lõpuks välja lastakse on naad leningradist 250 kilomeetri kauguselt väikelinnas kus nad kohtuvad Eestist tulnud rongi pealt tulnud vangidega. Seal kohtuvad nad ka Armin Kiisa ja „Peetriga“ kes on tegelikult tüdruk Tallinnast ja ta tuli seiklema. Mida edasi nad sõitsid seda rohkem nad nägid vaeseid vene linnu kus polnud enam noori mehi ainult vanemad mehed ja naised. Igasuguse söögi mis neile pakuti põlati ära, sest neil kõigil oli enda toitu kuhjas kaasas. Siis saabusid nad Eestivenelaste asustusse ja tegid nendega elavalt kaubavahetust kuni vanemleitnand lasi hoiatuslasud õhku et kohalikud ära kaoksid. Peale seda hakkasid nad nägema sunnitöölaagreid kus enamus olid poolakad. Esimene koht kus nad peatusid oli Jaranski kus nad paigutati koolimajja keset alevikku. Seal jaotati nad jagudesse rühmadesse ja roodudesse, osad tehti jalaväelasteks kes saadeti edasi väljaõppele. Allesjäänud asusid ka sõduriõppustega sel ajal kui tehti rividrilli käisid
Vaikne Nurgake Eestlane oli hea ja hoolas põllumees, arvab see sammaldunud siga Lücke, aga nüüd on ta enda läbi ehitanud, läbi koolitanud, läbi laiselnud ja läbi prassinud. Kaputt. „Vaikne nurgake” on Lutsu leebe panus eestlase ja sakslase teineteisepeegeldusse. (Undusk, Jaan 2009.Eesti lugu: Oskar Luts "Vaikne nurgake" 27. veebruar). Novell oli kirjutatud 1934. aastal. Tegevuse alla on võetud eestivenelaste asemel baltisaksa rahvusvähemus. Oskar Lutsu mahe huumor on siin kõige sagedamini märgatav. Loo minategelane Heino Anderson jääb võrreldes teiste, ehk teravamalt väljajoonistatud karakteritega julgeks tüübiks, kes võib oma tegemiste ja tegematajätmiste üle kauaks valuliselt kahtlema jääda. Tasub silmas pidada, et Luts on oma teose ridade vahele rohkemat peitnud, kui neil ridadel endil seisab. Nendel on sünged ja sõgavad mõtted
MRP-AEG – Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp, mille eesmärgiks oli MRP lisaprotokollide avalikustamine ja tühistamine ERSP – Eesti Rahvusliku Sõltumatuse partei ehk EKP ainuvõimu vatu võitlemiseks loodud erakond Eestis pärast Nõukogude okupatsiooni algust, esimene sõltumatu erakond NSVL-s selle loomisest alates, eesmärgiks EV taastamine Eesti Komitee – Eesti Kongressi täidesaatev juhtorgan interliikumine – eestivenelaste poolt loodud vastuliikumine Eesti iseseisvumisele üleminekuperiood – 1990-1992 aastatel EV Ülemnõukogu poolt välja kuulutatud periood, mille lõppeesmärgiks oli EV taastamine iseseisva riigina Sündmused autonoomiaseadus (30. märts 1917) – Eesti sai oma ajaloolised etnilised piirid Maapäev kõrgeima võimu kandja Eestis (15. november 1917) – ainult Maapäeva otsused on legitiimsed ja tehti otsus, et Eestist peab saama iseseisev riik Eesti iseseisvuse väljakuulutamine (23
Nimelt keeleline ebavõrdsus taastoodab sotsiaalset ebavõrdsust: üha raskem on Eestis ette kujutada ühiskondlikult edukat inimest, kellel puudub eesti keele oskus. (Tamm 2007) Samas väidab Tallinna Ülikooli õppejõud Rein Veidemann oma artiklis Postimehes, et eelpool toodud Tallinna linna tellitud uurimus «Rahvussuhted ja integratsiooni perspektiivid Eestis» toob muu olulise hulgas esile ühe kõneka seose. Eestlased näevad integratsiooni senise ebaõnnestumise peamise põhjusena eestivenelaste endi soovimatust lõimuda. Teisalt, isegi keeleliselt hästi integreerunud venelased tunnistavad tõrjutust ja ebakindlust tuleviku suhtes. Seega pole keeleoskuski lõimumise ainueeldus.(Veidemann 2007) Veidemann arvab, et sellise hoiaku aluseks on eestlaste ja venelaste ühine traumaatiline minevik (Veidemann 2007). Oma elu siin elanud venelased on saanud tänu Eesti Vabariigi mitte nii karmile keelepoliitikale hakkama vaid vene keelega. Siin elanud inimesed ajavad
6. Integratsiooniga seotud tuleviku väljakutsed Integratsiooniga seotud tuleviku väljakutseid on mitmeid ning siinkohal olekski sobilik neid uurida ja analüüsida. Esimese väljakutsena tooksin välja eesti keele õpetamise vene vähemusele, et nad oleksid ühiskondlikult rohkem vastuvõetud ja suudaksid eestikeelses ühiskonnas toime tulla. Keeleõpet tuleks tutvustada võrdlemisi rahulikult ja ilma otsese surveta, sest tulenevalt RIP 2008-2013 uuringust, ei suurenda eestivenelaste lojaalsust agressiivne eesti keele õpetamine, vaid selle asemel tuleb tulevikus keskenduda niinimetatud venekeelse eestimeelsuse tekitamisele (Integratsiooni sihtasutus). Teise väljakutsena tooksin välja haridussüsteemi ümberkorraldamise. Paratamatult valdavad paljud eestivenelased peamiselt vene keelt, mis neile tulevikus ellu astudes kasuks ei tule. Selleks, et seda vältida tuleks vene koolide süsteem ümber korraldada, muutes vene keele
Ülikooli psühholoogia instituudi uurimuse tulemusi analüüsides. Kui eestlased ise peavad end üldiselt reserveerituteks, tagasihoidlikeks ja vaoshoituteks, siis venelasi peavad eestlased emotsionaalseteks, avatuteks, jutukateks ja muidu sõbralikeks suhtlejateks. Uurimuses selgub veel, et Eesti venelased peavad end isegi sõbralikemaks kui venelased, toetudes rohkem stereotüüpidele, kui Peterburi venelased22. ,,See võib näidata eestivenelaste püüdu end eestlastele vastandada22". USA rahvusliku vananemise instituudi uuringu järgi on eestlaste stereotüübid venelaste kohta pea vastanduvad eestlaste iseloomujoontega: venelane on pealetükkiv, kontrollimatu aga üdiselt sõbralik ja mitte väga töökas23. 21 Allik 2008 22 Pappel 2013 23 Allik 2008 12 6. UURIMUSTULEMUSED, ANALÜÜS
imelikuks, kuigi tänapäeval me võime seda silmitseda. Paljud Eesti elaniketest ei valda eesti keelt üldse. Paremini oskavad eesti keelt Eesti kodakondsusega muulased. Siiski on ka nende seas 6-10% umbkeelseid ehk inimesi, kes ei oska eesti keeles lugeda, ei suuda suhelda ega saada aru eestikeelsest suulisest kõnest. Uurimused näitavad, et inimesed, kes on teinud keeleeksami, teavad eesti keelt paremini neist, kes pole teinud. Keeleeksami teinud eestivenelaste keeleoskus on parem kui ilma keeleeksamita kodakondsuse saanutel. Hästi suhtlevad 49% keeleeksami sooritanutest ja 35% eksamita kodanikuks saanutest. Keskmised oskused on vastavalt 19 ja 28%, veidi oskavad 27 ja 23% ning mitte üldse 5 ja 14%. Vähem kui pooled (45%) Eestis elavatest muulastest peavad oma eesti keele oskust Eestis elamiseks piisavaks (19% "täiesti piisav" ja 26% "üldiselt piisav"). Pisut enam,
multikultuurseks postmodernistlikuks koosluseks. See oleks hoop eestlaste senisele identiteedimääratlusele, samuti väheneksid nende domineerimine ühiskonnas ja sellest tulenevad eelised. Ainus õiglane lahendus oleks mõlema rahvusgrupi teineteisele lähenemine ühiskondliku muutuse nimel. See tähendaks, et kui Eestis elavad venelased muutuksid veidi rohkem eestlasteks, peaksid eestlased samavõrra venestuma. Pikapeale tekiks uus rahvus, eestivenelaste kõrvale ilmuksid vene-eestlased. Selline väljavaade oleks paljude eestlaste meelest kindlasti rahvuslik katastroof, mida iga hinna eest ära tuleb hoida. Seega peab enamik integratsioonist rääkijaist selle all silmas hoopis protsessi, mille käigus venelased peaksid eestistuma, ehk assimilatsiooni (kuigi ka see viimane tähendaks mõnegi eestlase arust sulaselget õnnetust). Assimilatsioon aga ei ole integratsioon. Soovimatus samas riigis elava
populaarne legend reedetud, kuid võitmatust Saksamaast.2 Küsitlused näitavad, et märgatav nihe venemaalaste teadvuses imperiaalse mõtteviisi tugevnemise poole on aset leidnud just Putini presidendiks oleku ajal. Aastail 1998–2003 kasvas ligi kolm korda nende venemaalaste protsent, kes hin- dasid Stalinit positiivselt (19%-lt 53%-le), ja rohkem kui neljandik oli valmis hääletama türanni riigi etteotsa ka praegu.3 Samu tendentse võib täheldada Vene propaganda väljas asuvate eestivenelaste juures. 2005. aastal uskus 38% küsitle- tud mitte-eestlastest, et Eesti ühines Nõukogude Liiduga vabatahtlikult, ja ainult 17%, et Eesti okupeeriti.4 Impeeriumi kaotuse valu on kerge ekspluateerida, õhuta- maks suurriiklikku teadvust, ksenofoobiat, antiamerikanismi ja üldse läänevasta- sust, mis on jälle moes.5 Postimperiaalne sündroom on avaldanud oma mõju ka mäletamisele ja poliitilisele memuaarkirjandusele.
kanooniline nimistu. Nimistus olid ka keerulised kreeka laenud, kuid rahvale sobisid neist vaid mõnikümmend, mida kasutati ka valdavalt. Kanoonilisi nimesid pidi kasutama kuni oktoobrirevolutsioonini, mil see polnud enam kohustuslik. 1920ndatel eksperimenteerisid paljud venelased nimedega, nt Vladimir+Lenin=Vladlen, Pjatšvet (st viisaastak nelja aastaga). Revolutsiooniaegne nimemood taandus hiljem. Tänapäeval kasutatakse euroopalikumaid nimesid, eriti torkab see silma eestivenelaste seas, kus keeleline kuuluvus ei ilmnegi. Vene eesnimedele on omane deminutiivid (hellitusnimed), nt Ivan = Vanja, Vanjuk, Ivaš, Ivaška. Endised Nõukogude maad võtsid Nõukogude-aegse nimemalli üle ja pole seda mõnel pool tänaseni muutnud. 7. Eestlaste isikunimede (ees-, perekonnanimede jm) kujunemine, kronoloogilised kihid. Eesti isikunimede uurimine. Algul olid ainult üksiknimed (hiljem lisanimed, perekonnanimed). Perekonnanimede teke polegi hästi teada,
); - millistes sotsiaalsetes rühmades ta levib? Eesti keele tuleviku seisukohast on väga erineva mõjuga see, millistes sotsiaalsetes rühmades inglise keele mõju esineb. On selge, et pretiizemate rühmade inglise laenud levivad ja kinnistuvad eesti keeles palju suurema tõenäosusega kui väheprestiizete rühmade laenud. Meil puudub pilt selle kohta, millised laenud millistes sotsiaalsetes rühmades esinevad. Vene keele poolest on oluline asjaolu, et eesti keele oskus noorte eestivenelaste hulgas süveneb. Sealjuures aga ei ole nende poolt kõneldav eesti keel kindlasti samasugune kui emakeelsete eestlaste keel. Seda on näidanud selgelt nt inglise keele rahvsuvahelise kasutuse uuringud. Samas võib hakata võõrkeelsete inimeste keelekasutus eesti keelt mõjutama. Kas ja millises suunas see mõju võib tulla, saab uurida ainult sotsiolingvistiliste uurimustega. Nt saaks nende abil kontrollida Martin Ehala palju poleemikat tekitanud
annaabi.ee 
