EESTI RAHVUSLIK LIIKUMINE (0)

EESTI RAHVUSLIK LIIKUMINE   
  Rahvuslikku liikumist Eestis tuntakse ka ärkamisajana, mis algas  19.  sajandil.  Kogu  Euroopas  kasvas  huvi  rahvuste  ja  nende 
eripärade vastu. Eesti talurahva eneseteadvus oli tõusmas seoses 
vabanemisega  pärisorjusest  ja  suurte  muudatustega  maa 
majanduselus  1 9.  sajandi  keskel.  Üritati  tagada  see,  et  Eesti  riik  jääks  püsima  ja  oleks  võimeline  edasi  arenema.  Rahvuslikule 
liikumisele  andis  ka  tõuke  estofiilide  tegutsemine.  Estofiilid  on 
teisest rahvusest inimesed, kes olid huvitatud Eesti ajaloost. Kõige 
enam  võtsid  osa  liikumisest  haritlased.  Nendeks  olid  Johann 
Voldemar  Jannsen,  Jakob  Hurt  ja  Carl  Robert  Jakobson.  Olulist 
rolli mängis ka Kreutzwald, kes lõpetas Faehlmanni teose nimega 
"Kalevipoeg". 
Rahvuslikku  liikumist  aitas  laiendada  Prantsuse  revolutsioon, 
demokraatia laienemine ja vabadusliikumised. See viis sellele, et 
eestlased  tahtsid  pärisorjuse  kaotamist,  talude  päriseks  ostmist, 
kõrgema hariduse omandamist, mõisnike võimu alt vabanemist ja 
kommunikatsioonivõrgu avardumist. 
  Jannsen pani aluse püsivale eestikeelsele ajakirjandusele. 1857.  aastal  andis  ta  välja  nädalalehe  Perno  postimees,  mille  loa 
taotlemine  nõudis  üle  kümne  aasta.  Selles  soovitas  ta  eestlastel 
olla iseseisev, ehk siis talusi osta, andis õpetusi põllupidajatele ja 
kirjutas hariduse vajalikkusest. Hiljem asus Jannsen elama Tartu, 
kus  aastal  1864  hakkas  ta  välja  andma  ajalehte  nimega  Eesti 
Postimees.  Tartus  sai  ta  kiirelt  rahvamehe  staatuse,  kes  osales 
aktiivselt igal pool. Teda abistas palju ka tema tütar Lydia Koidula. 
Tema  perekonna  algatusel  loodi  1865  laulu-  ja  mänguselts  Vanemuine.  Ma  arvan,  et  Jannseni  jälg  oli  väga  tähtis,  kuna 
sarnaseid seltse loodi üle Eesti. 
  Samuti  sai  Jannsen  hakkama  esimese  üldlaulupeo  korraldamisega  1869,  et  tähistada  lähenevat  pärisorjuse  priid 
50ndat aastapäeva. Sellise idee sai ta sakslastelt. Esines ligi tuhat 
lauljat  ja  pillimeest,  ainult  mehed,  peeti  isamaalisi  kõnesid  ning 
esimest  korda  sai  sõna  ka  suurema  avalikkuse  ees  J.  Hurt,  kes 
rõhutas hariduse tähtsust ja ustavust isamaale. Laulude hulgas olid 
isam aalise  tähendusega  tähtsad  lood,  millest  üks  on  nüüdisaja  riigihümn. Minu arvates oli üldlaulupidu väga hea mõte, kuna see 
kasvatas rahva ühtekuuluvust ja andis jõudu, julgust tulevikuks. 


  Jakob  Hurta  tunti  kui  kõnemehena.  Ta  pidas  palju  kõnesid  Vanemuises  Eesti ajaloost ja rahvaluulest. Tema üks kuulsamaid  kõnesid oli "Helmes", millega ta püstitas ülesande saada suureks 
vaimult, sealt ka tema ütlus: "eestlased ei saa suureks arvult vaid 
vaimult". Lisaks töötas ta Eesti Postimehes toimetajana ning oli ka 
aastatel 1872-1881 Eesti Kirjameeste Seltsi president. Hurt toetas 
eestimeelset  suunda  rahvuslikus  liikumises.  Tema  tegi  üleskutse 
Eesti  rahva  vanavara  korjamiseks.  Ta  pidas  kõike  minevikus 
toimuvat tähtsaks. Minu meelest on väga tark küsida inimestelt, et 
n eed  kirjutaksid  talle  paberile  laulusõnu,  vanasõnu  ja  rahvamõistatusi, mida kokku korjata ja kogumikku salvestada. Ta 
suutis koguda raha ka kooli rajamiseks rahva enese rahaga. Veel 
väärtustan  seda,  et  ta  sai  hakkama  läbi  Eesti  Kirjameeste  Seltsi 
1872  aast al  uuele  kirjaviisile  üleminekuga,  mida  kasutame  ka  tänapäevani meie.  
  Carl Robert Jakobson oli radikaalsema suuna juht. Ta nõudis Eesti  Postimehes kooliolude paranemist ja oli liigse usuõpetuse vastu. 
1868  pidas  Vanemuises  kõne  valguse-,  pimeduse  ja  koiduajast. 
Jakobson  andis  Eesti  talupoegadele  teaduslike  talupidamisjuhiseid,  selle  teema  kohaselt  andis  ta  välja  mitu 
erinevat  raamatut.  Eestlased  tahtsid  liikuda  talurahvakultuurist 
haritlaste  kultuuriks,  mille  edendamiseks  loodi  palju  organisatsioone. Pika  nõudmise peale õnnestus Jakobsonil saada  luba  oma  ajalehe  asutamiseks.  1878  aastal  hakkas  ilmuma 
"Sakala", mis  sai kiiresti kõige populaarsemaks leheks. Jakobson  arvustas lehes teravalt mõisnike ja kirikuõpetajaid, ta oli piisavalt 
julge, et sel teemal kõnelda. Jakobson lootis väga Vene valitsusele, 
tahtes,  et  baltisakslaste  privileegid  tühistatakse  ja  eestlaste 
õigused  taastatakse.  Jakobsoni  poliitika  toetus  eeskätt  jõukatele 
talupoegadele, tekkivale väikekodanlusele ei omistanud ta mingit 
tähelepanu. Liigne enesekindlus ja esiletükkivus viisid ta vastuollu 
seniste mõttekaaslastega. Nii tekkis suurem paus edasi liikumises. 
  See  periood  Eesti  elu  arengus  oli  väga  tähtis  ja  kasvatas  rahva  ühtekuuluvustunnet kohe kindlasti ja väga suurt au ja tänu peaks 
tundm a  iga  Eesti  elanik  justnimelt  kolme  kõneldud  mehe  üle.  Jannsen alustas ajalehe ning laulupeoga, Hurt tõusis esile seltside 
ja  organisatsioonidega  ning  Jakobson  viis  kõnede  ja  ajalehega 
lõpule.