vähenenud. Operatsiooni Blau viis läbi armeegrupp Süd, armeegrupid Mitte ja Nord jäid samal ajal kaitsepositsioonidele. Lisaks olid sakslaste käsutuses ka Itaalia, Rumeenia ja Ungari sõdurid. Sakslaste sõjavägi oli miljoni mehe suurune, liitlastelt saadi juurde 300 000 meest. Teljeriikide sõdureid on kokku rohkem kui 1,3 miljonit. Lõplik Süd koosnes 45 jalaväe-, 11 tanki, 4 kergejalaväe-, ja 5 motoriseeritud diviisist. Armeegrupp Süd jõudis samu diviise analüüsides järeldusele, et „kokkusulamata koosseisu, vähese lahingukogemuse ja väljaõppe puudujääkide tõttu pole 1942. aasta suvesõjakäiguks mõeldud väeosade võitlusvõime võrreldava tasemega, mis oli omane väeosadele Ida sõjakäigu algul. Ka mobiilsetel väeosadel puudub selline paindlikkus, vastupidavus ja läbimurdevõime, mis iseloomustas neid aasta eest.“ Hitleri eesmärk oli kätte saada need piirkonnad, mis varem polnud õnnestunud. Ta oli kindel,
revolutsioonilt korralagedust. Ta kohustas oma päevakäsuga kõiki ohvitsere kandma õlakuid, mille maharebimisega enamlaste poolt oli alanud Vene armee lagunemine. Samuti nõudis ta alamväelastelt ohvitseride tervitamist ja käsu vastuvõtmisel nende püstitõusmist. Ka ignoreeris Laidoner Vene auastmete prioriteeti ja nõudis, et kohtadele määramisel ei arvestatakse mitte ohvitseri auastet, vaid tema tublidust. Nii näemegi Vabadussõja ajal kapteneid diviise juhtimas, samal ajal kui polkovnikud tagalas osakondi juhatavad... Laidoneri suhtumine tagalas olnud staabimeestesse ja rindel võitlevatesse sõjameestesse oli erinev. Ta nõudis tagalas armutut enesekontrolli. Alkoholi tarbimine ei tulnud kõne alla. Poliitikas oli Laidoner kogu sõja aja rõhutult apoliitiline. Ta ei pooldanud ega vastandanud ühtki poliitilist erakonda. Tänu suurriikide kategoorias mõtlevale Sõjavägede ülemjuhatajale, elas ja töötas
kõik Eesti väeüksused tagasi kodumaale saata. Idapataljonid formeeriti ümber ja allutati 20. Eesti SS-Diviisile. Sellega kadusid Idapataljonid. Edasi võideldi 20. Diviisi all Sinimägedes ja Auveres. 9 Eesti sõjakangelased II maailmasõjas teenis palju eestlasi Saksa vägede koosseisus, kuid mitte kõik ei olnud jalaväelased kaevikutes. Eestlaste seast tõusis esile ka väga oskuslike ja suuri väejuhte, kes oma diviise ja üksuseid lahingutes võitudeni viisid. Nelja neist autasustati Raudristi Rüütliristi autasuga. Raudristi Rüütlirist oli Saksamaa autasu, mida jagati ülima lahinguvälja vapruse või õnnestunud juhtimise eest. Need neli meest olid Alfons Rebane, Harald Riipalu, Paul Maitla ja Harald Nugiseks. Harald Nugiseks sündis 22. oktoobril 1921. aastal. Ta teenis II maailmasõja ajal vabatahtlikuna 20. Eesti Relva-SS Diviisis. 1941. aastal hoidus ta kõrvale Nõukogude
võttis ja rakendada aitas.4 Operatsioon Fortitude oli tegelikult osa suuremast eksitusoperatsioonist Bodyguard, aga Fortitude oli otseselt seotud Normandia dessandi maabumispaigaga5. Fortitude jagunes omakorda kaheks väiksemaks osaks. ,,Operatiivplaanil ,,Fortitude" oli mitu elementi. ,,Fortitude North" koos Briti 4. armee baasil formuleeritud petteüksustega Sotimaal pidi silmakirjaks valmistuma ründama Norrat, et Saksa diviise seal kinni hoida. ,,Fortitude South", mis kujutas peamist löögisuunda, pidi sakslasi veenma, et igasugune dessant Normandias on suurejooneline petterünnak tõmbamaks Saksa reservid eemale Pas-de-Calais'st."6 Kuna Fortitude toimimine oli operatsioon Overlord'i jaoks eluliselt tähtis, pidi see pettemanööver jätma endast sakslastele väga reaalse mulje. ,,Üks peamisi raskusi operatsioon Fortitude planeerimise ja rakendamise juures oli vägede,
Jaanuaris toimusid Nõukogude väejuhatuses ümberpaigutused ja sõjaväe ülemjuhatajaks sai K.Voroðilov. Karjala Kannasel asus vägesid juhatama marssal Timoðenko, kes seni oli olnud rinde ülemjuhataja. Laadoga järve ja Jäämere vahel olev rinne anti marssal Sterni juhtida. Samaaegselt tugevdati väekoondisi kogu rinde ulatuses. Selle tulemusel jäid Leningradi, Moskva ja Volga sõjaväeringkonnad tegevväeosadest tühjaks. Neid oli veel vaid Balti riikidesse rajatud baasides. Uusi diviise Soome rindele tuli hakata vedama kaugemalt, isegi Siberist ja Kaug-Idast. See oli Nõukogude väejuhatusele üks kõige kriitilisemaid perioode kogu sõjategevuse vältel, kuna väikseimgi häire vägede kohaletoimetamisel võinuks põhjustada kogu ettevõtmise läbikukkumise. Jaanuari lõpuks rakendati soomlaste vastu kokku 45 diviisi. Neist 25 diviisi Karjala Kannasel ja 20 diviisi idarindel. Tankide arvu suurendati 3000-ni, lennukite arv aga tõusis 1500-ni. 1. veebruaril
Oli 1944. aasta augustikuu lõpp, kui Traudlile teatati, et tema mees on langenud. Lein kestis mõnda aega ja siis tuli tal asuda taas oma kohustusi täitma. Hitler sai ajuvapustuse. Ta ei tõusnud voodist mõnda aega. Kuid teada, et venelased on Ida-Preisimaale sisse tungimas, ajas Hitleri jalule. Võidu lähenemist paraku aga ei paistnud ja lähenesid hoopiski vaenlase väed. Ka Lääne-Euroopas rühkisid liitlase vähehaaval Saksamaa piiri poole. Hitler püüdis uusi diviise maalt välja nõiduda ning saatis need venelaste vastu. 1944. aasta novembrikuu esimestel päevadel võtsime hundikoopast kogu oma kraami kaasa, sest venelased olid juba lähedal. Istusime erirongi ja sõitsime Berliini. Preili Wolf ja Traudl olid ainsad naised kaasas. Pühad lähenesid ja neli sekretäri sisustasid oma aega Berliinis sellega, et koostasid Hitleri jõulutervituste ja jõulupaki saajate nimekirju. Traudl pakkis mitu kohvritäit kingitusi oma perele ja sõpradele
kohustatud koheselt naasma väeosadesse, jäeti koju saatmata ajateenijad, kelle teenistusaeg oli lõppenud, mobiliseeriti kogu olemasolev autotransport ja suur osa ka hobutranspordist, raudteed viidi üle sõjaaegsele mobil korraldusele, sept keskpaigas teostati ka vastavad nimetused- sai Ukraina rinne Kiievi sõjaveäringkonnast, Valgevene ringkonnast Valgevene armee. 16.juuni õhtuks oli Poola piiri äärde koondatud 34 diviisi, 17. sept oli poolakatel endal alles vähem diviise. Lisaks diviisidele oli Poolasse sissetungiks valmis 18 tankibrigaadi, rohkem kui 4000 tankiga. Poolakatel oli sõja alguses u 800 tanki. Punaarmee poolel enam kui 3000 sõjalennukit, poolakatel sõja alguses 830, millest suur osa oli hävitatud. Suur jõud marssis ööl vastu 17.sept üle Poola idapiiri, vastutegevus oli üpris nõrk, kohati oli tõsiseid lahinguid ja mõlemad pooled kandsid kaotusi.
tööstustöölised jne. Hakati rääkima järjest enam et vene väe juhatuse eesmärgiks oleks lätlaste maha tapmine, saadetatakse ohtlikusse ja , saadetakse teadlikult ja tahtlikult surma, tekitas viha vene sõjaväe võimude poliitilise juhtkonna vastu . Alates 16 aastast selge politiseerumine, vasakpoolsed ideed., lähte koht kus kujunesid välja punased läti kütid. Samal ajala koondati kaheks läti diviisiks. I läti küti diviisi ülemaks oli kindral Misinš. Neid diviise tahtsi vene vägi ära kasutada Jõululahingutes. Vene põhjaringe juhtkond otsustas murda saksa kaitseliinidest läbi riia all, ja hõivata terve Kuramaa kubermang, Läbimurde teostamiseks otsustati kasutada läti küti polkusid ja Siberi küti polkusid, otsustati rünnata öösel , lõigata salaja sakslastele märkamatult traat tõketesse augud ja sealt sissetundide. Algas öö vastu 24 dets., küttidele tuli abiks veel ka lumetorm, läti kütid sooritasid oma
Rüdiger von der Goltz - tema juhitud väed saabusid Soomes ja aitasid Mannerheimil saavutada võit Soome punaste üle. Suutis väikestes Saksa vabatahtlike salkades kehtima panna kindla korra ja tänu sellele saavutas ka edu Punaarmee seismapanekul. Tema alluvuses tegutsesid vabakorpused. Enamasti vabakorpused mis Läti alal tegutsesid ei olnud suuremad kui paar pataljoni, v.a. Rauddiviis major Bischoff juhtimisel oli moodustatud endise Saksa armee baasil vabatahtlikest, diviise võeti vastu esialgu Raudristi kavalare. Landeswehri sõja alguses oli Rauddiviisis u 4000 meest. Teiseks Balti Landeswehr major Fletcheri juhtimisel, u 4500 meest. Landeswehri loomine algas nov alguses 1918 ja sellest pidi saame loodava Balti Hertsogiriigi kaitsevägi. Suurenes järk-järgult, kusjuures Landeswehri koosseisus tegutsesid ka vene valged ja Lõuna-Läti brigaad. Rauddiviis, Landeswehr, väikesed vabakorpused ja 1. kaardiväediviis moodustasid kokku 6
annaabi.ee 
