Diffüllobotrioos ehk laiusstõbi (0)

Diffüllobotrioos ehk laiusstõbi
 Laiussi  preparaadid  Eesti Spordimuuseumis paistsid silma ühest küljes just oma lihtsusega – 
nimelt ei olnud vaja preparaati kaua uurida ja silte lugeda, et aru saada, millega konkreetselt 
on tegu, teisest küljest olid laiussid väga  keerukad /keerdus – sõna  otseses  mõttes. Antud 
preparaadid olid ilmselt umbes 3-4 meetrit pikad (kindlalt ei julge väita seda just sellesama 
keerukuse tõttu). Laiusside pikkus on keskmiselt 3-6 meetrit, kuid võib  ulatuda  ka lausa 20 
meetrini, laius 1-2 cm ja eluiga kuni 25 aastat.
Haigust, millesse  laiuss  inimesi (tegelikult ka loomi) nakatuda võib, nimetatakse 
diffüllobotrioosiks. Seda põhjustab kaladega leviv nookpaeluss  Diphyllobotrium latum. 
Laiusstõvesse nakatutakse süües toorest või halvasti töödeldud kala ( mageveekala ). Haigusest 
võivad kujuneda ka B12 vitamiini puudus ja  aneemia , kuid tavaliselt esineb vaid kergeid 
enesetundehäireid. Laiusstõbi levib põhiliselt Skandinaaviamaades, Ida-Euroopas, Tsiilis ja 
Argentiinas. Kõige sagedamini leidub teda kohas, lõhes, haugis, forellis, siias ja lutsus.
Peensooles  kinnitub täiskasvanud uss iminappadega sooleseina külge ning muneb päevas ligi 
miljon muna, mis väljuvad organismist pärasoole kaudu. Seega on inimene pidevalt 
nakkusohtlik.
 Enamasti kulgeb haigus kaebusteta, kuid võib esineda iiveldust, oksendamist, kõhulahtisust, 
kaalulangust, ebamugavstunnet kõhus, nõrkust ja/või jõuetust. Võib põhjustada ka 
soolesulgust, kuid seda tuleb ette harva. Sel juhul vajab haige operatsiooni. 
 Laiuss tarbib palju B12 vitamiini, seetõttu võib inimesel tekkida selle vitamiini puudus. 
Diffüllobotrioosi diagnoosimiseks tehakse väljaheite analüüus, kust otsitakse laiussi mune. 
Raviks kasutatakse tablette, mis võetakse sisse ühekordse annusena. Tavaliselt sellest  piisab , 
kuid B12 puudusel  tehakse ka  asendusravi  vitamiinidega. 
Prognoos on hea. Haigus allub  ravile  hästi ja paranemine on täielik.
Haigust on tegelikult üsna kerge ennetada. Selleks tuleb kala enne söömist hästi läbi  keeta , 
praadida või küpsetada. Öeldakse, et kala tuleks kuumutada 55 kraadi juures vähemalt 5 
minutit või hoida 24 tundi -18 kraadi juures. Ka kala tugev soolamine pikaks ajaks  tapab  
ussimune. 
Difüllobotrioos on küll hea prognoosiga ja üsna kergelt kulgev haigus, kuid parem oleks siiski 
seda ennetada, sest ei ole just meeldiv möelda, et organismis elab sinuga koos uss, kes võib 
kasvada kuni 20 meetri  pikkuseks  ja elada kuni 25 aastat ja seejuures tarvitada 
vitamiinivarusid (B12), mille puudus tänapäeval inimestel tihtipeale ilma laiussitagi tekib.