aspektid. eeldusega, et see on tõde. näiteks Humanistlik psühhoteraapia Konstruktiivne teraapia: Laste analüüsimisel joonistatakse joon konstruktivistlik koosneb kolmest osast: Reaalsus- suhe kaheisiiku või ring ja vaadeldakse, mida laps teraapia. Samuti eksistentsiaalsus teraapiast, vahel tuleb dialoogiliselt sellega teeb. tulevad teraapia konstruktivistlikust teraaapiast ja välja. Transpersonaalne teraapia: Kaasatakse vormid toime laste transpersonaalsest teraapiast. Transpersonaalne teraapia: religioossed või müstikast pärit võtteid. analüüsimisega.
Intertekstuaalsus - teksti tähenduse kujundamine teiste tekstide kaudu. Autor laenab ja muudab mingit eelnevat teksti. Mõiste pärineb Julia Kristevalt - tekst kui märgisüsteemide võrk, mis on läbi põimunud teiste märgisüsteemidega. Ferdinand de Saussure „Cours de linguistique générale“ Saussure väitis, et märgid eksisteerivad keeles ja omavad tähendust vaid sarnasuse ja erinevuse kaudu teiste märkidega.. M. Bahtin - dialogism: sõnad sisenevad dialoogiliselt laetud ja pingelisse võõraste sõnade keskkonda, heteroglossia: romaani mõju lähtub erinevate häälte kooseksisteerimisest. R. Barthes - „Autori surm“ (1968): tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri kultuuridest ja lugeja on see ruum, kus liituvad kõik tsitaadid, ta kogub ühele väljale kokku kõik, millest kirjutatu koosneb. J. Kristeva - intertekstuaalsus on märgiliste elementide ülekanne ühest märgisüsteemist
Adrian Willaerti (Veneetsia koolkonna rajaja) ajal hakati kahe oreli juurde paigutama koosmusitseerivaid koori- ja pillikoosseise ning sellest sai alguse Veneetsiale eriliselt iseloomulik mitmekoorimuus.. Esimeseks mitmekoorikompositsiooniks peetakse Willaerti psalmikogumikku "Salmi spezzati". Veneetsia koolkond järgis samuti Mad.maade polüfooniastiili, ent suure häältearvu puhul muutus iseseisvate meloodialiinide asemel üha olulisemaks häälte kooskõla. Koore kasutatakse dialoogiliselt, sageli kordavad koorid üksteise motiive, väga armastatud on kajaefekt, kulminatsioonides ühinevad aga kõik võimsaks ja värvirohkeks kõlaväljaks. Veneetsia kirikumuus. omapära on ka pillide rohke kasutamine. Eriti efektseks ja kontserdlikuks muutusid Veneetsias suuremate kirikupühade vespriteenistused (palvus päikeseloojangul), kus peamine koht oli psalmilauludel. Veneetsiaist on pärit ka esimesed kontsertlikud instrumentaalvormid canzon, sonata, ricercar, toccata jt ning seegi muus
meessugu - rassistlik, patriarhaalne, imperialistlik. AGA kaanon on mitmete normide ja tegurite tulem, ka nn. avatud kaanon ei saaks sealt niisama välja visata sajandeid tuntud teoseid. Intertekstuaalsus - teksti tähenduse kujundamine teiste tekstide kaudu. Autor laenab ja muudab mingit eelnevat teksti. Ferdinand de Saussure väitis, et märgid eksisteerivad keeles ja omavad tähendust vaid sarnasuse ja erinevuse kaudu teiste märkidega. M. Bahtin - sõnad sisenevad dialoogiliselt laetud ja pingelisse võõraste sõnade keskkonda, heteroglossia: romaani mõju lähtub erinevate häälte kooseksisteerimisest. R. Barthes - tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri kultuuridest ja lugeja on see ruum, kus liituvad kõik tsitaadid, ta kogub ühele väljale kokku kõik, millest kirjutatu koosneb. H. Bloom - luuletaja protsessi takistab suhe eelkäijatesse - see teeb loomeprotsessi vähem mõjuvõimsaks. Eesmärk on originaalne poeetiline nägemus,
Paroodia. Travestia. Pastiss. Intertekstuaalsus - teksti tähenduse kujundamine teiste tekstide kaudu. Autor laenab ja muudab mingit eelnevat teksti. Mõiste pärineb Julia Kristevalt - tekst kui märgisüsteemide võrk, mis on läbi põimunud teiste märgisüsteemidega. Ferdinand de Saussure ,,Cours de linguistique générale" Saussure väitis, et märgid eksisteerivad keeles ja omavad tähendust vaid sarnasuse ja erinevuse kaudu teiste märkidega.. M. Bahtin - dialogism: sõnad sisenevad dialoogiliselt laetud ja pingelisse võõraste sõnade keskkonda, heteroglossia: romaani mõju lähtub erinevate häälte kooseksisteerimisest. R. Barthes - ,,Autori surm" (1968): tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri kultuuridest ja lugeja on see ruum, kus liituvad kõik tsitaadid, ta kogub ühele väljale kokku kõik, millest kirjutatu koosneb. J. Kristeva - intertekstuaalsus on märgiliste elementide ülekanne ühest märgisüsteemist teise,
Lavakujunduses kasutatakse ehtsaid esemeid, kostüümid on autentsed rõivad. Visuaalne teater etenduse kõik märgid on võrdväärsed. Sõna taandub eelispositsioonilt võib kaob. Genotekst mõtteline ehitus, mis väljendab draama ja teatri ühismõõtmelisust, nende seotust mingi ajastu ja kultuuri teatrikoodiga, mis oli juba enne näidendi ja lavastuse sündi, genereerib nende ühisstruktuure. Lavalisus lai käsitlus: nõue, et näidendi mõttesisu oleks dialoogiliselt ja tegevuslikult kehastatud (näidend peab olema mängitav, näitleja materjal sõnastatav ja peab saama luua füüsilist tegevust); kitsas käsitlus: draama- ja teatripoeetika suhestatud, kuidas peegelduvad draamas ajastu teatrikonventsioonid, tehnilised ja mängulised võimalused, teatrit mõjutavad normid. Näidendi suhe ajastu teatrikeelega näidend vastab kinnistunud teatriesteetilistele normidele. Orienteeritud
Strukturalism jääb viimaseks katseks seletada suurt üldis antropoloogist kultuuri. Suurte üldistavate lähenemiste aeg on läbi. Viib erandlike kultuurinähtusteni. Antropoloogid teevad kultuurist lihtsustatud mudeli. Ta võrdsustab kultuuri tekstiga. Kultuuri võib lugeda nagu raamatut. See on sarnane semiootikale. Ka teistusugi metafoore, kuidas kultuuri mõista. NT hermeneutilises lähenemises kasutab nt dialoogi metafoori. See tuleb ka antropoloogiasse, uurimine toimub dialoogiliselt. Kui kultuur on tekst või raamat. Dialoogimetafooris on uurija dialoogis selle kultuuriga, mida ta uurib, see on mõlema poolt aktiivne protsess. Ka kasutatakse läbirääkimise metafoori. Räägime oma uurimisobjektiga(e nende inimestega) Kultuurimaterialism See on funktsionalistlikus laadis teooria, üritatakse leida põhjuslike seoseid kultuuri seletamisel. Kuulsaim eestvedaja Malvin Harris(1927-2001). Püüab näidata et mitte alati ideed juhivad kultuuri arengut
Kõne [parole] on süntagmaatilisel teljel kulgeva kombineerimise ja paradigmaatilisel teljel kulgeva selekteerimise tulem. Saussure panus intertekstuaalsuse mõiste arengusse: tähendus keeles on suhestatud, see sõltub kombineerimisest ja seostamisest. Ükski märk ei oma iseseisvat tähendust. Märgid eksisteerivad keeles ja omavad tähendust läbi oma sarnasuses ja erinevuse teiste märkidega. M. Bahtin, dialogism, heteroglossia, polüfoonia Sõnad sisenevad dialoogiliselt laetud ja pingelisse võõraste sõnade, mõistete ja hinnangute keskkonda, seotakse nende keerulistesse omavahelistesse suhetesse, ühinevad, segunevad, suhestuvad nendega, see jätab jälje sõnade erinevatesse semantilistesse tasanditesse, komplitseerib tähendust Lausung (i.k. utterance), tähenduse põhiühik, on seotud konkreetse ühiskondliku ja ajaloolise kontekstiga, puutub kokku arvukate dialoogiliste algetega, mille loob lausungi
kulgeva selekteerimise tulem. Saussure panus intertekstuaalsuse mõiste arengusse: tähendus keeles on suhestatud, see sõltub kombineerimisest ja seostamisest. Ükski märk ei oma iseseisvat tähendust. Märgid eksisteerivad keeles ja omavad tähendust läbi oma sarnasuses ja erinevuse teiste märkidega. M. Bahtin, dialogism, heteroglossia, polüfoonia Sõnad sisenevad dialoogiliselt laetud ja pingelisse võõraste sõnade, mõistete ja hinnangute keskkonda, seotakse nende keerulistesse omavahelistesse suhetesse, ühinevad, segunevad, suhestuvad nendega, see jätab jälje sõnade erinevatesse semantilistesse tasanditesse, komplitseerib tähendust Lausung (i.k. utterance), tähenduse põhiühik, on seotud konkreetse ühiskondliku ja ajaloolise kontekstiga, puutub kokku arvukate dialoogiliste algetega, mille loob lausungi
rahvast on tema poolt tehtud valikud. Geertz kasutab metafoori: võrdsustab kultuuri tekstiga ja antropoloog on kultuuride vaheline võrdlev tõlk, kes oma ühsikonna jaoks tõlgib mingi teise kultuuri nähtusi, kultuuri võib lugeda nagu raamatut. See lähenemine on sarnane semiootikale. Hermeneutilises lähenemises kasutatakse dialoogi metafoori, see tuleb ka antropoloogiasse, uurimine toimub dialoogiliselt. Kultuur mida uurime on passiivne, kui saame valesti aru ei saa raamat meile midagi teha, uuritav kultuur on tekstimetafooris justkui passiivne, aga dialoogi metafooris on uuritav dialoogis selle kultuuriga. Mõlema poolselt aktiivne protsess. Uuritavad on võetud partneriks. See on andnud rahvale rohkem subjektsust, õigusi. Samas arvatakse ka, et dialoogi metafoor alati ei kehti (kas neil pole mingit sõnaõigust, et ütleme nende kohta mida tahame või laseme neil kaasa rääkida). Ka
annaabi.ee 
