Arved Viirlaid"Märgitud" (0)

Märgitud

Eigo Argeti lugu

Raamatu alguses läheb kunstnik Eigo Helsingisse külla oma sõbrale Tammus Hurmile kellega ta arutas küüditamist ja Eestlaste olukorda Soomes. Siis lähevad nad näitusele ja Tammus Hurmi naisele tuleb riigipolitsei külla kes teatavad talle et Tammus on arreteeritud. Kui Eigo Tammuse juurde läheb, siis arreteeritakse ka tema ja viiakse Rataku vanglasse.Seal ta korraldas näljastreiki ja lootis siiralt et ta saab minema aga ülekuulamise käigus selgus, et Soome annab Venemaale ta välja. Terve se aeg Eigo naine Irja ja tema sõbrad-tuttavad tegid kõik, et Eigo välja saada otsides abi poliitikutelt kuid tulutult
Järgmisena pannakse ta rongile kus on paar nari ja auk põrandas. Seal murdsid nad akna eest trellid ära et vaateid nautida. Seal ta sõbruneb ja kuuleb ka mõne kaasvõitleja lugusi kuidas ja miks nad seal on. Ükshetk aga rong jääb seisma ja hakkab tagasi lääne poole sõitma. Kui nad lõpuks välja lastakse on naad leningradist 250 kilomeetri kauguselt väikelinnas kus nad kohtuvad Eestist tulnud rongi pealt tulnud vangidega. Seal kohtuvad nad ka Armin Kiisa ja „Peetriga“ kes on tegelikult tüdruk Tallinnast ja ta tuli seiklema. Mida edasi nad sõitsid seda rohkem nad nägid vaeseid vene linnu kus polnud enam noori mehi ainult vanemad mehed ja naised. Igasuguse söögi mis neile pakuti põlati ära, sest neil kõigil oli enda toitu kuhjas kaasas.
Siis saabusid nad Eestivenelaste asustusse ja tegid nendega elavalt kaubavahetust kuni vanemleitnand lasi hoiatuslasud õhku et kohalikud ära kaoksid. Peale seda hakkasid nad nägema sunnitöölaagreid kus enamus olid poolakad.
Esimene koht kus nad peatusid oli Jaranski kus nad paigutati koolimajja keset alevikku. Seal jaotati nad jagudesse rühmadesse ja roodudesse, osad tehti jalaväelasteks kes saadeti edasi väljaõppele. Allesjäänud asusid ka sõduriõppustega sel ajal kui tehti rividrilli käisid töökomandod ehitamas varustusladu, kööki ja talle hobustele.
Vahepeal saab aga Eigo naine lapse kes ei näe kunagi enda isa.
Mõne aja pärast hakkas laagris elu kibedaks minema. Otsa sai viin , konservid, tubakas jms „ luksus “ mis nad kaasa olid võtnud . Hakati ära sööma kõike mis köögist tuli. Siis hakati neid edasi viima ja nad mahutati ühe pargase limasele põrandale külg külje kõrvale ja üksteise otsa. Seal sai ka esimene inimene surma.
Nende järgmises peatuspaigas üritasid nad korraldada kerget ülestõusu mis aga lõppes sellega et toodi kohale kõrvallaagrist terve hunnik relvastatud valvureid ja siis pidid nad hakkama ehitama Koptõvo lennuvälja mis pidi laiuma 4 ruutkilomeetri peale. 3 tuhat meest jaotati tööbrigaadidesse kes kõik jaotati kas kokkadeks, kokaabideks, metsatöölisteks või kraavitöölisteks. Kõik pidid hakkama täitma oma töönorme et saada kätte enda toidukogus, kes lisa tegid said eraldi lauda kus oli parem ja rohkem toitu.
Esimesel vabal päeval peale 3 nädalast töötamist oli mõeldud riiete kohendamiseks ja tekkisid lahkhelid nende vahel kes tegid norme üle ja kes ei suutnud normide liiga kiire tõstmise pärast enam norme ületada. Mõne kuu pärast koliti nad 3-4km eemale Korjažmasse kus nad paigutati barakkidesse mis oli jagatu ruumikuubikuteks, varsti peale seda hakati toidupuuduse tõttu varastama toitu kohalikelt mis rikkus nende omavahelisi suhteid ja kauba vahetamist jäi kõvasti vähemaks . Hakati otsima alternatiive ja leitsi vana mahajäetud jahuladu. Seejärel hakati seasööki sigadelt ära võtma aga ustele pandi tabalukud ette. Järgmisel õhtul löödi hanguga läbi mees kes üritas vilja varastada. Toitu hakati tegema kontidest ja kartulikoortest. Varsti suunati nad uutesse kohtadesse tööle kus algnormid olid kergemad ja saadi rohkem süüa, norme ületasid aga vähesed. Kõik kes hakkasid nõukogude korrale vastu viidi ära ja neid ei nähtud enam kunagi.
Ükshetk viidi „Peeter“ aga köögitoimkonda üle ja ta pidi hakkama magama vanemohvitseri toa kõrval, järgmisel õhtul tuli „Peeter“ tagasi ja ütles, et oli teda noaga löönud. Peale seda kadus ta jäljetult.
Peagi peale seda liikusid nad jalgsi järgmisesse sihtkohta . Umbes 800 meest läksid metsatöölaagritesse, Eigo ja tema sõbrad läksid koos 1500 mehega rongile ja sõitsid uuralite juurde. Seal alustasid nad külmaste kangetena mullatööd . Põgenejad löödi maha ja öö varjus rööviti paljaks.
Üks öö otsustati teha lähedalasuvale raudteetammile lõks mis viiks järgmise rongi rööbastelt ja se tabas NKVD rongi mis vedas vene armee sõdureid. Nad käsutati hommikul vara püsti anti tööriist näppu ja pandi marssima mööda mäeahelikke, ka pimedas kus surid päris paljud kuna nad kukkusid kuna ei näinud kuhu astuda. Eigo üritas vastu hakata aga saavutas selle, et tema käed seoti okastraadiga seljataha ja nüüd oli tal veelraskem püsti püsida. Lõpuks jõudsid nad mingi jõe äärde kus sai haavu puhastada ( kõigil olid jalad katki ). Lõpuks anti neile ka 2-3 kartulit. Nad jätkasid marssimist pikkade distantside kaupa ja olid koguaeg näljas, kohalikega ei lubatud rääkida et endale muud toitu vahetada
Peale ülipikka marssimist said nad lõpuks rongi peale mis viis nad järgmisesse laagrisse mis oli ehitatud naiste laste poolt- ja nagu pärast selgus ka täis roojatud, seda koristasid nad pool ööd. Lõpuks said nad ka korralikumalt süüa. Nende esimene ülesanne oli raudteetammi ehitamine laagri lähedusse. Pahvatasid kopsupõletiku ja kõhutõve hood mis tappis iga päev mitu meest kes visati kuristiku servalt alla.
Suri ka Eigo üks sõpradest kes oli hea suupilli mängija ja keeldus mängimast nõukogude teemalisi lugusi vaid mängis Eesti rahvusviise ja siis ta eemaldati. Järgmine sõber suur Tõll kes oli kõige tugevam mees laagris läks alla kui hakkas võimule vastu ja vedas hobuse koos ühe ohvitseriga kuristikult alla
Eigo lõpetas enda elu rongi aknast alla hüppamisega ja rahu saavutamisega