Pealetungis osalesid ka eesti kommunistlikud polgud Viljandi ja Tartu kütipolk. Punaarmee esimese rünnaku Narvale olid 22. novembril tagasi löönud veel sakslased, ent ühtlasi kiirendas see Saksa vägede lahkumist Eestist. Ajutine Valitsus saatis Narva alla kõik käepärast olevad väed. Viru rinne oli Vabadussõja alguse tähtsaim kaitsesuund, sest punaste pealetung ohustas Tallinna. Kaitset juhtis 1. diviisi ülem kindralmajor Aleksander Tõnisson. 1. diviisile allusid Virumaa Kaitseliit ning 1., 4., ja 5. jalaväepolk, lisaks veel suurtükivägi ja soomusrongid. Kokku oli Viru rindel umbes 2500 Eesti sõjaväelast. Mitme tunni vältel lõid Saksa ja Eesti üksused Punaarmee rünnakud Narvale tagasi, ent järgmisel päeval oldi sunnitud linn loovutama. Ka esialgu juhtis ka Lõunarinde sõjategevust 1. diviis ülem kindralmajor Tõnisson. Juhtimise lihtsustamiseks formeeriti Lõunarinde üksustest 8. detsembril 1918 esialgu 1. diviisi 1.
Detsembris saadeti pataljonile appi 500 meest, kes oli vaja välja õpetada. Neist moodustati pataljoni „Narwa“ 4. kompanii. Peale seda, kui Punaarmee oli „Tšerkassõ kotis“ kümme sakslaste diviisi sisse piiranud sai pataljon väga suuri kaotusi. Nad ühendati diviisiga „Wiking“ kuid kui nad olid piiramisrõngast välja murdnud eraldati Narwa Wikingist ja saadeti tagasi Eestisse. Siin korraldati neile pidulik vastuvõtt Tallinnas, peale mida pataljon allutati 20. Eesti SS-diviisile ja saadeti Tallinna ümbrusesse formeerimisele ja väljaõppele. Pataljon „Narwa“ tuumikust moodustati 20. Üksik SS-jalaväepataljon ning formeerimise käigus sai pataljon juurde 600 meest. Samuti oli ka Idapataljon allutatud 20. Eesti SS-diviisile. Üleüldse saadeti kõik eestlaste väeüksused tagasi kodumaale, kus nad saaksid punavägede pealetungi peatada ja oma kodumaad kaitsta. Esimene suurem kokkupõrge Eesti pinnal oli 25. juulil 1944. aastal Auveres
Kõik ohvitserid ja seersandid olid kas tapetud või haavatud... Vees olevad mehed lükkasid haavatud kaldale ning need, kes olid liivani jõudnud, roomasid tagasi vette, tõmbamaks teisi kaldale, et päästa neid uppumisest. Paljudel juhtudel said päästetud nende silme all uuesti haavata või said nad ise pihta." Sakslaste trump Omahal oli järsk pankrannik, mis võimaldas neil maabuvaid ameeriklasi kuulipildujatest ja suurtükkidest niita. Kehva ilma tõttu uppus ameeriklaste 1. diviisile toeks saadetud 32 ujuvtankist kakskümmend seitse. Meeletuid kaotusi kandnud dessantvägede päästjaks sai lakkamatu kuulipildujatuli Briti ja Ameerika laevadelt, mis päeva edenedes hakkas sakslaste kaitset õõnestama. Surmapõlglike ellujäänud ohvitseride juhtimisel suutsid ameeriklased järk-järgult pangale tungida ning vaenlast vaigistama asuda. Päeva lõpuks oli Vierville'i küla ameeriklaste käes, nagu ka kõik viis Omaha Beachile viivat maanteed.
Pealetungis osalesid ka eesti kommunistlikud polgud Viljandi ja Tartu kütipolk. Punaarmee esimese rünnaku Narvale olid 22. novembril tagasi löönud veel sakslased, ent ühtlasi kiirendas see Saksa vägede lahkumist Eestist. Ajutine Valitsus saatis Narva alla kõik käepärast olevad väed. Viru rinne oli Vabadussõja alguse tähtsaim kaitsesuund, sest punaste pealetung ohustas Tallinna. Kaitset juhtis 1. diviisi ülem kindralmajor Aleksander Tõnisson. 1. diviisile allusid Virumaa Kaitseliit ning 1., 4., ja 5. jalaväepolk, lisaks veel suurtükivägi ja soomusrongid. Kokku oli Viru rindel umbes 2500 Eesti sõjaväelast. Mitme tunni vältel lõid Saksa ja Eesti üksused Punaarmee rünnakud Narvale tagasi, ent järgmisel päeval oldi sunnitud linn loovutama. Ka esialgu juhtis ka Lõunarinde sõjategevust 1. diviis ülem kindralmajor Tõnisson. Juhtimise lihtsustamiseks formeeriti Lõunarinde üksustest 8. detsembril 1918 esialgu 1. diviisi 1. brigaad
Koos sakslastega pidi formeeritava üksuse juhtkonnas olema ka Eesti ohvitsere. Leegion oli ju eestlaste endi loodud. 16 Lubaduse esimest poolt sakslased pidasid, kuid teist poolt rikkusid õige pea. Varsti selgus, et formeeritava diviisi juhtkond koosnes peaaegu täielikult sakslastest. Tuli leppida olukorraga, et eestlastest juhtkond oli rügementides ja pataljonides. Sakslased olid põhimõtteliselt adjutandid ja majandusmehed. Ka diviisile otseselt alluvate üksuste ülemad olid sakslased. Tegelikult tegutses diviisi lahinguline koosseis hiljem Eesti pinnal olnud lahingutes eestlastest ohvitseride juhtimisel. Sakslastest koosnev diviisi staap ei juhtinud Eestis ühtegi lahingut, arvestamata rügemendi Vabatahtlikuks kutsumise poster ülemate poolt tehtud otsuseid. Kuna Eesti Leegion kuulus Relva-SSi koosseisu ja oli allutatud välismaalastest koosneva üksusena selle
lahinguvalmis: koosseisus oli 6000 meest. Eesti vägede suurpealetung mais Mai algul koondas Eesti väejuhatus Narva alla valgete Põhjakorpuse ja saatis selle 13. mail pealetungile. Ootamatult tabatud Punaarmee veeres Petrogradi lähistele. Narva rindel saabus nüüd pikaks ajaks vaikus. 7 Saanud selgeks, et Punaarmee ei suuda vastu panna isegi valgetele, andis kindral J. Laidoner 16. mail 2. diviisile käsu pealetungiks Pihkva suunas. Vahepeal loodud 3. diviis kindral Ernst Põdderi juhatusel sai käsu Põhja-Läti vabastamiseks. Siia suunati ka Läti brigaad. 25. mail vallutasid Eesti väed Pihkva, kuhu asus kaitsele muu hulgas ka eesti punaste küttide diviis. Tolleks ajaks olid Punaarmees teenivad eestlased kaotanud juba võidulootuse ja üle 1000 punaküti tuli ise üle Eesti poole. Punaarmee eesti diviis tõmmati seejärel kokku brigaadiks ja saadeti Eesti rindelt ära kui ebausaldatav
Sõjaväe esialgne rahuldamine tarvikutega toimus kohustuse korras ja rekvisitsiooni teel. Mõningaid tarbeesemeid sõjaväele, nagu tarvitatud relvi, laskemoona, saadi endise Vene sõjaväe ladudest. Nende kordaseadmine aga võttis aega. Suurem osa varustusesemeid tuli soetada sisseveo teel välisriikidest. Esimesed relva- ja laskemoonasaadetised jõudsid Tallinnasse alles detsembrikuu algul 1918. Taandumine Narva langemisega algas 1. diviisile taandumise ajajärk, mis kestis 1919. aasta alguseni. Taganemise põhjuseks oli Eesti sõjaliste jõudude nõrkus. Suhteliselt punaarmeega olid eesti sõdurid arvulises vähemuses. NõukogudeVene 6. diviisil oli 28. novembri 1918 seisuga Narva lahe ja Peipsi järve vahel umbes 400 püssikandjat, 20 suurtükki, 30 kuulipildujat, soomusrong ja 2 soomusautot. Narva lahes tegutses aga laevastik. Eesti 1. diviisi koosseisu
korpuse staapi kindralstaabi ohvitseriks. Selle korpusega läks ta edelarindele -- Galiitsiasse. Kindralstaabi kaptenina juhtis ta mitut edukat luureretke, mille eest sai ta Püha Jüri 4. järgu ordeni ja Püha Jüri mõõga. 1915. aastal määrati kapten Laidoner 21. diviisi staabi vanemadjutandiks; novembri või detsembrikuus saadeti ta Läänerinde staapi luureosakonna ülema abiks. 21. diviisi ülem kindralmajor Nekrassov avaldas Laidoneri lahkumise puhul diviisile käskkirja, kus iseloomustas Laidoneri kui äärmiselt külmaverelist, suure töö- ja kiire otsustusvõimega inimest, kes kaitses omi mõtteid lihtsalt ja mõjuvalt. 1917. a määrati Laidoner Kaukaasia Grenaderidiviisi staabiülemaks, sama aasta oktoobris aga viidi üle 62. diviisi staabiülemaks Molodetsnosse Minskist umbes 50 km loodes. 1917. aasta alguseks oli Venemaa jõud otsas. Rindel tabas Vene vägesid üks lüüasaamine teise järel. Sõjavägi lagunes
diviisi langevarjurite peamine osa."46 Nii mahukas operatsioon ei jäänud sakslastele märkamatuks, ning seetõttu 41 Ambrose. Lk. 191 42 Flanagan, E. M., Jr. Airborne : A Combat History of American Airborne Forces. Westminster: Ballantine Books, 2003. Lk.179. 43 Op. Cit. Lk. 159. 44 Flanagan. Lk. 182. 45 Ambrose. Lk. 197. 46 Flanagan. Lk. 183. sattusid lennukid ja langevarjurid vaenlase tule alla. ,,Kuna 82. diviis järgnes 101. diviisile üle Cotentin'i poolsaare, olid sakslaste õhutõrjeväed palju paremas valmisolekus 82. diviisi ülelennu ajal."47 Halvad ilmastikutingimused ja sakslaste õhutõrje külvasid lendurite seas üsna suurt segadust. Paljud piloodid hakkasid õhutõrje tule eest põiklema ning kaldusid seetõttu kursilt kõrvale. Samuti ei aeglustatud lennukit tihtipeale seetõttu õigele hüppekiirusele, mis oli langevarjuritele väga ohtlik.48 Niimoodi, vaenlase tule all, suurel
lisas, et ,,Me ei alusta III Maailmasõda". Nõukogude Liit kokkuvõttes leppis araablaste kaotusega. USA ametnike kiri jõudis kohale koosoleku ajal, Breznev otsustas, et ameeriklased on liiga närvilised ja parim oleks neile vastamisega oodata. Järgneval hommikul egiptlased nõustusid USA ettepanekuga ja lõpetasid NL'lt abi palumise. Sellega kriis lõppes. Põhjarindel olid süürlased valmistunud uueks vasturünnakuks, mis oli plaanitud 23 oktoobrile. Lisaks Süüria viiele diviisile oli Iraak andnud juurde 2 ja oli ka väiksemaid üksusi teiste araabia riikide poolt, ka Jordaania. Nõukogude Liit oli enamuse sõja esimestel nädalatel kaotatud Süüria tankidest asendanud. Päev enne plaanitud rünnakut oli aga ÜRO kehtestanud relvarahu. Mõned Süüria kindralstaabi liikmed siiski tahtsid rünnakuga plaanitult edasi minna, väites, et siis ilmselt teeks seda ka Egiptus. Teised olid siiski selle vastu, mures et selline käik lubaks Iisraelil Egiptuse Kolmas
jalaväediviisi osade üleviimist Riiast Kuressaarde, et paigutada need üksused saarte kaitsele. Diviisiülem kindralleitnant Hans Schirmer määrati ühtlasi saarte komandandiks ning talle allutati ka kogu tsiviilvõim. 23. diviis oli lahingutes Lätis tugevalt kannatada saanud ning selle üksuste võitlusvõime oli õige kesine. Tallinna evakueerimise lõpuks oli Kuressaarde suudetud viia umbes 3700 meest, puudusid aga raskerelvad. Pärast Tallinna evakueerimise lõppu alustati 23. diviisile täienduseks äsja Tallinnast evakueerunud mereväe suurtükiüksuste Saaremaale viimist. 27. septembriks oli seal juba 1700 mereväelast, kohe pärast Punaarmee dessanti Muhusse järgnes veel 2000 mereväelast, aga suuremas osas ilma suurtükkideta (531. ja 532. mereväe suurtükipataljon). Mereväelased olid jagatud kas muude suuremate üksuste juurde või koondatud korvetikapten Kurt Schulzi juhitavasse võitlusgruppi (BA MA, RH III/318, 319; BA MA, RM 45-I/79; BA MA, RM 45-I/247).
Dmitri Parski, kelle juhtimisel algasid ettevalmistused läände tungimiseks. 7. armee oli see väekoondis, mis tegutses otseselt Eesti piiridel. Selle juhatajaks määrati Nikolai Hendrikson, kes pidi väga hästi tundma Eesti olusid. 7. armee osad Eesti piiridel jagati 2 löögigrupeeringuks (üks neist koondus põhja poole Jamburgi grupp, mille põhiliseks löögijõuks oli 6. kütidiviis, kuhu kuulus 3 kütipolku, 1 ratsapolk, soomusautode divisjon jne, lisaks 6. diviisile oli toetuseks juurde antud Balti mere madruste salk, nn soome kommunistipolk ja 3 punast eesti kommunistide polku. Jamburgi grupis oli kokku ca 7000 aktiivset võitlejat (täägid ja mõõgad). 7000-st umbes 2500 olid eestlased. Jamburgi grupi peamiseks löögisuunaks oli Peterburg- Narva-Tallinn. Lisaks peamisele löögisuunale olid ka 2 vähemtähtsat suunda. Said alguse Vsknarva juures ja jätkama sissetungi Kesk-Eesti suunas. Vasknarva-Rakke- Koeru-Paide
annaabi.ee 
