E-labor 7 Keevisliidete defektoskoopia 100/100 (0)

Tervitusviisid     
Tervitusviise   on   mitmeid:   peanoogutus,    kummardus ,   teretus,   käesurumine   ehk 
kätlemine, kal istamine ja  suudlus  põsele, käega viipamine, lehvitamine jne. Millist 
neist kasutada, see sõltub inimesest ja olukorrast.
Peanoogutust võib kasutada siis, kui ümberringi on müra ka teretus ei kostu, või  
tuleb korraga  tervitada  mitut inimest. Hästi mõjub noogutust saatev naeratus. Koolis 
on õpilasel viisakas teretada õpetajat kord päevas. Öeldes „Tere! “, peavad sõnad 
olema  selged, et  kaaslane   saaks tere  vastu võtta.   Peab  ka hoolega jälgima,  mis 
hääletooniga   inimest   teretad,   sest   see   vihjab   sinu    suhtumist    sellesse    inimesse . 
Kätlemist   kasutatakse   tervitamisel   päris   sageli.   Oluline   on   teada,   et   käepigistus 
räägib inimese kohta mõndagi. Meeldiv on kindel käepigistus. Vähem meeldivad on 
nii-öelda loiud ja  tangud  käepigistused. Esimese puhul on tunne, nagu oleks sul e 
käe asemel ulatatud vatiga täidetud  kinnas . Teise puhul jääb aga mulje, nagu oleks 
su käsi tangide vahele pigistatud.  Kuldreegel  on, et käed peavad kätlemisel olema 
kuivad ja puhtad, ning kinnastatud kätt pole viisakas tervitamiseks ulatada. Samuti 
peavad   mõlemad   käed   taskust   välja   võtma.   Südamlik   tervitusviis   on   kallistamine. 
Seda sobib kasutada siis, kui mõlemad osapooled end seejuures mugavalt  tunnevad , 
Eestis   on   sedalaadi   tervitust   hakatud   kasutama   üha   rohkem   ja   rohkem.   Põsele 
suudeldakse   erandjuhul   ja   tihti   vaid   näiliselt,   kuna   tegelikult   tervitajad   teineteise 
põske huultega ei puuduta, vaid asetavad põsed üksnes kohakuti, säilitades teatud 
vahemaa . Põsesuudlust näeb sagedamini, kui tervitajateks on kaks naist või mees ja 
naine.   Meeste   vahel   on   rohkem   levinud   ni sugune   südamlik   tervitusviis,   kus 
teineteisele ulatatakse parem käsi ja vasak käsi asetatakse kaaslase õlale või siis 
patsutatakse seda kergelt.
                    
Välismaalaste kombed
Prantsusmaal ei  suudelda  põsele isegi häid tuttavaid – põsed pannakse vastamisi 
ning suudeldakse õhku.
Kreekas tähendab kerge pea  kuklasse  heitmine või  kulmude  kergitamine „ei“, samas 
kui pea kal utamine ühele küljele ja tagasi tähendab „jah“.
Tais  tähendab teise inimese  seljale  või õlale patsutamist teise inimese solvamist.
Venemaal tähendab millegi või kellegi peale vilistamine halvakspanu.
Kui Hiinas on inimesed külma saanud, kannavad nad sageli valgeid  marlimaske .
Araabia   maades   plaksutatakse   sageli,   ka   tervituseks   ning   on   viisakas   ka   vastu 
plaksutada.
Jaapanis  võetakse alati enne majja sisenemist jalanõud jalast.
Kui  Nigeerias  süüakse liha, siis on viisakas ka kõik kondid ära süüa.
Itaalias     istuvad    peremees    ja    perenaine     lauas    teineteise   vastas.    Kõige   tähtsam 
meeskülaline istub  perenaise  paremal käel ja kõige tähtsam naiskülaline peremehest 
paremal. Veine valab meesterahvas. Enne sööma hakkamist soovitakse üksteisele 
head isu. Sööma ei hakata enne perenaist. 
Etikett
- Päeva tuleks alustada rõõmsa meelega, et sind nähes ka teiste tuju rõõmsamaks 
muutuks
- Süüa tuleb korralikult, see tähendab, et ei matsuta, ei lurista, ei pühi käsi 
laudlinasse ning ei räägi täis suuga.
- Kui liigud bussiga, siis tuleb abi vajavaid vanemaid inimesi aidata. Loomulikult tuleb 
neile ka istet pakkuda, kui kuskil mujal enam vabu kohti ei ole.
- Kooli sisse astudes tuleb poistel müts  peast  ära võtta, see on tervituse eest.
- Viisakas on vastu tulevaid inimesi tervitada.
- Tunni algul, kui õpetaja klassi  astub , tuleb püsti tõusta.
-  Ei ole viisakas käsi püksitaskus hoida.
- Väga ebaviisakas on teiste inimeste jutule vahele segada.
- Vanemate inimestega rääkides tuleb neid teietada ning kui vanem inimene sind 
kõnetab, siis tuleb püsti tõusta.
- On viisakas enne välja minemist kogu perele, kas “nägemist” või “head aega” 
öelda.
- Kui sõpradega õues ringi käia, siis tuleb ka teistele inimestele ruumi jätta, mitte 
keset tänavat käia. Tänaval ei karjuta, naerda, nuteta, laulda, vilistada jne, sest see 
võib teisi häirida.
- Kunagi ei ole aega liiga vähe, kasutada selliseid viisakusväljendeid, nagu palun, 
tänan, ole ni  hea, kas tohin Teid  paluda , tänan, ma ei soovi, vabandage, mul on ni  
kahju, pean kahjuks teid tülitada, kuid jms. 
- Kooli riided peab ära  vahetama , et neid ikka järgmine päev saaks ka kanda.
- Õpikutel ja juturaamatutel võiks ol a järjehoidja, kui mitte mingil tingimusel ei tohi 
raamatu nurki murda.
- Kui teised loevad või kuulavad midagi, ei tohi vahele segada.
- Väga ebaviisakas on  valetamine , olgu see suur või väike vale, vale on siiski vale.
- Rääkima peab kõvasti ja selgelt. 
- Naeratades muudab ka teised inimesed rõõmsamaks.
                           
Kombed  tänaval vanadel  aegadel
1.   Teretamine.   Härra   võtab   parema   käega    peakatte    ja   tõstab   sel e   kas  üles   või 
paremale   poole,    sealjuures    teeb   ta   aga   väikese   kummarduse.    Daam    vastab 
peakummardusega.
Härra  teretab kõige enne vanemaid isikuid, daame ja ülemaid. Härra võtab tervituse 
vastu püsti ja kummardusega.
2.   Seisab   daam   kusagil   koha   puudusel   püsti,   tõuseb   härra   üles   ja
 pakub oma istme daamile. On daame rohkem, siis vanemale neist.
Noor daam olgu ka vana või haige härra vastu tähelepanelik ja andku sarnasel korral 
oma istme ära.
3. Tänaval ei kõnelda valju häälega, vaid nii, et möödaminejad ei kuulata.
Käimisel tagasi vaatamine ja möödamineja üle õla piilumine on ebaviisakas.
Paberitükke ja sõidupileteid ärgu loobitagu maha, vaid pandagu nad selleks 
seatud korvidesse.
Kasutatud kirjandus :
www.miksike.ee
www.wikipedia.org
„  Suhtlemine  on lahe “