Igale lülile kinnitub üks paar jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt 5 lülist, küüniseid on 2. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid: kannuseid. Tiivad Tiibu on liblikatel kaks paari, harva on tiivad nii lühikesed, et loomad on lennuvõimetud (näiteks emased külmavaksikud ja tupslased, paljud emased märslased). Lõugadega liblikatel ja samasoonelistel on tiivad sarnase soonestuse ja kujuga, erisoonelistel aga on tagatiibadel vähem sooni kui eestiibadel. Tihti esinevad tiibadel ka pikemad või lühemad jätked: siilakud. Lennu ajal ühendatakse tiivapaarid tagatiival paikneva vastava oga, kidaharjase abil, et tagada nende sünkroonne töö. Tiivad Liblikate tiivad on enamasti kaetud tihedate soomustega, mis paiknevad pooleldi üksteise peal nagu katusekivid. Soomused moodustavad tavaliselt tiibadel mustreid, ühevärviliste tiibadega liblikaid ei ole eriti palju. Tiivasoomuseid on kahte tüüpi: pigmentsoomused, mille
putukate klassi, liblikaliste seltsi, sugukonda ratsulibliklased. (http://et.wikipedia.org) Mustlaik-apollo siruulatus on 6 cm. Lendamas võib teda kohata maist juunini. Mustlaik-apollo eelistab õiterohkeid niite, kus kasvab ohtralt röövikute toidutaimi-lõokannuseid (joonis 1). Joonis 1. Harilik lõokannus (Corydalis solida) (http://www.looduskalender.ee/) Tihtipeale aetakse mustlaik-apollot segamini põualiblikaga. Erinevus aga nende kahevahel on see, et põualiblika eestiibadel puuduvad mustad täpid. Mustlaik-apollot iseloomustavad laiad ümarad tiivad, mis on enamjaolt valged, kuid eestiibade tipuosa on peaaegu läbipaistev. Tiivasooned on mustad. Tiivad näivad sageli ka vahastena, eriti vanematel isenditel. Punaste tähnide puudumine tiibadel eristab mustlaik-apollot teistest apollodest. Tiibade üla-ja alakülg sarnanevad nii kirjalt kui värvilt (Sterry ja Mackay, 2005). 4 2
Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või lühemaid jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt viiest lülist, küüniseid on kaks. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid - kannuseid. Mõnikord on eesjalad tugevasti redutseerunud. Tiibu on liblikatel kaks paari, harva on tiivad nii lühikesed, et loomad on lennuvõimetud. Lõugadega liblikatel ja samasoonelistel on tiivad sarnase soonestuse ja kujuga, erisoonelistel aga on tagatiibadel vähem sooni kui eestiibadel. Tavaliselt on samasooneliste eestiivad tagatiibadest laiemad ja pikemad, kuid näiteks sambliklastel on vastupidi. Liblikate tiivad on enamasti kaetud tihedate soomustega, mis paiknevad pooleldi üksteise peal nagu katusekivid. Soomused moodustavad tavaliselt tiibadel rohkem või vähem 4 keerukaid mustreid, ühevärviliste tiibadega liblikaid ei ole eriti palju. Tiivasoomuseid on
Igale lülile kinnitub üks paar jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt 5 lülist, küüniseid on 2. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid ehk kannuseid. Mõnikord (näiteks isastel koerlibliklastel) on eesjalad tugevasti redutseerunud. Tiibu on liblikatel kaks paari, harva on tiivad nii lühikesed, et loomad on lennuvõimetud. Lõugadega liblikatel ja samasoonelistel on tiivad sarnase soonestuse ja kujuga, erisoonelistel aga on tagatiibadel vähem sooni kui eestiibadel. Tavaliselt on samasooneliste eestiivad tagatiibadest laiemad ja pikemad, kuid näiteks sambliklastel on vastupidi. Liblikate tiivad on enamasti kaetud tihedate soomustega, mis paiknevad pooleldi üksteise peal nagu katusekivid. Soomused moodustavad tavaliselt tiibadel mustreid, ühevärviliste tiibadega liblikaid ei ole eriti palju. 5 Tagakeha liblikatel on ilma jätketeta silindrikujuline või mingitpidi lapik. Mõnikord
maailma suurim liblikas, Lõuna-Ameerikas elav Thysania agrippina, kelle siruulatus on kuni 30 cm. Kuigi sugukonna nimetus viitab öisele aktiivsusele, on terve rida liike päevase või ööpäevaringse eluviisiga. Öölaste tiivakiri on väga mitmekesine, lihtsaimatel juhtudel on tiivad ühevärvilised, kuid esineb ka väga kirevate tiibadega liike. Parasvöötmes on enamiku liikide tiivad nn "puukooremustriga", st eestiibadel on mitmesugused triibud, vöödid ja laigud, tagatiivad on aga tumedates toonides (suuremal osal liikidel) või siis eredalt värvunud (näiteks paelöölastel). Enamasti on öölaste valmikud suhteliselt jässaka keha ja tugevate tiibadega, nad on head lendajad. Öölase liblikad ilmuvad juuni lõpus või juuli alguses, lendlevad hämariku saabudes ja toituvad õienektarist. Lehtede alaküljele munevad nad 23-kihilised kogumikud. Äsja
lülist, küüniseid on kaks. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid - kannuseid. Mõnikord (näiteks isastel koerlibliklastel) on eesjalad tugevasti redutserunud. Tiibu on liblikatel kaks paari, harva on tiivad nii lühikesed, et loomad on lennuvõimetud (näiteks emased külmavaksikutel ja tupslastel, paljudel emastel märslastel). Lõugadega liblikatel ja samasoonelistel on tiivad sarnase soonestuse ja kujuga, erisoonelistel aga on tagatiibadel vähem sooni kui eestiibadel. Tavaliselt on samasooneliste eestiivad tagatiibadest laiemad ja enamasti ka pikemad, kuid leidub ka selliseid liblikaid, kelle tagatiivad on eestiibadest laiemad (näiteks sambliklased). Tiivad võivad olla ka sagarateks jaotunud, näiteks liblikatel sugukondadest Alucitidae ja Pterophoridae. Tihti esinevad tiibadel ka pikemad või lühemad jätked - siilakud, tuntuim selline liik on pääsusaba (Papilio machaon). Paljudel väikestel liblikatel on tiivad muutunud
Suur-rabakiil (L. pectoralis) on teiste rabakiilidega võrreldes natuke suurem ja jässakam. Isasel on laiem pea ja rindmik ning ühtlaselt jäme tagakeha, mis on alt must, kuid seljapoole esimesel kuuel lülil oranpunaste laikudega. Iseloomulik tunnus on suur sidrunkollane laik seitsmendal lülil. Erinevalt kahest eelmisest liigist on suur-rabakiili sabalisandid mustad. Tagatiibade alusel on tumedad laigud nagu teistelgi rabakiilidel ning väikesed tumedad laigud võivad olla ka eestiibadel. Emane on isasest natuke saledam, suurte kollakasoranide laikudega tagakehal, kollakad laigud võivad olla ka tiibadel. Bioloogia ja elupaik. Rabakiilid on tagasihoidlikud nii välimuselt kui ka käitumiselt. Lennates hoiduvad nad madalale, taimestiku ligi, ning peatuvad tihti väljaulatuvatel kanarbikuokstel või teiste taimede vartel, männitüvedel, kuivanud raagudel ja muul risul. Isased valivad toitumiseks ühe kindlapiirilise ala.
koosneb kaheksast, emaste oma seitsmest lülist. Ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid, mis on liigispetsiifilise kujuga, see takistab eri liikidesse kuuluvate loomade paaritumist. Üks suurimaid putukaseltse, teada umbes 160 000 liiki, Eestis leitud umbes 2200 liiki (2400- 2500). Selts: Kiletiivalised (Hymenoptera) Pikkus 0,25-60mm. Kehakuju varieerub. Tiibu kaks paari või puuduvad. Eestiibadel on sageli tiivatähn, tagatiivad on eestiibadest väiksemad. Soonestus mitmesugune, sageli redutseerunud. Tundlad sageli pikenenud aluslüliga. Suised haukamis- või libamistüüpi. Rindmikulülid on tugevasti kokkukasvanud, eriti tugev on keskmine lüli. Jalad
oleracea , metsamarjadel on tavaline marjalutikas Dolycoris baccarum, puudel ja põõsastel üks suurimaid sellesse sugukonda kuuluv punaste jalgadega Pentatoma rufipes, teravilju kahjustab nokislutikas Aelia acuminata . Selts: Kaamelkaelalised Raphidioptera Kaamelkaelalised on keskmise suurusega (1-5cm) saledad putukad. Pea prognaatne, haukamissuistega. Nii vastsetele kui valmikutele on iseloomulik pikenenud eesrindmik. Võrkja soonestustega väliselt sarnaseid tiibu on kaks paari. Eestiibadel esineb tiivatähn pterostigma. Emasloomadel on pikk muneti. Munad munetakse puitu või koorepragudesse. Rööveluviisiga vastsed elavad koorepragudes või teiste putukate koorealustes käikudes. Eestis on tavalisem kaamelkael Raphidia notata. Liikide arv: 200, Eestis 4 liiki. Kirjandus: - Selts: Suurtiivalised Megaloptera Keskmised kuni suured (tiibade siruulatus kuni 130 mm), prognaatse pea ja haukamissuistega putukad. Tundlad pikad niitjad. Kilejaid võrkja soonestusega tiibu kaks paari
väljas; siia kuulub putukate enamus, nii tiibadega kui ilma. 52. Putukate (Insecta) tiivad: arv, paiknemine, kuju ja talitluse erinevusi, näiteid Paiknemine: Tekivad kesk- ja tagarindmiku katete lehtjate väljasopistustena. Enamasti esineb vaid üks tiivapaar, nt kahetiivalistel, isastel kilptäidel, mõnedel ühepäevikulistel. Lisaks lendamisele on tiibade funktsioonid: sihktiivalistel (tirtsud, ritsikad)on eestiivad tugevad ja nahksed ning tagatiivad õrnad, kilejad- eestiibadel kaitsefunktsioon; kuivades elupaikades elavatel mardikatel kasvavad kattetiivad täielikult teineteisega kokku ning kaovad, kuna ei saa funktsioneerida (jooksiklased, kõrvkärsaklased); kahetiivalistel funktsioneerivad nööpnõelataolisteks moondunud tagatiivad lennustabilisaatoritena (nt päevaliblikad- eestiiva pinna asend muudab ka lennu suunda). 53. Putukate (Insecta) vaeg- ja täismoone: moonde järgud, kummagi esinemine tähtsamates seltsides, näiteid
Tagakeha: Putukate tagakeha koosneb 11 lülist, mis osaliselt on tavaliselt evolutsiooni käigus kadunud. Tagakehal asuvad putukatel suguelundid. Erinevalt teistest lülijalgsetest on putukatel jalad tagakehalülidel taandarenenud. Vaid kõige ürgsemates putukarühmades võib täheldada rudimentaarseid jalgu, mis ka neil on oma ülesande suures osas kaotanud. (http://www.zbi.ee/satikad/putukad/) Mardikalised(Coleoptera) Mardikaliste keha on kõva kattega. Nende tugevatel eestiibadel pole tiibadele iseloomulikke sooni. Need on kattetiivad, mille pind on sile või aukude, ribide või kühmudega, mis sageli moodustavad ridasid. Kattetiivad kinnituvad keskrindmikule, nad katavad mardika tagakeha, kesk- ja tagarindmiku. Mõnikord on eestiivad lühenenud ja jätavad suure osa tagakehast katmata. Mardikate eesrindmik moodustab seljapool tugeva eesselja. Mardikalised võivad elada väga erinevates elupaikades: kõrbekuumuses ja vees, niiskes pinnases ja kõdus, puidus
annaabi.ee 
