Dostojevski "Idioot" kirjand (0)

Inimene on enda eksisteerimishetkest saadik tahtnud teada vastuseid kõiksugustele küsimustele. Iga tänapäevainimene võlgeb enda mugavuste eest tänud just koopiamaalijatest esivanematele, kes tänu sellele samale uudishimule on meid toonud siia, kus oleme praegu. Ühiskond on arengu osas teinud lõvihüppe ning ära seletanud nii palju nähtusi kui seni on tänu erinevatele ressurssidele võimalikuks osutunud. Kuid otse silme ees seisev küsimus on seni jäänud veidi tühjemapoolseks. Mis see inimene siis lõppudelõpuks kõigi enda tahkudega on?
Teame, et juba enne Kristust püüdis selle küsimusega tegelda Hippokrates, tema jälgedes astus Galenos ning Franz Joseph Gall.
Paraku uudishimu sellega ei vaibunud, ning küsimus tundus siiski lahtine , ja sedapuhku oli seda üleskeerutatud tolmu vaja kättevõtmisega maandada. Seda Wilhelm Wundt 1879 . aastal tegigi.
Teadus teaduseks, kuid küsimus on seniajani jäänud punktita. Arvatakse petlikult, et psühholoogia oskab vastuse anda igale käitumismallile ning liigitada inimesedki kastidesse. Kuidas me ka ei tahaks seda must-valget pilti uskuda, kerkivad päevakorda siiski paljud küsimused, mis sellest vähesest vastust ei leia.
Läbi aegade on ideoloogiad valitsenud mitte ainult poliitikas, vaid ka inimeste endi vahel. Kõik, mis sellega vastuollu satub, kuulub nagu automaatselt põlastusväärseks, valeks, ning tihtipeale idiootlikukski. Just seesama juhtus Dostojevski raamatus tiitliga „ Idioot “, kus ideoloogia rajanes omakasupüüdlikkusele, ahnusele ning vajadusele elada selle aja väljakujunenud normide järgi, kus hinnati tugevat inimest, kes suutis seista vaid omal kahel jalal ning mitte hoolida kellestki teisest. Sedasama näitas Aglaja Lepatšin, naine, kes ujus vooluga kaasa, kordagi maha võtmata enda tervmeelsusest ja iroonilisusest pakatavat kesta. Ta oli naine, kes kritiseeris omaenda kõige kallimaid inimesi, naeris tagasi abieluettepaneku mehelt, kelle vastu tal ometigi südames ei valitsenud ükskõiksus. Tema sisimas elas hoopis teine inimene, kelle ta oli avalikkuse eest peitu pannud ega lasknud tal läbi kumada ka siis, kui kaalul oli tema edasine elukäik. Inimesed ei ole aja jooksul muutunud, ning tänapäevalgi leidub selliseid inimesetüüpe igal sammul. Arusaamatuks teeb kogu selle olukorra tõsiasi, et tihtipeale leitakse, et iseenda asemel on hoopis lihtsam olla keegi teine. Nagu ka see, et miks vahel lõigatakse läbi enda hüvedevoog ning minnakse sama mõtet pidi, mis Nastasja Filippova- „mida halvem , seda parem.“
Mis on see, mis paneb inimesi keskenduma negatiivsele, varjama iseennast ja enda tõelist olemust, kasvatama endale ette müüri, mille taha ennast maailmavalu eest peita. Kas mitte poleks lihtsam, kui kõik inimesed enda kaitsemüüri maha lammutaksid ning elaksid nagu Lev Nikolajevitš Mõškin, kes ei lasknud kõikide teiste egoismil enda põhimõtetest tükki võtta, ning oli alati abikätt ulatamas. Ta oli üdini hea ja avala südamega, valmis enda maise vara tükkhaaval ära jagama ning enda katuse alla võtma hädas ja tiisikule elu andmas Ippolit Borissovit, kes on surmamõttest arvatavasti nii kibestuses, et võtab endale õiguse end toitvat kätt hammustada ning Mõškini idioodiks tembeldada justnimelt selle sama headuse pärast, mis tema pea kohal katust nüüd hoidis.
Lev Mõškini südameheadus oli inimestele midagi võõrast, uutmoodi, ning seepärast teda ei mõistetudki. Headus pandi idiootsusega samasse patta, samal ajal kui kõike, mis oli egoistlik ja võlts, võeti enda eeskujuks. Mõškini eldoraadoks oli heategu , samal ajal kui teistel oli selleks raha või võim.
Inimese olemus on ja arvatavasti jääbki saladusteloori alla veel väga pikaks ajaks, kui mitte igaveseks. Kuid vahel on sellegipoolest sõnulseletamatult rahupakkuv mõte, et mitte kõik sahtlid ei ole siin ilmas loodud avamiseks, ning ühes nendest kinnistest on vastused küsimustele, mis meid ümbritsevad kõige tihedamini. Tundub, et universum kavaldab inimese siiski iga kell üle.