürilisus, rahulik eneseväljendus, kasutades impressionistlikke värve. Teisel järgul tugines Eller professionaalse kunsti ja rahvaloomingu sidumisele iseloomulikud käänud, rütmid ja harmooniavõtted. Viimastel aastakümnetel segunes loomingus modernistlikud väljendusvahendid ja rahvamuusika intonatsioonid veelgi enamgi. Erinevalt H.Ellerile, on Artur Kapi helikeel vormiselge ning kontrastiderohke. Ta kirjutas romantilis-klassikalist muusikat, polüfoonilised elementidega. Tavaliselt kirjutati üks pala ruttu ning seda viimistlemata. Teostes väljendus monumentaalne vormikujundus, tõsine mõttelaad, vahel koguni raskemeelne, jõuline kontrapunktitehnika ja tume koloriid. Kapp on oma loomingus haaranud väga erinevaid teemasid nii ühiskonna üldisi kui ka filosoofilisi probleeme
hariduse saamise üheaegselt. Nii lõpetas ta 1941. aastal keskooli, kuid siis tuli sõda, mida helilooja kirjeldab kui väga rasket aega tema elus. 1945. aastal tabas teda tagasilöök haigestusid tema käed ning tema edasised õpingud klaverialal olid seatud küsimärgi alla. Konservatooriumis soovitati, et ta võiks minna ajutiselt teise kadeetrisse, näiteks muusikateadusesse. Kuid Karl Leichteri soovitusel astus ta hoopis kompositsioonikateedrisse, kuhu astumiseks esitas ta Heino Ellerile kaks laulu, mille ta eelmisel päeval kirjutanud oli, ning ta võetigi vastu. Seal pääses ta Mart Saare klassi, kus tema käe all algas Esteri komponistiks õppimise teekond. Mart Saar Ester Mägi õpetajana Mart Saare osa tema heliloojaks saamisel oli väga suur. Tema õpetamismeetod, mis oli üsna aeglane ja põhjalik, meeldis Esterile ning tänu sellele hakkas talle loominguline töö meeldima. Saar juhtis esmakorselt tema tähelepanu rahvamuusikale ja üldse rahvuslikkusele
pilte ja teisi üheosalisi sümfoonilisi teoseid, eesti muusika esimene viiulikontsert ja hulganisti kammermuusikat erinevatele koosseisudele. Arvukaima osa tema pärandist moodustab klaverimuusika (umbes 200 teost), kaalukaima aga orkestrilooming (ligi 40 teost). Viimane ilmneb eriti tema meloodikast, mis on omapärane ja väljendusrikas ning sageli eesti rahvamuusikale omaste käändudega (samas kui rahvaviisi otsene tsiteerimine ei olnud Ellerile omane). Rahvuslikkus võiks seostuda ka Elleri omapärase, klassikalisi järgnevusi vältiva harmooniaga, samuti lüürilise, tasakaalukalt jutustava väljenduslaadiga. Tema orkester on õhuline - massiivsele täiskõlalisusele eelistab helilooja varjundirikast rohkete soolodega kammerlikku kõla. Rida teoseid on loodud keelpilliorkestrile, mille väljendusvahendeid valdas keelpillimängijast helilooja täiuslikult. Elleri varases loomingus (umbes 1925
von Gebhardt ja E.Dücker Düsseldorfi akadeemias, R. von zur Mühlen Tartu Saksa Käsitööliste Seltsi joonistuskursustel jne. Peale selle on baltisaksa kunst eesti rahvusliku kunstiga seotud tuhande vaimse niidiga, mis on ühise kodumaa, looduskeskkonna ja ajaloo tulemus. (Pärleid ühest erakogust 2006) Oma artiklite sarjas peatub J. Genss samuti baltlaste loomingul. Seoses 19. sajandi esimese poole vene kunsti iseloomustusega vaatleb ta O. F. T. Moelleri töid. Hinnang Mo ellerile ühtib üldjoontes 1939. aastal ilmunud artiklis avaldatud seisukohtadega, ometi süveneb nüüsotsiologiseerimine. Loeme: "Moeller kuulus sünnilt kõrgemasse seltskonnaklassi ja tema kui kunstniku tee võis minna ainult akadeemilistel traditsioonidel..., kuid jäädes ustavaks oma klassile ei olnud Moelleril teis teed kui see, mida mööda läksid teised tema kaasaegsed". (G e n s s, J. Näitus "XIX sajandi Kunst" Riiklikus Kunstimuuseumis // Sirp ja Vasar. 1946. 23. nov. )
annaabi.ee 
