Eestlane – kes ta on? (2)

Eestlane – kes ta on?
Maailmas elab praegu üle 6 miljardi inimese, riike on 194. Kas me teame, kes neis riikides elavad? Põliseestlane ei tea suurt midagi hiinlasest ja vastupidi. Selleks, et mingit rahvast tundma õppida, peab ise selles riigis pikemat aega elama, kuid isegi siis ei tea me neist inimestest ja nende kultuurist kõike. Ei tasu rääkidagi võõrastest rahvastest ja rahvustest, eestlasel on isegi raske öelda, kes on teine eestlane.
Kui minna tänavale ja paluda kirjeldada teist eestlast, saaksime arvatavasti ühese vastuse: eestlane on kade ja auahne. Kuid selleks peab olema põhjus. Eestlastelt on mitmeid kordi kodu ära võetud, neid on küüditatud ja massiliselt sõjas tapetud . Pole siis ime, miks me hoiame asju ja väärtusi, mis kuuluvad meile endile ja ei taha neid teistega jagada. Ometi on eestlane teise õnnetust nähes väga abivalmis. Vaadates kõiki heategevusprogramme ja neisse saadud summasid, ei saaks mingil juhul öelda, et eestlane kade on. Me armastame oma rahvast, kuid ei näita seda igal ajal välja. Oru Pearu vedas pidevalt Mäe Andresega vägikaigast, kuid ega ta sellepärast veel teda vihanud – vastupidi, see oli ehk tema viis oma sõprust näidata.
Tänapäeva Eestlane on tallinlane. Tallinn ei saa iialgi valmis ja kasvab pidevalt. Kui inimene sinna linna läheb, siis ta ka jääb sinna. Viimasel ajal ei piisa eestlasele isegi mitte Tallinna linnast, ta läheb välismaale õnne otsima . Ja õige ongi, kui Eestis pole tööd, raha ega luksust. Eestlasele pole mingi häbiasi minna välismaale koristajaks, sest selle eest saab palju raha, kuid häbi on olla kodumaal koristaja. Kui selline olukord jätkub ja riik ei suuda välja mõelda, kuidas eestlasi kodumaal hoida, sureb lõpuks ka Eesti maainimese unistus Tallinna linn välja.
Eestlane on kaotanud usu jumalasse. Tundub, et meie suurtes ja väikestes kirikutes ei käigi peale jumala kedagi. Ja kas see jumalgi sinna enam läheb, kui pole inimesi, kelle üle valvata. Oleme unustanud oma Ukud ja Taarad, kes meid aastasadu tagasi aitasid. Keda neil maajumalatel siis aidata ongi, kui pole enam maainimesigi. Hea, kui eestlane jõulude ajalgi kirikusse tee leiab. Oleme hakanud arvama, et jumal on kuskil õhukeste piiblilehekülgede vahel ja meisse ta enam ei puutu . Kooliõpilaste seas on häbiasjaks, kui keegi käib kirikus või usub jumalasse. Ja sellepärast oleme meie jumala maha jätnud ja jumal meid.
Eestlaste suur probleem seisneb selles, et ta tahab sulanduda massi. Kui naabrimees kolis maalt ära linna, siis pean minagi seda tegema. Ja eestlasele meeldib teistest parem olla. Seda ka teiste rahvastega võisteldes. Just eestlaste auahnus ja soov teistest parem olla on toonud meie rahvale olümpiamedaleid ja teisi saavutusi nii oma riigis kui ka maailmas. Siis ütleme uhkusega, et oleme eestlased, kuid tavaliselt me selle üle eriti uhked ei ole. Tänaval näeme ingliskeelseid silte rohkem, kui eestikeelseid, raadios kõlavad ingliskeelsed laulud eesti esitajatelt. Peaksime eeskuju võtma hoopis meie naaberrahvalt soomlastest, kes laulavad oma keeles ja kes panevad oma asutustele soomekeelseid nimesid .
Pealtnäha on kõik inimesed samasugused, kuid rahvaste iseloom on väga erinev. Eestlastel on oma keel ja kultuur, kuid millegi pärast häbenevad nad seda ja tahavad ilmtingimata teiste rahvastega sarnaneda. Eestlane olla on uhke ja hää ainult siis, kui me midagi silmapaistvat saavutanud oleme. Suureks probleemiks on see, et Eesti riik ei hoolitse oma inimeste eest ja paljud leiavad endale uue kodu välismaal. Ehk oleks meie elu parem, kui me ei püüaks kogu aeg teise eestlasega võimuvõitlust pidada, elaksime oma lehmade ja lammastega maal ja kummardaksime oma jumalaid, kui selliseid aegu enam tagasi ei tule. Eestlased võivad nüüd uhked olla oma suure Tallinna ja depressiivsete väikelinnade üle.