Eesti maalikunst 1918-1940 (0)

Eesti maalikunst 1918-1940
1920. ja 1930. aastal kuulus Eesti Vabariik Põhja-Euroopa demokraatlike väikeriikide hulka, mistõttu on siinne kultuurilugu teistele sama religiooni maadele sarnane. 1920. aastatel levis avangardism . Avangardism on kunstistiil , mida iseloomustavad piiride rikkumine , riskimine, tungimine tundmatule territooriumile, vastu astumine ühiskondlikule arvamusele, terav intellektuaalne profileerumine. Avangardismile on omane ka hukutav, kodanlusvastane protest, mis on seotud eelkõige dadaismi ja sürrealismiga. 1930. aastail levis Eestis realismilähedane isikupära soosiv kunst .
Rahvuslik kunstielu kujunes välja 20. sajandi alguses, kuid sellest ajast saati on see kiiresti arenenud. 1919. korraldati tagasivaatlik eesti kunsti suurnäitus, millega tunnustati kunsti tähtsust eneseteadvuse loomises. 1919. aastal asutati ka Tartusse Kõrgem Kunstikool Pallas.
Kooli asutamise mõtte taga olid kunstnikud Konrad Mägi, Ado Vabbe ning Anton Starkopf. Koolis tegutsesid maali-, joonistamis- ja skulptuuriateljeed. Kultuuriajaloost pidas loenguid Hendrik Sepp , kunstiajaloost rääkisid Julius Genss ning Eduard Tassa . Kuna esimesed õpilased olid juba enne kunsti õppinud, alustati õppetööd ateljeede tasemelt. 1921-1924. aastatel korraldati õppetöö ümber, lisades õppekavva ettevalmistus- ja üldklassi. Nende klasside läbimise järel sai liituda ateljeega. Lisandus ka graafikaateljee, mida hakkas vedama Georg Kind. Aastal 1924 registreeriti Pallas kõrgemaks õppeasutuseks. Seega tekkis Eestis esimest korda kõrgema kunstihariduse saamise võimalus. Kooli üleüldine meeleolu oli tänu asutavatele kunstnikele vabameelne ja avangardilembene.
1920. aastate alguses oli tunda saksa sõjajärgse ekspressionismi mõjusid. Sellele viitab ka eesti graafika suurmeistri Eduard Viiralti looming. Mõju oli enamasti mõõdukas, pehmunud ja dekoratiivne. Näiteks maalija Peet Areni ja kujur Anton Starkopfi loomingus.
Eestis oli esindatud ka kubismist lähtunud konstruktivism, seda viljeles Eesti Kunstnikkude Rühm.
Rühmituse asutajaliikmed olid Jaan Vahtra , Eduard Ole, Friedrich Hist, Felix Randel, Hendrik Olvi, Arnold Akberg ja Märt Laarman ). Rühmituse iseloomustavateks joonteks olid kubistlikud ja konstruktiivsed otsingud. Likvideeriti see rühm siis 1940. aastate alguses.
Eesti kunst oli omaks võtnud rahvusvahelise kunstipealinna arengurütmi.
19. ja 20. sajandivahetus tõi Eestisse postmodernismi ja rahvusromantika. Nähes impressionismi huvi tõusu Pariisis, tundis sinnegi kunstnikkond selle vastu huvi, vähe hooliti sürrealismist ja abstraktsionismist.
Eduard Viiralt ( 1898 -1954)
20. sajandi esimese poole silmapaistvaim Eesti graafik. Viiralt sündis Peterburi kubermangus, õppis Tallinna Kunstitööstuskoolis, sõdis Vabadussõjas ning äratas oma töödega tähelepanu Eesti kunsti I ülevaatusnäitusel.Viiralt õppis Pallases ning veel täiendas ennast pikemalt Pariisis. Pariisi kunst mõjutas teda väga palju. 1930. aastate lõpus pöördus Viiralt realistliku kujutamisviisi poole.
''Kabaree'' ja ''Põrgu'' suurteosestes elas edasi ekspressionismilähedane pateetika ja kriitiline vaim. Mõni aasta hiljem hakkas ta kujutama realistlikult ning rahulikus ja helges meeleolus loodust ja inimesi.
1930. aastate kunstnikke võib suures osas jaotada kolmeks: silmarõõmu-maalijad; vaesema rahva elu kujutajad ja rõhutatult eestilike motiivide kasutajad.
Esimest tüüpi kunstnike peaeesmärgiks oli pakkuda nägemisnaudingut meeldivast motiivist ja kaunist maalilisest teostusest (Adamson- Eric , Karin Luts , Karl Pärsimägi). Nemad olid ka kõige otsesemalt seotud Pariisi kunstiga. Teist tüüpi kunstnikud valisid motiiviks vaesema rahva elu, mida kujutasid solidaarsustundega, aga realistlikult ja asjalikult (Andrus Johani, Nikolai Kummits, Kaarel Liimand). Kolmandasse rühma sobivad maalijad, kes valisid kujutamiseks rõhutatult eestilikke motiive , näiteks külamaastikud, rannarahva elust (Eerik Haamer , Juhan Nõmmik, Johannes Võerahansu).
Ants Laikmaa (1866-1942)
Eesti üks rahvuslikule kunstielule alusepanijaid, suurte ja ambitsioonikate plaanidega, kes nägi eesti kultuuri aluspõhja kohaliku rahvakultuuri ja moodsa Euroopa kultuuri põimumises. Õppis Düsseldorfis, Münchenis ja Viinis . Kodumaal rajas oma joonistus - ja maalimiskursused. Ta tahtis kodumaist kunsti edendada ja kunsti kättesaadavamaks muuta. Maalis palju portreid, samuti maastikke, õlimaaliga kõrvuti töötas pastellidega. Ants Laikmaa enda projekteeritud maja pidi sümboliseerima moodsa kultuuri ja rahvakultuuri sünteesi.