levikut, vaid võib olla värvunud okste lagunemisel tekkivate humiinhapete sisseuhte tagajärjel tüvesse, küll aga on selline keskkond soodne seeneniidistiku arenguks. Puud nakatuvad tavaliselt 30-40 aasta vanuselt tüvevigastuste ja oksakohtade kaudu. Bioloogiliste vormidega. · Kromosoomide arvu järgi eristatakse triploidset ehk kolmekordse kromosoomistikuga(Hiidhaab) ja diploidset haaba. Triploidsel haaval on kromosoomide arv rakkudes 57, tavaliselt diploidsel aga 38. Triploidne on paremate omadustega, kasvab kiiremini ja paremini ega nakatu tüvemädanikesse nii kergelt kui diploidne. · Koore värvi järgi eristatakse rohelise- ja hallikoorelist haaba. Rohelisekoorelist peetakse paremaks, sirgetüvelisemaks ja kiirekasvulisemaks · Isashaabasid peetakse tervemaks ja kiiremini kasvavateks Metsakultuuri ümberarvestamine noorendikus
piiri, seetõttu ei saa lehtimise aega käsitleda olulise taksonoomilise tunnusena. Hiidhaab. Omaette suursündmus oli 1935. aastal, kui Helge Nilsson-Ehle avastas Rootsis triploidse haava [7]. Peale kiirema kasvu osutus triploidne haab (kromosoomide arv somaatilistes rakkudes 3n=57) tavalise diploidsega (kromosoomide arv 2n=38) võrreldes ka vastupidavamaks südamemädanikule. Triploidsele haavale on omane organite hiidsus: ta pungad, lehed, ja õhulõhede sulgrakud on suuremad kui diploidsel haaval. Sellest tuleneb ka tema nimetus – hiidhaab (P. tremula f. gigas). Ent haava ploidsuse üle saab siiski otsustada kromosoomide arvu järgi, sest kõik suurte lehtedega haavad ei ole osutunud triploidideks. Hiidhaava suurepärased kasvuomadused õhutasid ka teiste maade metsateadlasi oma haavapuistuid tähelepanelikumalt uurima. Otsinguid kroonis edu ja esimesed triploidsed haavad leiti Venemaal juba 1938. aastal, hiljem Soomes, Lätis, Leedus, Valgevenes ja mujal. Eestis leiti
Gln A, G Ile His Ser U, C samas lookuses ja toimivad sama tunnuse kujunemisele (tekitades selle eri vorme A Ile Thr Lys Arg A või avaldumisastmeid). Diploidsel isendil ei saa kunagi olla üle kahe erineva Met Lys Arg G alleeli, ehkki alleeliseerias (erinevate geeniteisendite jadas) võib neid olla Asp U, C G Val Ala Glu Gly A kümneid
(Fincham et al., 1979). Sellel liigil haploidiseerumist ei toimu (meioosi teine jagunemine puudub). Küll aga haploidiseerub sugulist paljunemist omav leivapärmseen, tehes vahepeal oma rakust eoskoti, milles toimuvad järjestikku mõlemad meioosi jagunemised ja moodustub neli eost. On andmeid, et rakutuuma ja mtGenoomi proliferatsioon ei ole sõltumatu. Klonaalsetelt paljunevatel parasiitsetel kottseentel, nii üherakulisel diploidsel pärmil Candida albicans (Xu et al., 1999) kui hüüfe moodustaval haploidsel taimede vahemädaniku tekitajal Sclerotinia sclerotiorum (Kohli & Kohn,1998), esineb nii mtGenoomis kui tuumagenoomis rekombinatsioone (retikulaarsus) (Kohli & Kohn,1998; Couch & Kohn, 2000; Anderson et al., 2001). Candida albicans kliinilistel tüvedel pole selliste rekombinatsioonide teke juhuslik: väheste eranditega vastavad mtGenoomi genotüüpidele kindlad tuumagenoomi genotüüpide klastrid.
lahknemine kindlates lahknemissuhetes: fenotüübilt 3:1, genotüübilt 1:2:1. Kui aga on tegemist heterosügootse intermediaarse avaldumisega, siis on fenotüübiline lahknemissuhe 1:2:1. Sellise näite võib tuua andaluusia kanade kohta. Mustade (BB) ja valgete (bb) lindude järglased on hallid (Bb). Lahknemine polüalleelsuse (alleeliseeria) puhul toimub analoogiliselt monohübriidse lahknemisega dialleelsuse korral, sest diploidsel isendil ei saa samast seeriast olla üle kahe alleeli. (Küülikute värvuse näide). retsiprookne ristamine - dominantsete ja retsessiivsete tunnustega isendeid võetakse nii emadeks kui ka isadeks. Isendi homo- või heterosügootsuse tuvastamiseks täieliku dominantsuse korral (kui genotüübiga AA isendid on fenotüübilt sarnased Aa genotüübiga) kasutatakse taandristamist e testristamist. Esinevad nn letaalsed geenid (letaalsed mutantsed alleelid), mis on isendile surmavad
lahknemissuhe kokku genotüübilise lahknemissuhtega. Sellise näite võib tuua andaluusia kanade kohta. Mustade (BB) ja valgete (bb) lindude järglased on hallid (Bb). Hallide lindude omavahelisel ristamisel (Bb . Bb) saadakse fenotüübiliseks ja genotüübiliseks lahknemiseks 1:2:1. Musti linde (BB) saadakse 1/4, halle (Bb) 1/2 ja valgeid (bb) 1/4. Lahknemine polüalleelsuse (alleeliseeria) puhul toimub analoogiliselt monohübriidse lahknemisega dialleelsuse korral, sest diploidsel isendil ei saa samast seeriast olla üle kahe alleeli. Geenid alleeliseerias mõjutavad enamasti ühe ja sama tunnuse arengu astet. Ühe seeria alleele tähistatakse ühe ja sama tähega, märkides juurde sümbolid või numbrid, mis tähistavad eri tunnuseid määravaid alleele. Nii näiteks mõjutab küülikutel pigmendi hulka ja jagunemist karvkattes (karvavärvust) geen C. PolüalleelsuLahknemissuhe ja järglaste fenotüüp ei olene sellest, kas emassugurakk on dominantse ja
Dominantsete geenide tahistamiseks kasutas Mendel suuri tahti (A, B, C jne) ja retsessivsete tahistamiseks vaikeseid tahti (a, b, c). Uht ja sama tunnust maaravate geenide eri vorme -retsessiivseid ja dominantseid ning kodominantseid nimetatakse alleelideks voi alleelseteks geenideks, nahtust ennast aga alleelsuseks. Alleelsed geenid asuvad homoloogsete kromosoomide paaris samas kohas llookuses, uks alleel uhes ja teine alleel teises paariskromosoomis. Seega ei saa uhel diploidsel isendil kunagi olla ule kahe alleelse geeni, ehkki alleeliseerias voib neid olla kumneid (a1, a2 ...an). Kui uhes lookuses esineb ainult kaks alleeli, on tegemist dialleelsusega, kui aga alleele on rohkem (alleeliseeria) polualleelsusega. Isendeid, kellel on keharakkude molemas homoloogses kromosoomis teatud geenilookuses sama alleel (nait. A ja A, B ja B, d ja d jne.), nimetatakse homosugootseteks ja nende genotuup vastavate lookuste suhtes margitakse geenvalemiga AA, BB ja dd. Kui
toimub teises hübriidses põlvkonnas fenotüüpide ja genotüüpide lahknemine seaduspärastes suhetes (genotüübilt 1:2:1, fenotüübilt 3:1). Intermediaalsus – nähtus, kus erinevate geenialleelide mõjul tekib uus, eelmiste vahepealne tunnus. Punaste ja valgete õite ristamisel saadakse roosasid taimi. Polülalleelsus – fenotüübi määrab ära rohkem kui 2 alleeli. Lahknemine polüalleelsuse korral toimub analoogselt monohübriidse lahknemisega dialleelsuse korral (diploidsel isendil ei saa samast seeriast olla üle 2 alleeli). Analüüsiv ristamine – katseloomade – või taimede homosügootsuse või heterosügootsuse kindlaksmääramiseks. Testristamine. Retsiprookne ristamine - dominantsete ja retsessiivsete tunnustega isendeid võetakse nii emadeks kui ka isadeks. Tahetakse teada, kas tunnust määrav geen asub X või Y kromosoomis. Nt XX genotüübiga on üldjuhul kandjad (osa ka haigeid) ja XY on kas kandjad või haiged. Tehakse
· Geenid, mis paiknevad mõlemas sugukromosoomis, päranduvad nagu autosoomides asuvad geenid, sellepärast nimetatakse neid pseudoautosoomseteks geenideks. 19. Soomääramine erinevatel organismidel. · Inimestel Soo määrab Y kromosoomi olemasolu (nagu ka teistel imetajatel). Selles paiknev geen SRY kodeerib faktorit TDF, mis on oluline testiste arenguks. Testised produtseerivad testosterooni. · Äädikakärbestel Normaalsel diploidsel kärbsel on 2 sugukromosoomi (XX või XY) ning 3 paari erinevaid autosoome (AA, kus iga A näitab ühte haploidset autosoomide kogumit, 2A diploidset). Soo määrab X kromosoomide suhe autosoomide kordsusesse =<0,5 isased, >= 1 emased, 0,5 ja 1 vahel nn intersex välja arenevad mõlemad sootunnused. Põhiline geen, mille avaldumine mõjutab sugu on X-liiteline Sxl
regulaatorvalk, mis seondub DNA'ga ja kontrollib nii teiste geenide avaldusist, mis on vajalikud testide arenemiseks. Testides toimub testosterooni sekretsioon, testosteroon on hormoon, mis on seotud meessoole omaste tunnuste välja arememisega. X0 inimesed (Turneri sündroom) on seega naissoost. Äädikakärbsel määrab soo X kromosoomide suhe autosoomide kordsusesse. (Normaalsel diploidsel kärbsel on kaks sugukromosoomi (XX või XY)). Normaalsetel isastel on see suhe 0,5 (1X:2A) ning normaalsetel emastel 1,0 (2X:2A). Soo avaldumist mõjutab X-liiteline geen Sxl, mis suhte 1 või suurem puhul aktiveerub ja kärbsest areneb emane. Teistel loomadel: Kui isasloomal on kaks erinevat sugukromosoomi, X ja Y, nimetatakse tema sugu ka heterogameetseks. Emased, kes kannavad kahte X kromosoomi, on homogameetsed. Lindudel, liblikatel ja ka mõnedel roomajatel on olukord
) ja retsessivsete tähistamiseks väikeseid tähti (a, b, c). Üht ja sama tunnust määravate geenide eri vorme - retsessiivseid ja dominantseid ning kodominantseid nim alleelideks või alleelseteks 31 geenideks, nähtust ennast aga alleelsuseks. Alleelsed geenid asuvad homoloogsete kromosoomide paaris samas kohas - lookuses, üks alleel ühes ja teine alleel teises paariskromosoomis. Seega ei saa ühel diploidsel isendil kunagi olla üle kahe alleelse geeni, ehkki alleeliseerias võib neid olla kümneid (a1, a2 ...an). Kui ühes lookuses esineb ainult kaks alleeli, on tegemist dialleelsusega, kui aga alleele on rohkem (alleeliseeria) polüalleelsusega. Isendeid, kellel on keharakkude mõlemas homoloogses kromosoomis teatud geenilookuses sama alleel (näit. A ja A, B ja B, d ja d jne.), nimetatakse homosügootseteks ja nende genotüüp vastavate lookuste suhtes märgitakse geenvalemiga AA, BB ja dd
Kontroll: 0,257 + 0,498 + 0,245 = 1,000. 3.2.Geeni- ehk alleelisagedus Järglastele ei pärandata mitte terveid genotüüpe (so. geenipaare), vaid üksikalleele. Seepärast on oluline teada, kui suur on ühe või teise alleeli sagedus populatsioonis. Selle järgi võib prognoosida selle alleeli poolt määratava tunnuse ilmnemise sagedust järgnevates põlvkondades. Alleelide sageduse võib hõlpsasti arvutada genotüübisagedusest. Et igal diploidsel isendil on igas lookuses 2 alleeli (mõlemas homoloogses kromosoomis), siis selle lookuse alleelide koguarv on 2 korda suurem loomade arvust populatsioonis (2N). Kui alleeli B absoluutarv tähistada P-ga ja alleeli b arv Q-ga, siis: P + Q = 2N. Lähtudes erinevate genotüüpidega loomade arvust, võib arvutada ka absoluutsed alleeliarvud (alleelide hulgad) selles populatsioonis: P = 2D + H ja Q = 2R + H.
geneetilistest faktoritest. See ei näita tunnuse päriliku tingituse määra ega mehhanismi üksikindiviidide arengus. 36. Kuidas on sugu määratud inimesel? Inimesel ja teistel imetajatel maarab soo Y kromosoomi olemasolu. Y kromosoomis paiknev geen SRY kodeerib faktorit TDF (testis-determining factor). Reguleerib testosterooni vabanemist, mille mjul kujunevad välja meessoo tunnused. Kui Y pole, on naine. 37. Kuidas on sugu määratud äädikakärbsel ja mis on interseksid? Normaalsel diploidsel kärbsel on 2 sugukromosoomi (XX või XY) ning 3 paari erinevaid autosoome. Soo määrab X kromosoomide suhe autosoomide kordsusesse: normaalsetel isastel on see suhe 1X:2A, vi väiksem ning normaalsetel emastel 2X:2A vi suurem. (mees)Soo määrab X-liiteline kromosoom <= 0,5 puhul on ta alla surutud. Interseksid - mlemate sootunnustega isendid. Antud juhul 2X:3A ja 3X:4A, suhe jääbi 1 ja 0,5 vahele. 38. Soo määramine teistel loomadel (v.a. inimene ja äädikakärbes).
avaldumist, mis on vajalikud testiste arenemiseks. Pärast testiste formeerumist kutsub testosterooni sekretsioon esile meessoole iseloomulike tunnuste väljakujunemise. Testosteroon on hormoon, mis seondub paljude rakutüüpide retseptoritele. Juhul, kui testosterooni signaalsüsteem on häiritud, need tunnused ei ilmne ning arenevad välja hoopis naissoole iseloomulikud tunnused. Soo määramine äädikakärbsel Normaalsel diploidsel kärbsel on 2 sugukromosoomi (XX või XY) ning 3 paari erinevaid autosoome (AA A näitab ühte haploidset autosoomide kogumit, 2A diploidset). Soo määrab X kromosoomide suhe autosoomide kordsusesse: normaalsetel isastel on see suhe 0,5 (1X:2A) ning normaalsetel emastel 1,0 (2X:2A). 2X:3A ning 3X:4A puhul jääb suhe 0,5 ja 1,0 vahele ning arenevad mõlemad sootunnused (intersex), 2X:4A puhul on suhe 0,5 ning kärbsed isased.
Pärast testiste formeerumist kutsub testosterooni sekretsioon esile meessoole iseloomulike tunnuste väljakujunemise. Testosteroon on hormoon, mis seondub paljude rakutüüpide retseptoritele. Juhul, kui testosterooni signaalsüsteem on häiritud, need tunnused ei ilmne ning arenevad välja hoopis naissoole iseloomulikud tunnused. Vastavat südroomi nimetatakse testikulaarseks feminisatsiooniks. Soo määramine äädikakärbsel Normaalsel diploidsel kärbsel on 2 sugukromosoomi (XX või XY) ning 3 paari erinevaid autosoome (AA, kus iga A näitab ühte haploidset autosoomide kogumit, 2A diploidset). Soo määrab X kromosoomide suhe autosoomide kordsusesse: normaalsetel isastel on see suhe 0,5 (1X:2A) ning normaalsetel emastel 1,0 (2X:2A). 2X:3A ning 3X:4A puhul jääb suhe 0,5 ja 1,0 vahele ning arenevad mõlemad sootunnused (intersex), 2X:4A puhul on suhe 0,5 ning kärbsed isased. Põhiline geen, mille avaldumine mõjutab sugu, on
Pärast testiste formeerumist kutsub testosterooni sekretsioon esile meessoole iseloomulike tunnuste väljakujunemise. Testosteroon on hormoon, mis seondub paljude rakutüüpide retseptoritele. Juhul, kui testosterooni signaalsüsteem on häiritud, need tunnused ei ilmne ning arenevad välja hoopis naissoole iseloomulikud tunnused. Vastavat südroomi nimetatakse testikulaarseks feminisatsiooniks. Soo määramine äädikakärbsel Normaalsel diploidsel kärbsel on 2 sugukromosoomi (XX või XY) ning 3 paari erinevaid autosoome (AA, kus iga A näitab ühte haploidset autosoomide kogumit, 2A diploidset). Soo määrab X kromosoomide suhe autosoomide kordsusesse: normaalsetel isastel on see suhe 0,5 (1X:2A) ning normaalsetel emastel 1,0 (2X:2A). 2X:3A ning 3X:4A puhul jääb suhe 0,5 ja 1,0 vahele ning arenevad mõlemad sootunnused (intersex), 2X:4A puhul on suhe 0,5 ning kärbsed isased. Põhiline geen, mille avaldumine mõjutab sugu, on
annaabi.ee 
