Egeuse kunst (2)

Juba ligi 5000 aastat tagasi hakkas Egeuse mere saartel ja rannikul tärkama omapärane kultuur, mida mere järgi on nimetatud egeuse, tähtsamate keskuste järgi aga kreeta -mükeene kultuuriks . Selle kestus oli ligi 2000 aastat, kuni põhjast tulnud kreeklased ta 12. sajandil e.m.a. välja tõrjusid. Haaravad ning üllatavalt peenemaitselised on sellest ajast pärinevad kunstimälestusedKui inglane Arthur Evans 1900. aastal koos oma kaaslastega alustas Kreeka saarel väljakaevamisi, said talle osaks järjest hämmastavamad leiud . Need tõendasid paljude muistsete müütide ning vanakreeka luuletaja Homerose poeemide paikapidamist. Oli ju neis ülistatud Kreeta paleede toredust ning valitseja Minose võimsust.Suurim loss - osaliselt säilinud Knossos - koosneb sadadest suure paraadõue ümber koondatud ruumidest. Nende hulgas on troonisaal, sammassaale, vaateterrasse, isegi vannitube. Viimaste tuhandeid aastaid vana veejuhtmestik ja vannid on säilinud kuni tänapäevani. Vannitubade seinu katavad sinna nii sobivad pildid delfiinidest ja lendkaladest. Lossi plaan on väga keeruline. Käigud ja koridorid teevad järske käänakuid, tõuse ja langusi mööda treppe, pealegi on loss veel mitmekorruseline. Pole siis ime, et tekkis müüt Kreeta saare labürindist, kus elas härjataoline koletis Minotauros ja kust eksinul oli võimatu välja pääseda. Härg seostati labürindiga muidugi sellepärast, et ta oli Kreetal püha loom ning teda võis aina kohata nii elus kui kunstiski. Et enamikel üksteise kõrvale ehitatud ruumidest puudusid väliseinad, ei saanud neile aknaid teha. Valgus tuli avaustest laes, mis mõnikord ulatusid nagu valguskaevud läbi mitme korruse. Omapärased on ka sambad. Need jämenevad ülaosas ning värviti piduliku punase, musta ja kollasega.Heledad rõõmsad värvid hõõgusid ka seinamaalidel. Nende säilinud osadel võib näha pidulikke sündmusi, eriti neide ja noorukeid usulise sisuga härjamängude juures, jumalannasid, naispreestreid või ka taimi-loomi. Seinu kaunistasid ka värvilised reljeefid. Inimesi kujutati neil küll egiptusepäraselt - jalad ja nägu kõrvaltvaates, õlad ja silm otsevaates- kuid nad mõjuvad palju vabamalt ja loomulikumalt kui inimesed egiptuse reljeefidel.Palju on Kreetal säilinud väikesi kujukesi, eriti jumalannasid madudega - viimaseid peeti seal kodude kaitsjaiks. Oma volangiliste seelikute, avatud pihikute ja kõrgete soengutega mõjuvad jumalannad üsnagi edevalt. Omapäraseid, äärmuseni lihtsustatud vormiga kujukesi loodi Küklaadide saarestiku saartel.Kreeta keraamika kõrget taset näitavad näitavad kaunites toonides maalitud savivaasid, eriti need, mida katavad väga loomutruult kujutatud mereloomad - näiteks kaheksajalad , kes oma haarmetega ümber vaasi kumeruse keerduvad. 15. sajandil e.m.a tulid Peloponnesose poolsaarelt seni Kreeta alluvuses olnud ahhailased ning purustasid Knossose . Nüüdsest peale läks võim Egeuse merel ahhailaste kätte, kuni selle hiljem omakorda haarasid kreeklased.Ahhailaste ehitatud olid võimsad linnad Mükeene ja Tiryns (asusid praeguse Kreeka aladel). Et mandril olid linnadel karta vaenlaste kallaletunge, ehitati mõlemad linnad künkale ning piirati tohutu suurtest kivipankadest müüridega. Hiljem ei uskunud kreeklased, et need müürid on inimeste kätetöö, nad pidasid neid müütiliste ühesilmsete hiiglaste kükloopide kätetööks. Nii nimetataksegi neid kükloopilisteks müürideks.Mükeene ja Tirynsi ahhailaste kunst oli ühest küljest sarnane kreeta omaga , teisest küljest kajastub selles pidev võitlus vaenlastega. See oli karmim ja mehisem, ülistas sõda ja jahipidamist.Sissepääsu Mükeene kunagisse linnusesse valvavad praegugi kaks reljeefset lõvi kuulsa Lõvivärava kohal. Läheduses paiknevad ülikute kuppelhauakambrid (nn. tholosed), millest tuntuim on nõndanimetatud Atreuse varakamber.Mükeene kunsti uurimisel on suur osa saksa ärimehel Heinrich Schliemannil (1822- 1890. Lapsepõlvest peale, innustunud Homerose eepostest, unistas ta leida ja välja kaevata legendaarne Trooja linn. Lõpuks ta oma unistuse ka teostas. Kuigi ta osakamatusest paljugi lõhkus, peetakse teda siiani kaasaegse arheoloogia isaks.