Tartu 2014 Sisukord Eesti teatriajalugu Eesti teatriajalugu Teatri põhimõisted Näitemängu arvustus Lemmik näitleja Kasutatud kirjandus Teatri põhimõisted 1.butafoor...ehtsaid esemeid matkivate lavatarvete valmistaja... 2.butafooria...järele tehtud esemed... 3.dialoog...kahekõne... 4.draama...näidend,tõsise sisuga näidend... 5.draama kirjandus...kirjanduse põhiliik, sisaldab lavalisus, põhinemine tegelaste dialoogi ja kahekõnel... 6.dramatiseerima...näidentiks tegema... 7.dramaturg...draamateose autor... 8.dramaturgia... 9.intriig...põhitegevuse arenemine romaanis või draamas... 10.koomika...naljakas huumor või (karakturik,kõnek,situatsioonik)... 11.komöödia...koomilise sisuga näidend... 12.miljöö...teose aeg ruumis, iseloomustav tegelasi... 13.monoloog...sisekõne... 14.rekvisiit...lavatarve, lavastuses kasutatav tarbeese... 15.remark...autori tekst, tutvustav tekst... 16.stseen...lavateose väikseim terviklik osa... 17
Eesti teatrielu areng 1920-1940 1920. ja 1930. aastail teatrielu mitmekesistus. Eesti iseseisvumine 1918 kaotas senised tsensuuripiirangud ning andis teatritele siiamaani puudunud riigi- ja omavalitsustepoolse ainelise toetuse. Hakati lavastama suuri klassikalisi tragöödiaid ja kaasaja näidendeid ning dramatiseerima eesti proosateoseid. Järgneva kahekümne aasta peamiseks saavutuseks oli kutselise teatri arvuline ja geograafiline laienemine. Umbes kümnekonnast teatrist koosnev võrk kattis kogu maa, jõudes ka mõnede vähem kui 5000 elanikuga keskusteni. Väljaspool Tallinna lisandusid täiskutselistena "Ugala" ja Narva Teater, poolkutselistena "Kannel", "Säde", Kuressaare Teater ja Rakvere Teater. Tallinnas endas, mis perioodi teatrielu kindlalt valitses, tõusis sõnalis-muusikaliseks
1908. aastal hakati Estonias lavastama oopereid ja operette. 1916. aastal rajati Tallinnas teinegi kutseline teater. 1920. aastail asutati veel rahvaliku mängukavaga ja ühiskonnakriitilise meelsusega Tallinna Töölisteater ning otsinguline, ekspressionistliku suunaga Hommikteater. Kutselised teatrid asutati ka Viljandis ja Narvas. 1920.-30. aastail teatrielu mitmekesistus. Hakati lavastama suuri klassikalisi tragöödiaid ja kaasaja näidendeid ning dramatiseerima eesti proosateoseid. Võimekad lavastajad olid Priit Põldroos ja Andres Särev, Ants Lauter ja Hilda Gleser, Paul Sepp ning hiljem Leo Kalmet. Nende loomingu ja pedagoogitöö tulemusena sugenesid eriilmelised trupid, milles oli palju isikupäraseid näitlejaandeid. Nõukogude ajal on asutatud Rakvere Teater, Vene Draamateater, Nukuteater ja Noorsooteater. "Estonia" draamatrupp viidi 1949. aastal Draamateatrisse, millega liideti ka Töölisteatri tugevamad näitlejad
Seda selleks, et võita rahva poolehoidu. Paljud inimesed on praegu veel selle vastu, kuid varsti ,siis kui energiavarud on otsa lõppemas, saavad nemadki aru, et muud võimalust lihtsalt ei ole. Inimesed on lihtsalt liiga harjunud energiaga selleks, et sellele selja pöörata. Peale selle olen ma täiesti kindel, et selle ajaga suudetakse tuumaenergia kasutamise ohte vähendada. Tuumaenergia kasutamisel on nii plusse ja miinuseid, kuid negatiivset poolt kipuvad inimesed üle dramatiseerima. Tõesti, ajaloos on mitmeid näiteid tuumaenergia halbadest külgedest aga nüüd teatakse sellest juba rohkem ja tehased on palju kindlamaks tehtud. Tehnoloogia arenedes liigub kindlasti edasi ka tuumaelektrijaamade ohutus. Sellepärast arvan, et tehaste ehitamist tuleks praegu võimalikult palju piirata. Tuumaelektrijaamad tuleks kasutusele võtta viimase õlekõrrena, kuna siis on nende kasutamine kõige ohutum ja kindlasti on sellel siis ka rohkem toetajaid.
1906. aastal muudeti Vanemuine ja Estonia kutselisteks ning 1911. aastal muudeti kutseliseks ka Pärnu Endla teater. Oopereid ja operette hakati Estonias lavastama 1908. aastal. Rahvaliku mängukavaga ja ühiskonnakriitilise meelsusega Tallinna Töölisteater ja otsinguline, ekspressionistliku suunaga Hommikteater asutati 1920. aastail. Ka Viljandisse ja Narva asutati kutselised teatrid. 1920.-30. aastail hakati lavastama suuri klassikalisi tragöödiaid, kaasaja näidendeid ja dramatiseerima eesti proosateoseid. Selle aja võimekad lavastajad olid Priit Põldroos, Andres Särev, Hilda Gleser, Paul Sepp ning Leo Kalmet. Kokkuvõte Tööd kirjutades sain teada, et Eestisse tuli teater sakslaste kaudu ning kõigepealt oligi see baltisakslaste jaoks. 16. sajandil mängiti Tallinnas raekojas näitemänge. Eesti esimene kutseline teater oli Tallinna Linnateater. Tartu "Vanemuine" sai alguse "Vanemuise" seltsist ning seal etendusid mitmed Lydia Koidula näidendid.
teatri majas, mis on Eesti kõige vanem säilinud teatrimaja. Algaastatest tänaseni on pööratud suurt tähelepanu maailmaklassika lavastamisele ning kaasaegsele uue dramaturgiale eri maadest. Järjepidevalt on tehtud koostööd kaasaegsete eesti autoritega. 1920. aastatel, pärast ühe tollase populaarse külakomöödia lavastust algas just sellest teatrist rahvusliku dramaturgia buum: hakati rohkem näidendeid kirjutama, samuti dramatiseerima kaasegsete prosaistide töid, need said publiku hulgas väga populaarseks. Laval olid eesti autoritest Raudsepp, Kitzberg, Vilde, Tammsaare, Luts. 1950. aastatel lavastati palju tollaseid noori autoreid (Smuul, Rannet, Liives). 1955. alustas Draamateatris lavastajana tööd Voldemar Panso, Moskvas GITIS-es lavastajaks õppinud mees, kellest hiljem sai üks legendaarsemaid eesti teatritegelasi, teatrikooli ja noorsooteatri looja, aastatel 19701976 Draamateatri peanäitejuht.
1916. aastal rajati Tallinnas teinegi kutseline teater. 1920. aastail asutati veel rahvaliku mängukavaga ja ühiskonnakriitilise meelsusega Tallinna Töölisteater ning otsinguline, ekspressionistliku suunaga Hommikteater (töötas 1921-1924, trupp koosnes asjaarmastajaist, juht oli August Bachmann). Kutselised teatrid asutati ka Viljandis ja Narvas. 1920.-30. aastail teatrielu mitmekesistus. Hakati lavastama suuri klassikalisi tragöödiaid ja kaasaja näidendeid ning dramatiseerima eesti proosateoseid. Võimekad lavastajad olid Priit Põldroos ja Andres Särev (Töölisteatris), Ants Lauter ja Hilda Gleser ("Estonias", viimane ka Töölisteatris), Paul Sepp ("Estonias" ja Draamateatris) ning hiljem Leo Kalmet (Draamateatris). Nende loomingu ja pedagoogitöö tulemusena sugenesid eriilmelised trupid, milles oli palju isikupäraseid näitlejaandeid. Nõukogude ajal on asutatud Rakvere Teater, Vene Draamateater, Nukuteater ja Noorsooteater (nüüdne Linnateater)
Kuigi nimi ei viita rahvusteatrile, on Eesti Draamateater seda rolli sisuliselt täitnud juba pikka aega. Algaastatest tänaseni on pööratud suurt tähelepanu maailmaklassika lavastamisele ning kaasaegsele uue dramaturgiale eri maadest. Järjepidevalt on tehtud koostööd kaasaegsete eesti autoritega. 1920. aastatel, pärast ühe tollase populaarse külakomöödia lavastust algas just sellest teatrist rahvusliku dramaturgia buum: hakati rohkem näidendeid kirjutama, samuti dramatiseerima kaasegsete prosaistide töid, need said publiku hulgas väga populaarseks. Laval olid eesti autoritest Raudsepp, Kitzberg, Vilde, Tammsaare, Luts. 1950. aastatel lavastati palju tollaseid noori autoreid (Smuul, Rannet, Liives). 1955. alustas Draamateatris lavastajana tööd Voldemar Panso, Moskvas GITIS-es lavastajaks õppinud mees, kellest hiljem sai üks legendaarsemaid eesti teatritegelasi, teatrikooli ja noorsooteatri looja, aastatel 19701976 Draamateatri peanäitejuht
1916. aastal rajati Tallinnas teinegi kutseline teater. 1920. aastail asutati veel rahvaliku mängukavaga ja ühiskonnakriitilise meelsusega Tallinna Töölisteater ning otsinguline, ekspressionistliku suunaga Hommikteater (töötas 1921-1924, trupp koosnes asjaarmastajaist, juht oli August Bachmann). Kutselised teatrid asutati ka Viljandis ja Narvas. 1920.-30. aastail teatrielu mitmekesistus. Hakati lavastama suuri klassikalisi tragöödiaid ja kaasaja näidendeid ning dramatiseerima eesti proosateoseid. Võimekad lavastajad olid Priit Põldroos ja Andres Särev (Töölisteatris), Ants Lauter ja Hilda Gleser ("Estonias", viimane ka Töölisteatris), Paul Sepp ("Estonias" ja Draamateatris) ning hiljem Leo Kalmet (Draamateatris). Nende loomingu ja pedagoogitöö tulemusena sugenesid eriilmelised trupid, milles oli palju isikupäraseid näitlejaandeid. Nõukogude ajal on asutatud Rakvere Teater, Vene Draamateater, Nukuteater ja Noorsooteater (nüüdne Linnateater).
Kuigi nimi ei viita rahvusteatrile, on Eesti Draamateater seda rolli sisuliselt täitnud juba pikka aega. Algaastatest tänaseni on pööratud suurt tähelepanu maailmaklassika lavastamisele ning kaasaegsele uue dramaturgiale eri maadest. Järjepidevalt on tehtud koostööd kaasaegsete eesti autoritega. 1920. aastatel, pärast ühe tollase populaarse külakomöödia lavastust algas just sellest teatrist rahvusliku dramaturgia buum: hakati rohkem näidendeid kirjutama, samuti dramatiseerima kaasegsete prosaistide töid, need said publiku hulgas väga populaarseks. Laval olid eesti autoritest Raudsepp, Kitzberg, Vilde, Tammsaare, Luts. 1950. aastatel lavastati palju tollaseid noori autoreid (Smuul, Rannet, Liives). 1955. alustas Draamateatris lavastajana tööd Voldemar Panso, Moskvas GITIS-es lavastajaks õppinud mees, kellest hiljem sai üks legendaarsemaid eesti teatritegelasi, teatrikooli ja noorsooteatri looja, aastatel 19701976 Draamateatri peanäitejuht. Lisaks
autoriteet - lugupeetavus; lugupeetud isik distsipliin - kord, korrale allumine dobermann - koeratõug B dokument - ametlik paber bakter - pisik dollar - rahaühik baleriin - balletitantsija domineerima - valitsema, ülekaalus olema ballett - muusika saatel etendatav dramatiseerima - näidendivormi seadma lavatantsuteos DVD - mõlemal poolel salvestist kandev suure balloon - õhupallikest, gaasimahuti draakon - lohe, lendmadu, tulemadu balti - Baltimaade hõimud või keeled draama - (tõsise sisuga) näidend bankett - pidusöök dzemm - moos baranka - rõngaskuivik, rõngel dzungel - troopika või lähistroopika tihnik või
Vanemuise juhiks saanud Karl Menning hakkas lavastama väärtuslikke näidendeid ning taotlema mängu elulist tõepära ja ansambliühtsust. Tema nõudliku teatritöö tulemusena sündis ühtlaselt hea professionaalse tasemega trupp. 1918 aastal hakati Estonias lavastama oopereid ja operette 1916 aastal rajati Tallinnas teinegi kutseline teater. 1920.-30. aastail teatrielu mitmekesistus. Hakati lavastama suuri klassikalisi tragöödiaid ja kaasaja näidendeid ning dramatiseerima eesti proosateoseid. Võimekad lavastajad olid Priit Põldroos ja Andres Särev (Töölisteatris), Ants Lauter ja Hilda Gleser ("Estonias", viimane ka Töölisteatris), Paul Sepp ("Estonias" ja ,,Draamateatsid") ning hiljem Leo Kalmet (Draamateatris). Nende loomingu ja pedagoogikatöö tulemusena sugenesid eriilmelised trupid, milles oli palju isikupäraseid näitlejaandeid. Nõukogude ajal on asutatud Rakvere teater, Vene Draamateater, Nukuteater ja Noorsooteater
tõstavad. • Oht tuleneb sellest, et reporter vajab allikat selleks, et saada head tsitaati. Mõned inimesed muutuvad pidevalt viidatavateks allikateks ja valvekommentaatoriteks. Tuleks vältida nende kasutamist. Püsiallikate testimine. Vähesed inimesed sobivad püsiallikateks. Enamus inimesed on ebatäpsed. Nähakse sündmust, mitte ei jälgita. Neil on meeles tunded jne, mitte faktid. Inimesed kalduvad dramatiseerima sündmusi. Antakse info, mida reporter tahab kuulda. Selleks tuleb allikaid testida. • Esiteks, reporter peab testima inimesi enne, kui otsustab ta võtta püsiallikaks. • Teiseks, peab testima püsiallikat peale ametivahetust. Kas nende valdkonna teadmised on muutunud? • Testimiseks tuleb kontrollida allikalt saadud infot teiste kindlate allikate ja kirjatööde andmetega. Võib küsida: kas allikas on varem olnud usaldusväärne, kas saab anda teisi
Kuigi nimi ei viita rahvusteatrile, on Eesti Draamateater seda rolli sisuliselt täitnud juba pikka aega. Algaastatest tänaseni on pööratud suurt tähelepanu maailmaklassika lavastamisele ning kaasaegsele uue dramaturgiale eri maadest. Järjepidevalt on tehtud koostööd kaasaegsete eesti autoritega. 1920. aastatel, pärast ühe tollase populaarse külakomöödia lavastust algas just sellest teatrist rahvusliku dramaturgia buum: hakati rohkem näidendeid kirjutama, samuti dramatiseerima kaasegsete prosaistide töid, need said publiku hulgas väga populaarseks. Laval olid eesti autoritest Raudsepp, Kitzberg, Vilde, Tammsaare, Luts. 1950. aastatel lavastati palju tollaseid noori autoreid (Smuul, Rannet, Liives). 1955. alustas Draamateatris lavastajana tööd Voldemar Panso, Moskvas GITIS-es lavastajaks õppinud mees, kellest hiljem sai üks legendaarsemaid eesti teatritegelasi, teatrikooli ja noorsooteatri looja, aastatel 19701976 Draamateatri peanäitejuht. Lisaks
Lutsu naljamängude väärtuseks on ehteestilikud, värvikad, koomilised tüübid, lopsakas rahvakeel ning elutäpne olustikukujutus. Neil puudus 19. sajandi lõpu jantide moraliseeriv ja õpetlik motiiv. Hilisemates lühinäidentides ei tõusnud Luts enam oma algsele tasemele. Lühikesi uusromantistlikke muinasjuttnäidendeid "Siniallik", "Ülemiste vanake" (mõlemad tr. 1916) ja "Sootuluke" (tr. 1919) päästab lasteteatri vähemnõudlik raamistik. Kuid 1930ndtel hakati suure eduga dramatiseerima Lutsu proosateoseid. 13. Eduard Vilde näitekirjanikuna (,,Tabamata ime", ,,Pisuhänd"). Uue linnaelu ja noore intelligentsi probleemid tõi eesti lavale Eduard Vilde (1865 1933). Tema tippnäidendid ("Pisuhänd" ja "Tabamata ime") jäävad Vilde küpsusperioodi, kuhu kuulub ka romaan "Mäeküla piimamees". Vilde tõi eesti draamakirjandusse uued ained ja probleemiasetused. Kui Kitzberg kirjutas külaelust, Luts alevikomöödiaid, siis Vilde kujutab linnas elavaid eestlasi
annaabi.ee 
