Eesti teatri lühiajalugu (0)

Eesti teatri lühiajalugu
Refereering
Mart Kivastik
Eesti teatri lugu algab tulekahjust 1903. Aastal, kui tartlased ärkasid ärevate hüüete peale, mis kostsid vanemuise seltsi majast. Saabudes vabatahtlik tuletõrje, oli teatrimaja juba lootusetult leekides. Maja sisemusest kostis näitlejate hingematvaid appihüüdeid, ei suutnud isegi vapramad tuletõrjujad majale ligineda. Maja põles maani maha. Tõenäoliselt hukkus näitlejaid, lavamehi ja isegi osa juhtkonnast, kes valmistasid saama esimesteks kutselisteks teatriinimesteks Eestis. Põlengut vaatas pealt teatrijuht August Wiera. Tulekahju põhjuseks jai esialgu saladuseks, miks hukkus Vanemuise maja koos sisuga . Asjaolude hilisem uurimine ei suutnud süüdlast tuvastada, kuigi kõik viitas tahtlikule süütamisel. Asjaosalised rääkisid, et olid näinud paar päeva varem tundmatu meest, kes pomises enda ette luuletusi.
Koos vana majaga kadus ajalukku Wiera teater. Vanemuisesse tuli uus juht Karl Menning ja pööbli ( lihtrahvas , harimatu rahvamass) meelehärmiks algas teatris uus ajastu- kunsti ajastu. Koos Menninguga jõudis kunst eesti teatrisse, mis jäi sinna aastateks püsima. Teater muutus tsirkusest pühakojaks, täites oma ülesannet, rääkides armastusest ja surmast, ilust ja häbist, valust ja leigusest, kirest ja kannatusest. Karl Menning sukeldus nii kirglikult asjade olemusse, ei ei märganud kuidas publikul hakkas igav. Milleks armastus ja surm , kui on olemas laulumäng ja seiklusetendused? Hiljem Karl Menning avastas, et saal on tühi . Pööbel lahkus parematele jahimaadele-kabareedese ja kõrtsi, kus ei pidanud palju mõtlema. Vanemuise juhid olid arevuses, otsustate, et Manning peab laulumängu repertuaari tagasi võtma. Muidu ollakse publikust ja rahast ilma. Kuid Karl Menning ütles „ EI“ , mille peale teda kihutati välja. Menning ei naasnud enam kunagi teatrisse, jäädes elu lõpuni kibestunud üksikuks inimeseks .
Umbes 40 aasta pärast 1. Põlengut äraksid tartlased pommiplahvatuste pelae, Oli sõjaaeg. Vanemuise teater põles jälle. Teater kadus leekides ja pärast nende vaibumist Lindgreni ja Matteuse majesteetlik teatrihoone, Tartu üks ilusamaid maju enam ei olnud. Pommitajateks oli Vene õhujõudude halastamatu armee , kes ka tulistas ühe lennuki, millest katapulteerus mees. Ta ei kandnud punamundrit ja selles mehes tundi endist isikut, kellest räägiti Vanemuise esimese põlengu ajal. Mees haihtus nagu eelmiselgi korral, kuigi teda otsis taga nüüd juba terve armee, alguses Saksa ja seejärel Vene oma.
Algasid uued ajad. Vanemuise eestiaegset maja ei peetud tarvilikuks taastada. Selle asemel ehitati uus, mis sobis seitsmekümnendatesse- nurgaline, hall, suug, igav ja ühetaoline. Maja valitsejaks sai Kaarel Ird – tuntud kommunist ja kuri inimene. Vana hirmsa valitsuse all sündis teater, nagu ka uued vaimsed inimesed – Hermaküla, Unt ja Tooming , kes selle asemel et tegelda müügitöö ja rahva kommunistliku valgustamisega, jätkasid sealt, kus oli lõpetanud Karl Menning. Nad saatsi korda imesid, mis jäävad igavesti püsima eesti ajalukku. Hermaküla lavastused ja osatäitmised Vanamuises on unustamatud. Lavamärgn oli nii tõeline, et publik pidas seda tegelikkuseks, mitte teatriks. MatiUndi suured etendused sündisi aga hiljem Vanemuises, Kaarel Irdi ehitatud sotsialistlikus parteilises teatris.
Aastaid hiljem lõpetas Ird teatri tegevuse, millega Vanemuine muutus väikseks ja mahajäetuks. Siis lahkusid ka Unt ja Hermaküla Tallinnasse. Kuid Vanemuises tehti veel endiselt kunsti , aga mitte endise hooga , sest saalid olid tühjaks jäänud. Jällegi ei toonud teater sisse. Terves Eestis algasid teatrimajade rekonstrueerimine , et taastada müüki, mida eesti teatris kunagi nähtud. Suur rekonstruktsioon võttis endaga kaasa Evald Hermaküla. Endised tegijad haihtusid. Kust ei sobinud enam uutesse majandesse, mis oli täis valgusparke ja helipulte, arvuteid ja internetti, kuid mitte inimesi. Suleti nii vanu kui ka uusi uksi , inimene sai endale koodi ja pääses vaid sinna, kuhu tal õigus siseneda, mitte mujale. Võim oli võitnud, vaim oli kaotanud. Nüüd on aeg jälle käes. Kaotanud meest on jälle nähtud. Pärast Tartu pommitamist olevat keegi ta sõnadest aru saanud. Hull mees pomises rõõmsalt oma ette – ennäe, tulukene siiski vilgub viimati…