Eliidi mõiste, eliidid (0)

Eliit
1. V. Pareto väitis, et eliidid on grupid, kes on erinevate sotsiaalsete hierarhiate tipus . Ta jagab eliidi kaheks: valitsevaks eliidiks (poliitiline eliit), mis hõlmab neid, kes on otseselt või kaudselt seotud valitsemisega ja mittevalitsevaks eliidiks (kultuuri eliit ehk loomingulised inimesed), mille moodustavad ülejäänud.
Pareto usub, et kui eliit on avatud andekaimatele mitteeliidi hulgast, on nende positsioonid suuresti kattuvad. Eliidi muutumisel suletuks, kaugenevad andekad ja eliit ükstesest, mis juhul võib olla ohustatud sotsiaalne tasakaal ning ühiskond muutub aldiks vägivaldsetele väljaastumistele, mis ei pruugi aga elimineerida eliidi võimu.
G. Mosca jagab ühiskonna kaheks:
valitsevaks ehk poliitiliseks klassiks ja valitsetavaks klassiks ehk massiks.
Ta väidab, et vähemused valitsevad enamust isegi demokraatias, kuna vähemusel on võime organiseerida ja massid jäävad mitteorganiseerituks.
Neli kriteeriumit eliiti kuulumisel - jõukus , sünnipära, sõjaline vaprus ja "teadmine". Nende domineerimisele annab „õigustuse“ poliitiline vormel - antud ühiskonnakorra oludes laialdaselt aktsepteeritud tõekspidamiste ja printsiipide kogum.
R. Michels lähtub oma teoorias poliitiliste parteide ja ametiühingute võimu uurimisest. Ta leidis, et organisatsioonid jagunevad ikkagi liidrite vähemuseks ja juhitavaks enamuseks. Algselt on liidrid organisatsiooni täidesaatvaks organiks, kuid hiljem hakatakse tarvitama peaaegu piiramatut võimu organisatsiooni lihtliikmete üle.
" Raudse oligarhia seadus" - kes ütleb organisatsioon , ütleb oligarhia, ja mida arenenum on organisatsioon , seda tugevam on oligarhia.
J.-P. Daloz leiab, et eliiti kuuluvad tipp- poliitikud , parlamendisaadikud ja ministrid. Samuti rikas ja haritud inimene, kes tunneb olulisi inimesi. Mõnel maal on eliidil tähtis oma paremust välja näidata, kuid põhjamaade eliidid jäävad tagasihoidlikuks ning tahavad näidata, et nad on nagu kõik teised.
L. Priimägi leiab, et eliidil on seitse kriteeriumit: see peab moodustuma inimestest, kusjuures selle olemasoluks piisab ühestainsastki inimsest, eliit moodustub individuaalse eneseteostuse, mitte kuuluvuse aluse, eliidi inimene erineb tavainimesest, tema Maslow ' vajaduste hierarhia on „ülevalt allapoole“, oma loomu poolest on eliidi-inimene uuenduslik, eliidil on nooruse vaimuhoiak, ning iga inimene eliidis on väljavalitud.
M. Lauristin leiab, et eliit asub sotsiaalse hierarhia tipus ning sinna kuuluvad need, kes on majanduslike võimustruktuuride, eriti suurkorporatsioonide tipus.
Kõik autorid on ühisel arvamusel, et eliit on kitsam inimeste kogu, mis valitseb enamuse ehk massi üle. Eriarusaamad tekivad neil selles, kes eliiti kuuluvad ning kes mitte ja samuti omadustes, mis eliidi-inimesel olema peavad.
2. „Eliidi“ mõiste on erinevates maades erinev. Mõnel maal on neile tähtis välja näidata oma mõjuvõimu, et saavutada usaldusväärsus. Taolisel juhul näitavad nad, et võivad inimesi aidata kohalike suhete ning maa huvide eest seismise kaudu. Põhjamaadel jäävad eliidi-inimesed tagasihoidlikuks ning on „rahva peegliks“. Prantsusmaal ja USAs peab olema mõlemat korraga, vahel nii kõrget positsiooni, haritust ja rikkust, kui ka olema rahvalähedane.
3. Eesti eliidi kujunemist on mõjutanud ajaloolisest aspektist Nõukogude liit ning tänapäevasest, et Eesti eliit soovib olla läänestatud.
4. Meedia ja eliidi-inimeste suhe peaks olema loomulik vaba koostöö, kuid hetkel see puudub, kuna kultuuri eliidil on tahtmatus koostööst osa võtta, sest neid kritiseeritakse.
„Eliidi“ mõiste käsitlus muudab arusaama ka kultuuri eliiti, mis võib panna neid vabamalt tundma nind aitama kaasa meedia ja eliidi vahelisele suhtlusele. Vastasel juhul võib nende omavahelisi suhteid veelgi teravdada.
5. Eliidi enesemääratlus ja avalikkuse hinnang eliidile võivad olla vastuolus nagu tuli välja artiklist „Eliidi-inimeseta pole ka eliiti“, kus Marju Lauristinil, kes kuulub eliiti oli asjadest üks arusaam, kuid mitte-eliidil vastupidine . Näiteks ei nõustunud Priimägi naisega, öeldes, et kui kõigis kriteeriumites, mis Lauristin ütles, – jõukus, teadmised, päritolu, andekus, õilsus, tunnustatus – on natukegi vale, siis ei saa nad kokku moodustada tõde.
6. Kõige sümpaatsem on mulle Pareto arusaam eliidist, sest see on loogiline ja usutav. Näiteks, et eliit jaguneb omakorda kaheks ning need valitsevad massi üle, kellega võivad positsioonid kattuda, kui eliit püsib avatud.
7. Mina ei tahaks olla eliidi inimene, sest teatud „auastmega“ tulevad kohustused, mis toovad kaasa pinged ja muretsemise. Tahan olla lihtne ja õnnelik inimene, kes elab oma elu ning ajab oma asja, muretsemata teiste saatuse või riigi käekäigu üle.
Usun, et riik suudaks toimida ka ilma teiste üle valitsemata, nagu näitas meile Belgia, mis toimis aasta aega ilma valitsuseta.