Leidsid 10 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Eesti imetajate võrdlustabel". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
jooksuaeg, eluviisiga, taimtoiduline, videvikus, närilised, oksad, jahiuluk, ondatra, jäsemed, pullid, raskemad, kiskjalised, aprillis, kõrvad, kalad, võrdlustabel, loomaliik, jahiloom, talveuni, poegade, kogub, lendorav, pungad, nahakurd, marjad, järvekõrkjas, pilliroog, vesiroos, vesikupp, lapik, paikse, viidud, punahirv, rohttaimed, cervusUrsus arctos L. · suur, massiivne, hele- kuni tumepruuni karvaga · saba on tal lühike ja karvade sisse peitunud · kõnnib talla peal · hambad on nürid, kuna sööb nii taimset kui ka loomset toitu · Eesti mandriosal küllaltki tavaline loom, kelle arvukus on käesoleva sajandi jooksul tunduvalt suurenenud · magab talveund · eelistavad elada suurtes metsades, milles on tuule poolt mahalangetatud puid ja milles leidub rabalaike · liiguvad enamasti ringi videvikus ja öösel, harva päeval · tüvepikkus 160...250 cm · 150...250 kg · Eestis üle 500 isendi METSKITS Capreolus capreolus L. · sihvakas keha, peened jalgad, sale keha · saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks · isasloomad kannavad suurema osa aastast sarvi · taimetoiduline · levinud peaaegu kogu Euroopas · elupaigana eelistab põldudevahelisi metsatukki ja metsaservi, vältides suuri metsi · tüvepikkus ...125 cm, õlakõrgus
www.jahindusinfo.ee Eestis elavad kiskjalised Kärplased: Metsnugis ja kivinugis e kodunugis on enam-vähem ühesuurused, koheva sabaga kiskjalised. Teistest väikestest kärplastest on nad pisut suuremad -kõrgemate jalgadega ning kehavärvus varieerub pruunist hallini. Mets- ja kivinugisel saab vahet saab teha rinnalaigu kuju ja värvuse alusel. Metsnugisel on see reeglina kollakas kuni oranz ja aheneb allosas. Kivinugisel on rinnalaik valge või kollakasvalge ning see hargneb esijalgadel kaheks. Metsnugis (Martes martes)
PÕDER (Alces alces) hirvlaste sugukond, põdra perekond. Põder on suurim hirvlane ja suurim maismaaimetaja Euroopas. Välimus - Põder on pikkade jalgadega ja kõrge turjaga vagur loom. Täiskasvanud loomad kaaluvad keskmiselt 500 kg. Pea on pikk ja kitsas. Iseloomulik on pikk ülamokk, mistõttu nina näib olevat kongus. Lõua all ripub karvadega kaetud nahavolt – „habe”. Isasloomadel võib olla see kuni poole meetri pikkune, emasloomadel väiksem. Kõrvad on põdral suured, pikliku kujuga. Saba on nii lühike, et seda on raske silmaga eristada. Karvastik on tal pruunikasmusta värvi. Täiskasvanud isaslooma nimetatakse põdrapulliks. Emaslooma nimetatakse põdralehmaks. Kuni ühe aasta vanune loom on põdravasikas ja ühe-kaheaastane loom põdramullikas. Sarved - Sarved on ainult pullidel. Sarvede suurus sõltub elukohast. Euroopa põtrade omad on keskmiselt 10 kg. Suurus sõltub muidugi ka toitumisest ja isendite vanusest
mingilmääral ka põdrajahti. Välimus: kikk-kõrvad, paksukarvaline, tugev. Vene-Eurooa ja Lääne-Siberi laikad on keskmisekavulised. Norra põdrakoer aga on alla keskmise turjakõrgusega. Urukoerad (taksid, jahi- ja foksterjerid) väikesed koerad, kes poevad urgu, et ulukit kiusata. On visad, julged, väsimatud, agressiivsed, sõltumatud ning ettearvamatud. Kalduvad olema domineerivad. Kasutatakse uruloomade küttimiseks. Taks: lühi- pika- ja karmikarvalised. Lontis kõrvad, lühikesed jalad, pikk keha. Terjer: temperamentsed, elujõulised ja kergesti erutuvad. Esineb kasvatusraskusi. Lontis kõrvad, väikesekasvulised, kuni40cm. Jahiterjer meenutab taksi. Linnukoerad (seisukoerad, spanjelid, retriiverid) seisukoerad tarduvad teatud poosi ning tõstavad üles oma käpa, kui näevad otsitud objekti. Seisvad linnukoerad ehk kanakoerad setterid, linnukoerad. Iiri ja inglise setter turjakõrgus 50-60cm, keskmise suurusega koerad
Eesti imetajad Kui palju on Eestis imetajaliike? Vähemalt 63 Imetajate süsteem Klass: imetajad Selts: putuktoidulised; närilised; kiskjalised; sõralised Sugukond: veislased, hirvlased Perekond: põder Liik: põder Suurkiskjaid loendatakse rohkem kui neid on, sest näiteks huntide areaal on nii suur, et loetakse “naabrite” hundid ka kokku. Põder (Alces alces) Olulisim uluk, sest on olnud siin jääajast ja on alati siin olnud. Esivanemate olulisem jahiuluk. Kõige suurem metsakahjustusi tekitav loom – sööb noort metsa. Põdra välimus 300-500 kg kõrgus 1,90m habe lõualotis keev vesi isasel sarved (umbsarved) – kasvavad igal aastal uuesti; põhjapõdradel on ka emastel sarved 5-6 eluaastast kasvavad kühvelsarved 10. eluaastast alates hakkab sarvede mass kahanema Põdra levik taigavööndis põhjas tundrani/metsatundrani lõunas stepini/kõrbeni
aastast aastasse samu veekogusid. Jõudnud kudemispaika, krooksub isasloom seal käuksuva häälega, meelitades niimoodi emaseid. Hariliku kärnkonna kudu on kuni 5 m pikkune nöör, milles on 1000...7000 marjatera. Koorunud kullesed on 1...1,3 cm pikad ning moone toimub 2...3 kuu pärast, selleks ajaks on kullesed kasvanud umbes 2 cm pikkuseks. Talve veedavad kärnkonnad maismaal, olles septembri lõpust aprilli alguseni pinnasesse kaevunud. Toidujahile siirduvad kärnkonnad videvikus ja öösiti, kui õhk on niiskem. Nagu teised konnad, tarvitavad nad toiduks valdavalt selgroogseid - enamasti putukaid (mardikaid ja kahetiivalisi) ning limuseid. Harilik kärnkonn saab suguküpseks 3...4 aasta vanuselt ning vangistuses on ta eluiga ulatunud 36 aastani. Kärnkonn on looduskaitse all. (Tartu Ülikooli LO Loodusteadusliku hariduse keskus, harilik kärnkonn , 2011) Rohukonn ( Rana temporaria)
Ta on looduskaitse all. Harakas Harakas on ereda must-valge sulestiku, pika saba ja kädistava häälega lind, kes on kindlasti igaühele tuntud. Ta on levinud kõikjal Eestis, vältides vaid rannikualasid ja paksu metsa. Meelispaikadeks on kultuurmaastikud, metsaservad, aedlinnad ja pargid ning üldiselt kolib ta iga aastaga linnadele järjest lähemale. Harakad elutsevad paaridena, mis säilivad aasta ringi ning on suhteliselt paikse eluviisiga. Üksnes noorlinnud hulguvad talveperioodil siin-seal ringi. Pesa ehitatakse tihedasse puu- või põõsavõrasse 1...10 m kõrgusele maapinnast. Haraka pesa on tugev ja toekas ehitis, mis on meisterdatud oksaraagudest ning kaetud ka ülevaltpoolt. Seest on pesa mätsitud saviga ja vooderdatud sulgede, sambla ja rohuga. Pesa ümber askeldab harakapaar juba alates märtsist, kuigi 5...8 muna munetakse alles mai alguseks.
Paljudel sotsiaalsetel putukatel, sh. kodumesilasel on tagajalgade sääred laienenud omapäraseks suirakorvikeseks, kuhu putukas kogub õielt õiele lennates õietolmu. Veeputukate jalad on tavaliselt kohastunud vees `sõudmiseks', ning on seetõttu aerjad või kamjad. Vahel on jalad kohastunud emase putuka kinnihoidmiseks paaritumise ajal, heaks näiteks on mitmed ujurlased. Vähestel putukatel on seoses väheliikuva eluviisiga jalad kadunud hoopis, tavalisem on jalgade taandareng siiski putukavastsetel. Tagakeha: Putukate tagakeha koosneb 11 lülist, mis osaliselt on tavaliselt evolutsiooni käigus kadunud. Tagakehal asuvad putukatel suguelundid. Erinevalt teistest lülijalgsetest on putukatel jalad tagakehalülidel taandarenenud. Vaid kõige ürgsemates putukarühmades võib täheldada rudimentaarseid jalgu, mis ka neil on oma ülesande suures osas kaotanud. (http://www.zbi.ee/satikad/putukad/)
Pihlakas on laialdase leviku ja viljade ebameeldiva maitse tõttu väheväärtuslik viljapuu. Siiski kasutatakse teda mitmeti. Teda kasvatatakse ilusate õite ja viljade tõttu ilupuuna, tema viljad kõlbavad ikkagi süüa ja on tervislikud, tema puit on raske, elastne ja tugev ning sobib seetõttu hästi tisleritöödeks. Pihlakat saab kasutada teiste roosilaadsete, näiteks pirnipuu ja hariliku küdoonia pookealusena. Poogitud oksad ja puud võivad vilja kanda 10 aastat. 6 Pihlakas on meetaim. Tema vilju võib süüa toorelt, neist võib teha moosi, dzemmi, kisselli, marmelaadi ja zeleed, neist saab teed ja neid marineeritakse. Kuivatatud marjadest valmistatud pulbrit pannakse pirukatesse. Rahvameditsiinis kasutatakse pihlakamarju skorbuudi ja verejooksu vastu, diureetikuna, higistama ajava vahendina ja lahtistina. Tänapäeva meditsiin pihlakamarju ei kasuta.
KESKKONNAKAITSE JA KORRALDUS 1. loodus- ja keskkonnakaitse üldküsimused Keskkonnakaitse: atmosfääri, maavarade, hüdrosfääri ratsionaalse kasutamise ja kaitse, jäätmete taaskasutamise või ladustamise, kaitse müra, ioniseeriva kiirguse ja elektriväljade eest. Keskkonnakaitse on looduskaitse olulisim valdkond. Looduskaitse : looduse kaitsmist (mitmekesisuse säilitamist, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamine), kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine, loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine 2. loodus- ja keskkonnakaitse mõiste Keskkonnakaitse- rahvusvahelised, riiklikud, poliitilis-administratiivsed, ühiskondlikud ja majanduslikud abinõud inimese elukeskkonna saastamise vähendamiseks ja vältimiseks ning l
annaabi.ee 
