Ovogenees munaraku areng Mistahes kahjulikud mõjurid (alkohol jt narkootilised ained, kemikaalid, radioaktiivne kiirgus) võivad kahjustada korraga kõiki munarakke. Küpsenud munaraku vallandumist munasarjas ja liikumist munajuhasse nim ovulatsiooniks. Viljastumine muna ja seemneraku tuumade ühinemine Ühe isendi arengut viljastumisest surmani nim tema individuaalseks arenguks ehk ontogeneesiks. Viljastumisel ühinevad Permi ja munaraku kromosoomid sügoodi diploidseks kromosoomistikuks. Kehaväline viljastumine (konnad, kalad) munarakud viljastuvad vees. Keha sisene viljastumine (putukad, linnud, imetajad) sugurakud kaitstud väliskeskkonna kahjulike mõjude eest. Menopaus Menstruatsioon Ajavahemikku ühe menstruatsiooni algusest teise algusesse nim menstruaaltsükliks Organismide looteline areng Loode ehk embrüo Looteline areng ehk embrüogenees Katteseemnetaimede embrüonaalne areng algab munaraku viljastumisega ja lõpeb idu
Ontogenees organismi individuaalne areng e. areng viljastumisest surmani (suguline paljunemine) või vanemorganismist erladumisest surmani (mittesuguline paljunemine)nemine sügoodi diploidseks kromosoomistikuks Viljastumine spermi ja munaraku kromosoomide üh Partenogenees uue organismi areng viljastumata munarakust (mesilane) Kehaväline viljastumine enamus selgrootuid, mitmed selgoroogsed: kalad kahepaiksed (vees), heidavad vette väga palju sugurakke. Kehasisene viljastumine enamikel lülijalgsetel, kõigil roomajatel ja imetajatel; munarakkude arv väiksem. · Mehe seemnerakud valmivad suguküpsusest surmani
talletamine), seemnejuha (kuse-seemnejuha), eesnääre ja seemnepõieke (spermid sperma) Naine Munasarjad (tekivad munarakud ja naissuguhormoonid), munajuha (munarakk liigub, viljastamiskoht), emakas, tupp (spermid liiguvad, menstruatsioon). 6.Milline on kromosoomide ülesanne paljunemisel? Kuidas on seotud kromosoomid ja DNA? Mis juhtub DNA-ga enne rakkude jagunemist ja miks? Viljastumisel ühinevad spermi ja munaraku kromosoomid sügoodi diploidseks kromosoomistikuks. Kromosoom on DNA ja valgu molekulide kompleks. Enne rakkude jagunemist DNA kahekordistub, et tütarrakkudel oleks sama DNA. 7.Mille poolest erinevad spermatogenees ja ovogenees: tekkekoht, aeg ,periood, tulemus(mitu rakku, millised kromosoomid). Millise järelduse keskkonnategurite mõjust nendele protsessidele võib teha? SPERMATOGENEES OVOGENEES Meessuguelundites Naissuguelundites
(2kromatiidiline → 1kromatiidiline) ● Kääviniidid lühenevad, kromatiidid lahknevad raku poolustele. 4. Telofaas II ● Toimub tsütokinees: ühest diploidsest rakust moodustus neli geneetiliselt erinevat haploidset tütarrakku. Spermatogenees ja ovogenees Meioosi käigus tekivad rakud, mis sisaldavad eellasrakuga võrreldes 2x vähem kromosoome (haploidne). Kahe haploidse suguraku (mees ja naine) ühinemisel geneetiline materjal taaskord kahekordistub (muutub diploidseks ehk VILJASTUB). Spermatogenees - spermi küpsemine Mehe seemnerakud e. spermid moodustuvad munandites asuvates seemnetorukestes. Spermide eellasteks on spermatogoonid. Protsess, mille käigus spermatogoon kasvab spermiks, on spermatogenees. (1 spermatogoon on diploidne e. kokkupakitud kromosoomidega, meioosi tulemusena tekib 4 haploidset) Spermatogenees lõpeb hea tervise juures alles väga kõrges eas. Ovogenees - munaraku küpsemine
rekombinatsioone. Paraseksuaaltsüklis toimuvat mitootilist geenisiiret on põhjalikult uuritud seoses penitsilliini tootmisega. Pärast pintselhalliku Penicillium chrysogenum hüüfide liitmist nende haploidsed tuumad liituvad sagedusega 1 x 10–8 – 2 x 10-6. Nendes liitunud tuumades toimub mitootiline ristsiire sagedusega 1 x 10-3 – 2 x 10-2 iga tuumajagunemise kohta (Weber, 1993). Viimane arv võimaldab hinnata selle seene diploidina jagunemise võimet. Saades diploidseks, üks tuhandest kuni üks viiekümnest jaguneb rekombinantsena, oskamata jaguneda nii, et tema kromosoomid säilitaksid oma identsuse tütarkromatiidide lahknemisel. Ilmselt tuleneb see metafaasiplaadi puudumisest seentel. Kromosoomid pole mitoosi ajal kondenseerunud (pole loetavad). Tütartuumade laialitõmbamisel on tegev ainult seenele iseloomulik tuumaga assotsieerunud organell NAO (nucleous associated organelle), mis on tegev ka rakutuuma liikumisega interfaasis. Erinevalt kõrgemate
ja ülemist peenikest, torukujulist osa trihhogüüniks. Anteriidid esinevad rühmadena, kusjuures igaühes tekib üks liikumivõimetu gameet, mida nimetatakse spermaatsiumiks. Enamik punavetikaid on kahekojalised. Spermaatsiumid väljuvad anteriididest ja kantakse veevooluga trihhogüünidele. Trihhogüüni kest limastub, spermaatsium tungib karpogooni ja liitub munarakuga. Sügoot jaguneb kohe, puhkeperioodita, ja areneb diploidseks harunevaks niitjaks talluseks. Nende niitide otstel tekivad karpospoorid. Viljastumine mõjutab ka karpogooni naabruses asetsevaid vegetatiivseid rakke. Need jagunevad samuti intensiivsemalt ja moodustavad karpospoore ümbritseva keraja tsütokarbi. Sugutu paljunemise puhul tekivad tallusel sporangiumid, mis sisaldavad üht monospoori või nelja tetraspoori. Monospoorsete liikide elutsükkel möödub haploidses faasis, diploidne on ainult sügoot.
emarakuks; 3) megagametogenees -- emaraku tuum jaguneb kolm korda, moodustades suure, kaheksatuumalise raku -- lootekoti; 4) gametogenees -- lootekott diferentseerub rakkudeks. Munarakku ümbritseb kaks väiksemat rakku - sünergiidi. Lootekoti kalatsapoolses osas on samuti kolm rakku - antipoodi, mis on seotud lootekoti toitumise ja kasvamisega. Kaks ülejäänud rakku, polaartuuma, liiguvad lootekoti keskossa ning ühinevad diploidseks teistuumaks. Lootekotis on seega kokku seitse rakku. Polygonum-tüüp esineb suurel osal õistaimedest. Lootekoti teised arengutüübid on näidatud tabelis (joonis). Need grupeeritakse järgmiselt: 1) monospoorsed lootekotid (Polygonum ja Oenothera tüüp) -- lootekott moodustub makrospooride tetraadi ühest rakust. 2) bispoorsed lootekotid (Allium-tüüp) -- lootekott moodustub makrospooride diaadi ühest rakust.
sügoodis (osadel seentel) Sugukromosoomide lahknemine meioosis. See toimub tänu X- ja Y- kromosoomide homoloogsele piirkonnale, mida nimetatakse. pseudoautosomaalseks piirkonnaks. Selle varal tunnevad X- ja Y-kromosoom teineteist 1.profaasis ära ning konjugeeruvad. Meioosi anomaaliad. Mõnedel loomaliikidel on meioos tugevalt modifitseeritud, nii et tekkiv gameet jääb diploidseks ja saab hakata arenema ilma viljastamiseta spermi poolt nim. partenogeneetiliseks e. neitsisigimiseks. Osadel liikidel esineb ka haploidne partenogenees, mitte kui sigimise vorm vaid kui soo määramise mehanism. Näit. kiletiivalistel (mesilased, sipelgad) viljastatud munad (diploidsed) arenvad emasteks (või töömesilasteks, see sõltub toitmisest), viljastamata munad aga isasteks (haploidsed). Akiasmilise meioosi juures ei moodustu kiasme, s.t. ei toimu krossingoverit. See on normaalne
Valdaval enamikul loomadel on haploidsus sama, mis monoploidsus (n = x, genoome üks), polüploidsetel liikidel võib haploidne kromosoomiarv mitmekordselt ületada monoploidset põhiarvu (n>x, genoome mitu). Suguliselt sigivatel organismidel vahelduvad elutsüklis haploidne ja diploidne faas organismide sugulise sigimise tsüklis toimuv kahekordne rakujagunemine, mille tulemusel diploidnekromosoomistik redutseerub haploidseks (või tetraploidne diploidseks); meioosis toimub vanematelt päritud kromosoomide (ja geenide) ümberkombineerumine uuteks haploidseteks kombinatsioonideks e. haplotüüpideks 61. Haploidid sordiaretuses. Haploid- rakkudes on ühekordne kromosoomide komplekt. haploidsus (haploidy) -- indiviidi (raku) kromosoomistiku poolkordsus, liigi haplofaasile omase (gameetse) kromosoomistiku olemasolu (arvsümbol n). Diploidsete organismide (valdava enamiku loomade ja paljude taimede) puhul on monoploidsus sama, mis haploidsus.
taimedel. Mitmed taimed kasvatavad spetsiaalseid õisi, mis ei avane kunagi putukatest tolmendajatele ja jäävad sageli lehtede varju. Näiteks paljud kannikeseliigid õitsevad kevadel normaalsete õitega ja väldivad nii iseviljastumist, suvel aga kasvatavad iseviljastuvaid õisi, mis ei avanegi ja mis sarnanevad pungadega. Apomiksis: Sageli ei läbi taimede munärakud normaalset meioosi ja nende kromosoomistik jääb diploidseks. Vahest on sellise seemne arengüks vaja siiski seemnerakku (tolmutera), kuid viimane ei osale raku viljastamises vaid käivitab ainult arengu. Hea näide apomiktilisest liigist on harilik võilill, mille seemned arenevad täiesti normaalselt ka siis kui enne õitsemist taim teistest eraldada (laboris näiteks) ja lõigata ära tolmukad. Apomiktiliselt arenenud seemne genotüüp on sama, mis emataimel. See viib paljude identsete liinide tekkele. Vahest ristub
ülemist peenikest, torukujulist osa – trihhogüüniks. Anteriidid esinevad rühmadena, kusjuures igaühes tekib üks liikumivõimetu gameet, mida nimetatakse spermaatsiumiks. Enamik punavetikaid on kahekojalised. Spermaatsiumid väljuvad anteriididest ja kantakse veevooluga trihhogüünidele. Trihhogüüni kest limastub, spermaatsium tungib karpogooni ja liitub munarakuga. Sügoot jaguneb kohe, puhkeperioodita, ja areneb diploidseks harunevaks niitjaks talluseks. Nende niitide otstel tekivad karpospoorid. Viljastumine mõjutab ka karpogooni naabruses asetsevaid vegetatiivseid rakke. Need jagunevad samuti intensiivsemalt ja moodustavad karpospoore ümbritseva keraja tsütokarbi. Sugutu paljunemise puhul tekivad tallusel sporangiumid, mis sisaldavad üht monospoori või nelja tetraspoori. Monospoorsete liikide elutsükkel möödub haploidses faasis, diploidne on ainult sügoot. Tetraspoorsetel
munarakk, nimetatakse mõhuks ja ülemist peenikest, torukujulist osa trihhogüüniks. Anteriidid esinevad rühmadena, kusjuures igaühes tekib üks liikumivõimetu gameet, mida nimetatakse spermaatsiumiks. Enamik punavetikaid on kahekojalised. Spermaatsiumid väljuvad anteriididest ja kantakse veevooluga trihhogüünidele. Trihhogüüni kest limastub, spermaatsium tungib karpogooni ja liitub munarakuga. Sügoot jaguneb kohe, puhkeperioodita, ja areneb diploidseks harunevaks niitjaks talluseks. Nende niitide otstel tekivad karpospoorid. Viljastumine mõjutab ka karpogooni naabruses asetsevaid vegetatiivseid rakke. Need jagunevad samuti intensiivsemalt ja moodustavad karpospoore ümbritseva keraja tsütokarbi. Sugutu paljunemise puhul tekivad tallusel sporangiumid, mis sisaldavad üht monospoori või nelja tetraspoori. 10
munarakk, nimetatakse mõhuks ja ülemist peenikest, torukujulist osa trihhogüüniks. Anteriidid esinevad rühmadena, kusjuures igaühes tekib üks liikumivõimetu gameet, mida nimetatakse spermaatsiumiks. Enamik punavetikaid on kahekojalised. Spermaatsiumid väljuvad anteriididest ja kantakse veevooluga trihhogüünidele. Trihhogüüni kest limastub, spermaatsium tungib karpogooni ja liitub munarakuga. Sügoot jaguneb kohe, puhkeperioodita, ja areneb diploidseks harunevaks niitjaks talluseks. Nende niitide otstel tekivad karpospoorid. Viljastumine mõjutab ka karpogooni naabruses asetsevaid vegetatiivseid rakke. Need jagunevad samuti intensiivsemalt ja moodustavad karpospoore ümbritseva keraja tsütokarbi. Sugutu paljunemise puhul tekivad tallusel sporangiumid, mis sisaldavad üht monospoori või nelja tetraspoori. Monospoorsete liikide elutsükkel möödub haploidses faasis, diploidne on ainult sügoot
annaabi.ee 
