Dioksiinid (0)

Dioksiinid

Dioksiinid on üldine termin, mis kirjeldab gruppi keskonnas globaalselt levivaid ja püsivaid orgaanilisi ühendeid.Neid on leitud mullast,taimedest,kaladest,loomsetest kudedest,piimast ning inimese maksast,neerudest,rasvkoest ja rinnapiimast.
Dioksiinid on üldnimetus polükloreeritud dibenso-para-dioksiinidele (PCDD; 75 ühendit) ja polükloreeritud dibensofuraanidele ( PCDF ; 135 ühendit). Dioksiinid on kokkuvõtlik nimetus, mille alla kuuluvad sadakond ainet ehk polükloreeritud dibenso-paradioksiinid (PCDD). Dioksiinid saadakse kloori aatomite ühendamisel orgaaniliste polütsükliliste süsivesinike külge, seda tänu inimtegevusele, st looduslikult dioksiine ei teki. Kõige enam tekib dioksiine kloori sisaldava plastmassijäätmete põlemisel. Kuidas dioksiinid tekivad? Põlemisel kõrgel temperatuuril lagunevad kloori ja orgaanilisi ühendeid sisaldavad materjalid ning kloori aatomid kinnituvad orgaaniliste ühendite külge –nii tekivadki dioksiinid. Dioksiine peetakse keemias üheks tugevamaks mürkaineks, mida inimene suudab tekitada. Dioksiinid tekivad tööstusjäätmete (keemia-,paberi, kummi-,kunstkiu,-plastmassi-ja elektroonikatööstuse jäätmete) põletamisel. Dioksiinid on värvitud, lõhnatud. Nende hulka mõõdetakse pg TEQ/g (1:10). Dioksiinid on ülitoksilised. Dioksiinide sadestumine õust, toidusöödataimedele ja vee kaudu tähendab paratamatult nende jõudmist nii loomade kui inimesteni. Üle 90% inimese kokkupuutest tulenev toiduainetest. Sealjuures 80% üldisest kokkupuutest annavad loomse päritoluga toiduained. Loomadel ladestub dioksiini (17 toksilist homoloogi) rasvkoesse, siseelunditessesubproduktidesse. Seal akumuleerivad dioksiinid rohkem kui puhas lihas. Ohuallikaks võib olla ka või, piima-ja koorepulber. Toidu teaduskomitee, mis asub Euroopa Liidu juures, kinnitas dioksiinide ja dioksiini taolist PCP-de lubatud nädala normiks 14 pg Who-TEQ kehakaalu kilogrammi kohta. Kokkupuute hinnangud näitavad, et märkimisväärne osa ühenduse rahvastikust omastav seda toidu kaudu üle lubatud nädalatoosi. Teatavatel rahvastikurühmade mõnes riigi võib eriliste toitumistavade kohta olla suurem risk. Suurem saaste on ka tööstuspiirkondades. Dioksiinid tavaliselt otse õhust inimesteni ei jõua. Esmalt peavad nad sadenema põldudele, kust kariloomad nad koos taimedega nahka panevad. Dioksiinid ei lahustu vees, kuid see-eest seonduvad väga püsivalt rasvadega. Seega kogunevad nad loomade ja kodulindude rasvas. Nende loomade liha ja piima kaudu saabki inimene enamiku dioksiine. Vihmaveega voolab mürk jõgedesse ja järvedesse, kust koguneb kaladesse. Dioksiinidest reostatud veekogude kala on eriti ohtlik. Kord meie kehasse sattunud, jäävad dioksiinid aastakümneks rasvkoesse. Kui meie toit oleks tänasest dioksiinivaba, siis puhastuks organism poolest sellesse kogunenud dioksiinist alles seitsme aasta jooksul! Dioksiini kogunemine meie kehasse algab juba emaüsas. Edasi saab laps dioksiine rinnapiimaga. Imikuea lõpuks oleme endasse kogunud kümnendiku oma elu dioksiini-laadungist. Ometi ei maksa selle hirmutava tõsiasja pärast rinnaga toitmisest loobuda . Miski ei suuda asendada seda heategu, mida võib teha oma lapse tulevase tervise nimel teda rinnaga toites. Dioksiinid võivad tekitada: immuunsüsteemi kahjustuse (eriti laste puhul), maksa, neeru ja seedetrakti kahjustusi, iseeneslikke aborte, steriilsust,sünnidefekte, vähikasvajaid, hormonaalsüsteemi haigusi, geneetilisi muutusi, allergiat. Ägedad dioksiini nähud on valutav pea, unisus ja algatusvõime vähesus, kahvatu oleks, isutus ja vastuvõtlikkus nakkus - ja nahahaigustele. Mõningates artiklites kirjeldatakse ka põletikke: limaskestade tursed, bronhiit , halvemal juhul võib asi lõppeda surmaga. Eriti tundlikud on vastsündinud (emapiimast), kuni 18-aastased lapsed, vanurid ja haiged, kes kannatavad allergiate all jne. Läänemere kalade dioksiinisisaldus on Põhjamere kalade omast suurem
Läänemerd iseloomustab reostusainete kõrge tase.See on tekkinud mineviku,tööstusliku tegevuse tagajärjel. Küllaltki saastunud Läänemere kalad sisaldavad mitu korda rohkem PCB`d kui näiteks Põhja-Atlandi kalad. Selleks, et vähendada oksiidide sattumist loodusesse tuleks põldudele puisata vähem putuka ja umbrohutõrjevahendeid. Vähendada plasmassprügi põletamist.